Avara pilguga sidemees
Üks mu hea sõber polnud põrmugi üllatunud, kuuldes uudist Jaanus Rohumaa kultuurinõuniku ametisse kutsumisest. Arvas hoopis, et see on loogiline pööre karismaatilise ja sügava empaatiavõimega targa visionääri elus. Osava jutuvestja, kaalutleva strateegi ja taktikuna sarnaneb ta mitmeski mõttes näiteks Hans H. Luigega ning võiks ilmselt olla samavõrd edukas nii äris kui poliitikas, sidudes südametunnistusega vastuollu minemata võimu ja vaimu.
Ometigi on ta end pühendanud teatrile (ja see pühendamine pole niisama sõnakõlks, vaid fanaatiline, et mitte öelda religioosne), kus ta jutustab loomislugusid, ning auditioorium usub teda.
Need lood, mis Rohumaa käe all elavaks muutuvad, on alati laetud heas mõttes moraali, eetika ja paatosega. "Millal sa viimati kasutasid või kuulsid selliseid sõnu nagu südametunnistus, halastus, truudus, ustavus, üllameelsus, eneseohverdus, ausus, avarapilgulisus?" küsib kümmekond aastat tagasi Linnateatri nooreks geeniuseks tituleeritud Rohumaa. "Me kasutame neid sõnu oma kõnepruugis nii vähe, sest ei usu enam nende kehtivusse. Võime ennast lohutada vaid sellega, et kõik, mis sa teed, tuleb sulle tagasi. Nii hea kui halb. Halb tuleb natuke hiljem. Hea varem. Nii palju ma oma pika elukogemuse pealt võin kinnitada."
Alla kolmekümnesena raputas Päikesepoisiks hüütu teatrit järjest niisuguste maavärinatega nagu "Rocco ja tema vennad", "Ainus ja igavene elu", esimesed "Improd", "Arkaadia" - kõik 90. aastate lõpu tipud.
Paljud ütlevad, et Linnateater on jäänud vaesemaks, kuna Rohumaa enam nii palju ei lavasta. Tegelikult on aga nii, et selle 15 teatris oldud aasta jooksul on ta Linnateatris teinud rohkem lavastusi kui Elmo Nüganen. Keerulistest asjadest lihtsalt ja veenvalt kõnelda on olnud tema lipukiri. "Nii nagu "Arkaadiagi", kus ta suutis keerulised intellektuaalsed finessid kõigile mõistetavaks teha. Kui oleks antud see näidend keskmisele vaatajale lugeda, ta oleks Stoppardit vee-ri-nud. Aga vaadates läks kõik korda, Byron ja Inglise aiad, kvantfüüsika ja kirjandusteadlaste kemplemised. Aju ragises, pisar voolas ja naerda sai ka," kirjeldab Rohumaa fenomenaalsust teatrikriitik Kristi Eberhart, kes hindab lavastajas ennekõike tugevat vormitundlikkust. Rohumaa haaras õhust uusi teaduslikke ja vaimseid suundi, geeni- ja infotehnoloogiat, ta teooriates oli alati natuke esoteerikat, müstitsismi, metafüüsikat, maagiat, kui lubate.
Noorest geeniusest, kes end pideva kiidulaulu saatel sugugi väga mugavalt ei tundnud, on saanud mõtlik ja süveneda viitsiv tüüp, avara pilguga erudiit, kes plaanib lavastajaametis koormust vähendada ja pühenduda doktoritööle. Lisaks eri teatrites tehtud lavastustele sai ta vahepeal külge ka vaatemängumeistri tiitli.
Meenutage millenniumivahetuse grandioosset vabaõhuetendust Tallinnas ja eelmise presidendi aastapäevavastuvõtu eeskava. Tänavu suvel avastas ta taas Tammsaaret ja eestluse püsimajäämise põhitõdesid, "Vargamäe kuningriigis" ühines vaatemängulisus krestomaatiliste küsimistega, kellele me selle kõik pärandame. Tal on olnud hea klapp Jaan Tättega ning ta mõtiskleb, et "kui sa vaatad Eesti kultuuri ja kultuurikandjate hulka, siis, see on võrreldav näiteks New Yorgi ühe linnajaoga. Aga nemad seal ei saa endale lubada kolme-nelja filmi aastas, nii palju teatrimaju, laulupidu, parlamenti, sõjaväge... Nali naljaks, aga me oleme haruldases olukorras, meil on tugev enesemääramise õigus. Ja see on luksus, mida tuleks osata hinnata."
