Jaanuaris 1980 võitles Tallinna spordiinternaatkooli (TSIKi) meeskond Ukrainas Poltaavas NSV Liidu noortetšempionaadi pronksmedali eest. Treener Raimond Pundi ütles enne mängu, et Eesti meeskonnad on noortekatel viimase 14 aasta jooksul kümnel korral medali saanud. Tahtmine ka nüüd medalit saada oli kõva. Väike saal oli rahvast täis. Mingil põhjusel läksid saaliaknad lahti, pealtvaatajate ja mängumeeste kehadest õhkuv aur muutus külma õhu mõjul hetkega pisikesteks jäätäppideks mänguväljakul. Nii libe, et raske oli püsti püsida. Harjumuspärane mäng oli pea võimatu. Hanitamine (pettelöök üle vastase ploki) oli sisuliselt ainus võte, mis punkte tõi. Võitsime selle mängu kindlalt. Pärast arutasime, et ega vastane, Valgevene meeskond ei saanudki pihta, mida libedal väljakul teha. Nad üritasid lolli järjekindlusega hüpata ja lüüa.

“Röövel” ründas läbi võrgu

Detsembris 1980 kutsus Kalevi peatreener Ivan Dratšov Keele oma meeskonda. See oli sisuliselt Eesti koondis. Iga mängija unelm. Kuu aega pärast Keele meeskonda tulekut toimus Vilniuses N Liidu meistrivõistluste esiliiga järjekordne voor. Mängiti Ševtšenko linna meeskonnaga. Vastaste tuntud ja kogenud ründemängija (nime Keel ei mäleta, aga teab, et mehel oli mingi röövli hüüdnimi) lõi Keele kätesse plokki. Arvates, et plokist kukub pall auti punktiks, hüüatas ründaja midagi üleolevat Keele aadressil. Aga pall kukkus napilt väljakule. Noor ja impulsiivne Keel hüüdis sama üleoleva repliigi “röövlile” vastu. “Ta tahtis mulle läbi võrgu kallale tulla. Neist sõnadest, mis siis kuulda sai, ma ei räägi,” meenutab Keel.

Pääs kõrgliigasse selgus restoranis 

1985. aasta kevadel olid Eesti pallimängualad masendavas seisus. N Liidu kõrgliigas ei mänginud ükski esindustiim. Korvpalli-Kalev vaevles esiliiga lõpus. Kuid võrkpalli-Kalevil oli üle pika aja võimalus tõusta kõrgliigasse. Otsustav mängude voor toimus Sverdlovskis. Peale Kalevi üritasid kõrgliigasse pääseda veel Sverdlovsk ja Vorošilovgrad.

Sverdlovskile meie omad kaotasid. Eestlased ei suutnud seda vastast kogu hooaja vältel kuidagi üle mängida. Vorošilovgradi Kalev võitis. Mängust Sverdlovski ja Vorošilovgradi vahel pidid selguma kaks esimest kõrgliigasse pääsejat. Kalevi oleks edasi viinud Sverdlovski võit. Vastupidise tulemuse korral oleks Kalev pidanud suu kõrgliigast puhtaks pühkima.

Niisiis istusid Kalevi mehed restoranis ja ootasid. Saabusid sõnumid geimide seisust – 1:0, 1:1, 2:1, 2:2. Meeste närvid olid täiesti krussis. “Lõpuks tuli ajakirjanik Olev Kajak ning hüüdis “3:2 - jess! Pääsesime edasi üleminekumängudele,” meenutab Keel.

Tsoonimeeste võit 3:0.

1985. aasta sügisel, kui Kalev oli jõudnud mängida N Liidu kõrgliigas esimese vooru juhtus intsident, mis raputas kogu siinset spordirahvast. Keel ja kaks meeskonnakaaslast Kalevist olid pisut napsutanud, kui nad TPI ühikasse sattusid. Tühisest konfliktist valvuriga tekkis kaklus ja sportlased andsid kaukaaslasele peksa.

