Baltikumi metallikunn
Igor Berman (46) tuli Kopli laevaremonditehasesse tööle juba sotsialismi ajal,
kuid kujunes seal olude sunnil edukaks kapitalistiks.
Igor Berman võtab mind vastu hiiglaslikus laohoones Maardus. Me võiksime kohtuda ju ka Elme Metalli mugavas kontoris Punasel tänaval või koguni emafirma BLRT Grupi peahoones Koplis, kuid siis jääks mul nägemata, kuidas Berman heidab pilgu üle määratusse kaarhalli laotatud lehtmetalli virnade ja traadikerade. See on lapsevanema harras pilk, kes on oma võsukese arengus osalenud nii heas kui halvas, nii tõusudes kui komistamistes.
Elme Metall, nagu öeldud, on BLRT Gruppi kuuluv ettevõte, mis tegeleb
mustast ja värvilisest metallist toorikute müügiga (ja leht- ja sordimetalli töötlemisega) Eestis, Skandinaavias ning Ida- ja Kesk-Euroopa riikides. Ta omab tütarettevõtteid Lätis, Leedus, Venemaal, Poolas ja Soomes.
Firmas töötab 360 inimest, tal on müügiesindused, laod ja teeninduskeskused kuues riigis: Eestis, Lätis, Leedus, Soomes, Poolas ja Venemaal. Mullu realiseeris Elme Metall 185 000 tonni metalli. Et asi oleks selgem, ütleb Berman,et Eesti turul aastas liikuvast 250 000
tonnist metallist pärineb 75 000 tonni Elme Metallist.
Alustas nagu vendki laevaremonditehases
Igor Berman ei oska seletada, mida nimi Elme täpselt tähendab, sest firma loodi pool aastat enne seda, kui tema selle etteotsa astus. Arvatavasti
on Elme lühend sõnadest “elektro-mehhaanika”.
Berman saabus Eestisse 1988. aastal ning alustas tööd Balti Laevaremon
ditehases tsehhi meistriabina. Tema vend, praegune suurtööstur Fjodor, oli seal juba ees, aga otsuse Eestisse tulla tegi Igor ise. Vendade elu on mõneski mõttes kulgenud rööbiti: mõlemad õppisid Kaliningradi Tehnoloogiainstituudis ja praegu on isegi nende kodud suhteliselt lähestikku.
Noorem vend Igor on hariduselt toiduainetööstuse seadmete insener-mehhaanik. “Meie isa oli insener ja ma ei kujutanud ette, et minust võinuks midagi muud saada kui insener,” meenutab Igor. “Tahtsin saada inseneriks, konstruktoriks. Mulle kingiti igaks sünnipäevaks konstruktoreid, kuni sain 12aastaseks.” Pere elas Ukrainas, Vinnitsa oblastis väikeses linnakeses. Kuigi Igor käib töö asjus Ukrainas väga tihti, lapsepõlve maile satub harva. Majas, kus nad elasid, elavad nüüd nende sugulased.
Esimesed aastad Eestis olid küll huvitavad ühiskondlikus plaanis, kuid äriliselt läks põnevaks alles vabariigi taasloomise järel. Tarnijate ja tellimuste säilitamine nõudis suurt pingutust ka laevaremonditehaselt. “Me elasime plaanimajanduses. Kui see lagunes, tuli välja mõelda, kuidas säilitada kollektiiv ja sidemed. Mõistsin, et tuleb säilitada töö,
mida ma oskan teha,” räägib Berman.
Sotsialismi surm sundis kapitalismi õppima
Kapitalismist teadis üliõpilane Igor sama palju kui kõik Nõukogude kooli
noored: et see on paha. Kaliningradis õppides said tudengid neljandal kursusel nii-öelda meremehe passi. Sellega sai välisvetesse laevadele tööle – meremehe amet oli üks väheseid, kus teeniti korralikku palka. “Mõtlesin, et pool aastat teen küll merel ühtejutti tööd, aga rahaga pole kaldal ikka midagi teha: autot osta oli raske, sai end ainult koperatiivkorteri järjekorda panna.”
Sotsialistliku ühisomandivormi lagunemisel sundis elu ise peale uute oskuste õppimise. Ettevõtlusest ei teadnud Berman midagi. Tuli õppida protsessi kaudu, kasutades intuitsiooni.
“Kord saime Venemaalt raha asemel tasaarveldusena vagunitäie jalgrattaid.
Kujutage ette, insener nagu ma olin, müüa ei oska, kuid rattad tuleb kuidagi realiseerida. See kogemus andis julguse edasi minna.
