“Võtsime ta müüki lihtsalt selleks, et teda oleks,” ütleb kaubamägi Coffeestar all eksootilisi kohvisorte turustava Rahviki OÜ esindaja. Ning tunnistab, et siiani on rahamaitsega eliitkohv kogunud üksikuid austajaid. “Mõni proovib ja ütleb, et nii kallis ja kehv – aga ma arvan, et sellisel juhul on kohvi pandud ka kolm korda vähem kui ette nähtud.”

Ehkki Coffeestar´il on müügipunktid Pärnus, Tartus ja koguni Valga turul, müüakse  81 protsenti maitsekohvidest siiski Tallinnas. Sama suhe joonistub välja ka muude gurmeetoitude müügis. Näiteks avokaado maapiirkondades propageerimist hindab Ahti Koppelmann Paradiisiviljade AS-i ostuosakonnast lausa “viljatuks tegevuseks.”

Kas te ise sööte avokaadot? küsib Koppelmann allakirjutanult äkiliselt. Möönev vastus üllatab teda: “Siis on tore. Mina näiteks ei söö.”

Seederpähklid oravale

Pähkleid ja kuivatatud puuvilju maale toova Germund Hulgi juhatuse liige Aivar Vomm väidab, et lätlased ja leedukad tarbivad rosinaid ja pähkleid viis korda rohkem kui eestlased. “Olin hiljuti Lätis ja sealsed ajalehed lausa pasundasid, et jooge kuumade ilmadega vett ja sööge rosinaid,” seletab Vomm. “Rosinad sisaldavad kaaliumi, mis aitavad organismi niiskustaset paigas hoida – meil teatakse seda palju vähem.”

Rosinatel läheb Eestis siiski suhteliselt hästi. Haruldasemaid pistaatsia- või seedermännipähkleid ostetakse peaaegu ainult Tallinnas. Kui siingi.  “Ma ei oskaks neid kuhugi panna,” ohkas üks kolleeg seedermänniseemnetest kuuldes, “ainult oravale anda.”

Gurmeetoitude kindel kants Tallinnas on Stockmanni kaubamaja. Kesko Food AS-I müügidirektor Aimar Kasak  kinnitab, et Stockmannis käivad osturetkel ka paljude restoranide kokad - juhul, kui nad “midagi huvitavat süüa teha tahavad”.

Samas on osad peene toidukraami maaletoojad leidnud endale turunishi, mis kauplustest väga vähe sõltub. Mereandidele spetsialiseerunud Miratex varustab hiidkrevettidega näiteks rahvusrestorane ja Hiina saatkonda. “Poodides oli müük väga minimaalne – mõnikümmend kilo kuus,” ütleb müügijuht Helena Lillemäe.   

Papaiad läksid pahaks

Teen katse ja helistan Aegviidu kauplusse. Vastab juhataja Mare Mägi.

Tere, kas teil mangosid on müügil?

 “Ei ole.”

Aga papaiasid?

“Ei ole. Aegviidus ei ole niisuguseid eksootilisi puuvilju. Kunagi ammu, seitse-kaheksa aastat tagasi sai papaiaga proovitud ja siis läks ta käest ära. Me ei hakka temaga rohkem proovima ka.”

Kas balsamveiniäädikat on saada?

“On olnud õunaveiniäädikat. Seda ikka vahel ostetakse.”

Aga pestot?

(Sekund viivitust) “Te mõtlete pestokastet? Keegi pole kunagi küsinud.

Teate, Aegviidu on nii väike, tuhande elanikuga alev. Kes tahab paremaid asju saada, see ostab Tallinnast.”

Kas Eviani vett müüte?

(Rõõmsamalt) Müüme! Seda joon ma siin isegi iga päev.

Rohelist teed on müügil?

(Kurvemalt) Praegu ei ole.

Aga valgehallitusjuuste?

Neid on olnud, aga kasutusaeg saab neil kuidagi väga ruttu läbi. Ega nad ei ole kõige odavamad ka. Aegviidu rahvas vaatab ikka odavamat asja. Kolmandik inimesi on pensionärid.

Aga seda uut õlut, mille nime on väga keeruline välja öelda? Velkopopovickyt…

Teate, ärge hakake ütlemagi! Ilmselt teda ei ole.  Põhiliselt läheb meil Saku õlletehase toodang, läheb ka Tartu ning Viru õlle kogu sortiment. Viru alkoholivaba õlu on läinud sel suvel meeldiva üllatusena üsna hästi.

Aegviidu pood valib müükivõetavad toidukaubad välja Harju Tarbijate ühistu poolt etteantud sortimendist. “Nimekiri on ees, mida võib võtta,” ütleb juhataja. “Ja on olnud ka märkusi, kui on midagi väljastpoolt sortimenti valitud.”