Erinevalt paljudest teistest "tarkadest visionääridest" on Jaanus (ütleme nüüd ja edaspidi Jaanus, sest Jaanus ise räägib inimestest ainult eesnimepidi - Jaan, Ilmar, Martin, Kiur jt jalutavad meie jutuajamisest Linnateatri kabinetis pidevalt läbi) nõus vestluskaaslasele poole tee peale vastu tulema. Eelarvamustest näib ta puutumata nagu looduslaps. Pärast Indo-Hiina avastusretke mõned aastad tagasi on temasse jäänud viirus, mida ei ravi ka Hiiumaa kosutav mereõhk - nimelt see meeletu rännukirg, mis ei anna hooti ikka üldse asu.
"Indo-Hiinast tagasi tulles armastasin kõike, pajusid ja pori, kõike. See läks varsti muidugi üle, aga... Siis leidsin muud eesmärgid, et mul on perekond, mul on lapsed, ma olen isa. Kui ma aastaid tagasi Kadriorus lapsega jalutasin, siis olin seal ainuke käru lükkav mees. Rootsis käies näeb pühapäeviti pargis isasid, poegi ja pojapoegi! Rootsi on minu jaoks paljuski eeskujuks, ennekõike selles, kuidas inimest käsitleda, tema elu korraldada. Mu meelest on Eestis tõsine puudujääk üksteisega läbisaamise oskuses, ei jätku austust teise inimese seisukohtadele. Me alustame nagu iga kord uuesti, ei õpi eelmiselt põlvkonnalt, nagu kirves oleks vahele löödud," arutleb ta eestlase omapära üle.
Jaanuse silmis tekitab kitsas maailmapilt kurjust, viha ja ängi, et siin ma olen ja siia ma suren. Ja et rassism, mis praegu väljendab end sellistes sõnades nagu "kili", "tibla", "tšurka", "nõgi" jne, saab olema üks suuri valukohti: "Aga kui nad siin paari aasta pärast kohal on? Eestlase enesehinnang on madal, rusikad tugevad. Sallivuse kultiveerimisel peab avangard ehk eesliin olema kultuurirahvas. Sallivust tuleb harjutada ja selgitada. Muidugi, selgitamine ei ole seksikas. See on koolipapalik ja nõme. Lahe on see, kui ütled, et miski on rõve ja kõik," räägib maailmas ringi vaadanud mees.
"Meil on õppida ka Islandilt. Me ei saa siinkohal pugeda isegi mingite numbriliste näitajate taha, sest neid on neli korda vähem kui eestlasi. Ometi teevad nad kuni kaheksa mängufilmi aastas, peavad üleval hästi tugevat teatrikultuuri, neil on Björk ja Sigur Ros. Puhas leidlikkuse ja kättevõtmise asi. Muidugi, neil on olnud eelis areneda, meil on olnud, Hasso Krullilt sõnu laenates, katkestuste kultuur."
Rohumaast võib põgusal kohtumisel jääda mulje kui ameerikalikust, väga hästi manipuleerimistaktikaid valdavast ja edevast mehest. Kuid teisel pilgul avaneb, et see on vaid ääretult hea kohanemisvõime, mis aitab tal, oma ideaalide poolest romantismiajastusse kuuluval mehel, tänases maailmas läbi lüüa.
Ta imetleb ka uut nn indigopõlvkonda, tänaseid kahekümneseid, kel on poole vähem abstraktseid hirme. Eksimise hirmu ka - teen, nagu ma teen, kukub välja, nagu kukub, ega see ju mingi katastroof pole, kui kõigile ei meeldi. "Mida lahkemad me üksteise suhtes oleme, seda vähem elu meid väsitab," on ta veendunud.
Loodetavasti ei pea ta väga tihti Kadriorgu edastama sõnumit, et "Läänerindel muutusteta", vaid pigem ikka, nagu lõppes ka meie vestlus: "Juba homme on parem."
Jaanus Rohumaa
- Tartu poiss, noorte vanemate laps, kasvas üles üliõpilaste peres, keset raamatuid ja Doorsi ja psühhedeeliat. Kooliajal kirjandusklassis, mõistagi, ja tema lüüriline ja läbipaistev natuur jäi tüdrukutele varakult silma.
- Enne Lavakunstikooli astumist õppis Tartu ülikoolis bioloogiat. Ülikooli ajal käis innustunult kinoklubis, filmiarmastus ei ole teda lahti lasknud tänaseni. Endale on ta andnud lubaduse, et enne kui seda päris õiget "oma" lugu ette ei satu, siis pelgalt selleks, et saada CVsse kirja "teatri- ja filmilavastaja", ta filmi tegema ei hakka.
- Õppis 15. lennus (1988-1992, kursusejuhendaja Kalju Komissarov). Vabariigi sünni ajal. Ajal, mil ümberringi varises kokku üks ühiskonnakord ja alustati teise vundamendi loomist, elasid nemad nagu muinasjutumaal, sellest kõigest eemal. Gert Raudsepp, Ivo Uukkivi, Dan Põldroos, Kristel Leesmend, Andres Raag, Üllar Saaremäe olid tema kursusekaaslased.