Alguses olin üksi, siis kolmekesi ja nüüd on meid üle kolmesaja,” märgib ta. Suurema osa juhtidest värbab ta tööle ise, ehkki kinnitab, et personali osakonna eest ta tööd ära ei tee. Lihtsalt inimeste tundmine ja intuitsioon olevat ettevõtte juhi olulised “töövahendid”.
“Üksteist aastat tagasi kutsusin meile tööle värske ülikoolilõpetaja, kes
tahtis iga hinna eest pangandusse tööle minna. Rääkisin temaga viis tundi ja tänaseks on ta ettevõtet juhtinud kaheksa aastat!”
Baltikumi turuliider
Elme Metalli töötajate keskmine vanus on 35 ringis. Inimesi kaasatakse firmasse eri elualadelt ja õpetatakse nad välja. Metalliäri pole lihtlabane ost-müük, see on palju keerukam. 1990ndate alguses olid tööle võtmise kriteeriumid lihtsad: piisas sellest, kui inimene oskas eesti ja inglise keelt. Tänapäeval on keeleoskus nii enesestmõistetav, et sellest ei tehta isegi juttu. Vajatakse hoopis teisi oskusi.
Elme Metalli uus keskladu Maardus avati alles sel suvel. Krunt soetati enam pakkumisel Levadia Metalli pankrotivarana seitsme miljoni euro eest. Berman seisab keset laoplatsi ja ei varja rahulolu, see seitsme miljoni eurone tehing oli Elmele väga soodne.
Elme Metalli kohta avaldatud uudised räägivad kasvust, laienemisest, kiirest arengust ja rahvusvahelistumisest.
Möödunud suvel tähistas ettevõte oma kümnendat sünnipäeva. Kui 2001. aastal töötas firma kolmes müügiesinduses ja kahes laos umbes 30 inimest, kes teenindasid ligi 500 klienti ja pakkusid paarisadat toodet, siis praegu teenindavad 250 töötajat ligi 7000 klienti ja toodete hulk läheneb tuhandele.
Elme Metalli müügimaht on firma ajaloo jooksul kasvanud viis korda ja
tulu kümme korda. “Eesti on liiga väike, et siin ainult ühte liiki tooteid valmistada,” leiab Berman. Nii Elme Metalli kui ka BLRT Grupi (mille juhatuse liige ja aktsionär Igor on) ärihuvid käivad kaugelt üle Eesti piiride. “Tahame olla Baltikumi metalliäri turuliider!”
Elme ambitsioon on kasvatada aastane müügimaht poole miljoni tonnini ning suurendada turuosa Baltikumis kolmandikuni. Tänavu käivitati Riias Elme Metalli uus teenindus- ja logistikakeskus, mis saab olema võimsuse poolest Baltikumi suurim. Samuti on kavas praegustel turgudel laiendada
toodete ja teenuste ringi ning tugevdada positsioone Ida-Euroopa, Venemaa, Valgevene ja Kagu-Aasia turgudel.
Juhib firmat laupäevitigi
Kui BLRT Grupp suvel oma juubelit pidas, korraldas ettevõte suure perepeo. Seal näidati rahvale ka uhiuut laserlõikajat, millega iga piduline sai endale õhukesest lehtmetallist vidinaid välja lõigata. Lõikeaparaadi juurde tekkis ligi tunnine järjekord. Igor seisis oma
perega samuti sabas ja nautis olukorda. “Kui meil on rahvas koos, siis see sumin, mis inimeste rääkimisest tekib, pakub mulle suurt rahuldust. Tunnen, et kuulun siia ja enamgi veel: et ma juhin seda kõike!”
Berman tunnistab, et ta armastab oma tööd ja ei loe töötunde kokku. Samas ütleb ta, et kaheksa tundi ööpäevas pole sellise äri vedamiseks piisav.
Selleks kulub 10–11 tundi päevas ja pool laupäevagi.
Hobina nimetab Berman reisimist. Ta naudib mäesuusatamist, kuid on kunagi olnud väga haaratud ka fotograafiast. “Nüüd ma isegi ei mäleta, kus mu
fotoaparaat on.”
Bermanite peres on kolm last, vanem tütar õpib keemiat ja keskkonna
tehnoloogiaid, nooremad lapsed õpivad Õismäe Lütseumis ja Tõnismäe reaal
koolis. “Meil on ka kass, koer ja deegu – nii et täiskomplekt,” ütleb Berman.
Komplekti kuulub muidugi ka Bermanite enamusosalusega BLRT Grupp. Seegi
on üks suur pere.