Asi keerati rahvustevaheliseks tüliks ja sellest tehti näidisprotsess. Oli Gorbatšovi kuiva seaduse aeg. Sportlaste joobeseisund andis õigusemõistjatele aluse nõuda kõige karmimat karistust. Pool Kalevi põhikooseisust läks ühe siniseks löödud silma eest kinni. Et Keel oli tollal armee kirjas, karistas teda tribunal – temale määrati kõige rängem neli aastat (ära istuda tuli sellest kaks aastat ja 8 kuud).

1987. aastal tegi EKE Projekti juht, vana võrgumees Henn Karits Rummu vangla juhtkonnale ettepaneku korraldada mäng EKE ja tsoonimeeste võistkondade vahel. Karits käis ka ainsana protsessi ajal kohtus ja ütles sportlaste toetuseks mõned sõnad. Kummalisel kombel läks asi läbi. Rummusse ehitati tip-top võrguplats. 

Vangide meeskonda kuulus koos Keelega kolm Eesti koondislast. Väljaku ümber kogunes üle tuhande vanglavattides ja tätoveeritud häälekat kaasaelajat – nagu miskil tiitlivõistlusel. Omad poisid võitsid kindlalt 3:0. “Muidugi oli see uskumatu asi, et taoline matš üldse toimuda sai,” sõnab Keel. “See oli suursündmus.”

Soomlased tegid vaheajal väikse õlle

Kevadel 1991 mängis Keel Soome väikelinna Kalajoki tiimis. Meeskond pidas maa  meistrivõistluste teises liigas viimase matši. Võit viinuks esiliigasse. Väike saal oli pungil täis. Pingeline mäng, seis 2:2. Enne otsustavat geimi läks Keel riietusruumi. Kaks põhimeest ja keegi meeskonna juhtkonnast panid seal rahumeeli õlut. Arusaamatu näoga vaatama jäänud Keelele tehti selgeks, et esiliigasse saamine polegi eesmärk. Ollakse rahul niigi. See ajas Keelel närvi mustaks. Andis muidugi ka ajendi otsida motiveeritum meeskond.

1999. aasta kevadel mängis Keel end koos Rovaniemi tiimiga pronksmedalitele.

Perega oli otsustatud, et peale üheksat aastat Soomes tullakse Eestisse tagasi, kuigi võinuks ka sinna jääda ja saada kodakondsuse. Sel viimasel hooajal tunnistati Keel Soome liiga parimaks mängijaks.

Tegi Eesti võrkpalli põnevaks mänguks

2000. aasta kevadel võidab ESS Pärnu võrkpallitiim kodulinnas finaalis kindlalt Tartut. Üle mitme aasta on suvepealinna meeskond Eesti võrkpallimeister. Magus võit. “Tegelikult olin selleks ajaks, kui me Tartuga finaalseeriat mängisime,  veendunud, et oleme tugevamad. Kui Tartu meid võita oleks tahtnud, oleksid nad pidanud imemängu näitama,” räägib Keel.

Ta liitus Pärnuga hooaja alguses. Sellest, mis Keele tulekuga juhtuma hakkab, räägiti palju. “Terve hooaega oli üks suur tõestamine. Mis siin salata, väike võbin oli sees.”

Keel jooksis meeskonna kaptenina liigamängudes pidevalt väljakule. Temast sai ka meeskonna mänedžer. Paljuski tema ettevõtmisel osteti meeskonda kaks maailmaklassi mängumeest Lätist. Valts Mihelsons ja Raimonds Vilde olid Eesti võrkpalli esimesed võõrleegionärid.

Möödunud neljapäeval võttis Pärnu meeskond kolmanda järjestikuse tiitlivõidu. Kui esimesel Eesti hooajal pidas Keel siinse liiga taset Soome meistrivõistlustest tuntavalt nõrgemaks, siis nüüd võib tema sõnul Eesti liigat hinnata soomlastega vähemalt võrdseks.

Keel on Eesti meistriliigas kõige vanem mängija. Ta mängib Pärnu meeskonnas ka järgmisel hooajal. Lubab platsile minna ainult äärmisel vajadusel ja anda rohkem mänguvõimalusi noortele.