Alustas nagu vendki laevaremonditehases
Igor Berman ei oska seletada, mida nimi Elme täpselt tähendab, sest firma loodi pool aastat enne seda, kui tema selle etteotsa astus. Arvatavasti
on Elme lühend sõnadest “elektro-meh­haanika”.
Berman saabus Eestisse 1988. aas­tal ning alustas tööd Balti Laevaremon­
ditehases tsehhi meistriabina. Tema vend, praegune suurtööstur Fjodor, oli seal juba ees, aga otsuse Eestisse tul­la tegi Igor ise. Vendade elu on mõneski mõttes kulgenud rööbiti: mõlemad õp­pisid Kaliningradi Tehnoloogiainstituu­dis ja praegu on isegi nende kodud suh­teliselt lähestikku.
Noorem vend Igor on hariduselt toi­duainetööstuse seadmete insener-mehhaanik. “Meie isa oli insener ja ma ei kujutanud ette, et minust võinuks mi­dagi muud saada kui insener,” mee­nutab Igor. “Tahtsin saada inseneriks, konstruktoriks. Mulle kingiti igaks sün­nipäevaks konstruktoreid, kuni sain 12aastaseks.” Pere elas Ukrainas, Vinnitsa oblastis väikeses linnakeses. Kuigi Igor käib töö­ asjus Ukrainas väga tihti, lapsepõlve­ maile satub harva. Majas, kus nad ela­sid, elavad nüüd nende sugulased.
Esimesed aastad Eestis olid küll hu­vitavad ühiskondlikus plaanis, kuid äri­liselt läks põnevaks alles vabariigi taas­loomise järel. Tarnijate ja tellimuste säi­litamine nõudis suurt pingutust ka lae­varemonditehaselt. “Me elasime plaani­majanduses. Kui see lagunes, tuli välja mõelda, kuidas säilitada kollektiiv ja si­demed. Mõistsin, et tuleb säilitada töö,
mida ma oskan teha,” räägib Berman.

Sotsialismi surm sundis kapitalismi õppima
Kapitalismist teadis üliõpilane Igor sama palju kui kõik Nõukogude kooli­
noored: et see on paha. Kaliningradis õppides said tudengid neljandal kursu­sel nii-öelda meremehe passi. Sellega sai välisvetesse laevadele tööle – mere­mehe amet oli üks väheseid, kus teeniti korralikku palka. “Mõtlesin, et pool aas­tat teen küll merel ühtejutti tööd, aga rahaga pole kaldal ikka midagi teha: autot osta oli raske, sai end ainult koperatiivkorteri järjekorda panna.”
Sotsialistliku ühisomandivormi la­gunemisel sundis elu ise peale uute oskuste õppimise. Ettevõtlusest ei tead­nud Berman midagi. Tuli õppida prot­sessi kaudu, kasutades intuitsiooni.
“Kord saime Venemaalt raha asemel ta­saarveldusena vagunitäie jalgrattaid.
Kujutage ette, insener nagu ma olin, müüa ei oska, kuid rattad tuleb kuidagi realiseerida. See kogemus andis julguse edasi minna.
Alguses olin üksi, siis kolmekesi ja nüüd on meid üle kolmesaja,” mär­gib ta. Suurema osa juhtidest värbab ta tööle ise, ehkki kinnitab, et personali­ osakonna eest ta tööd ära ei tee. Liht­salt inimeste tundmine ja intuitsioon olevat ettevõtte juhi olulised “tööva­hendid”.
“Üksteist aastat tagasi kutsusin meile tööle värske ülikoolilõpetaja, kes
tahtis iga hinna eest pangandusse tööle minna. Rääkisin temaga viis tundi ja tä­naseks on ta ettevõtet juhtinud kahek­sa aastat!”

Baltikumi turuliider
Elme Metalli töötajate keskmine vanus on 35 ringis. Inimesi kaasatakse firmas­se eri elualadelt ja õpetatakse nad välja. Metalliäri pole lihtlabane ost-müük, see on palju keerukam. 1990ndate al­guses olid tööle võtmise kriteeriumid lihtsad: piisas sellest, kui inimene os­kas eesti ja inglise keelt. Tänapäeval on keeleoskus nii enesestmõistetav, et sellest ei tehta isegi juttu. Vajatakse hoo­pis teisi oskusi.
Elme Metalli uus keskladu Maardus avati alles sel suvel. Krunt soetati enam­ pakkumisel Levadia Metalli pankrotivarana seitsme miljoni euro eest. Berman seisab keset laoplatsi ja ei varja rahulolu, see seitsme miljoni eurone tehing oli El­mele väga soodne.
Elme Metalli kohta avaldatud uudi­sed räägivad kasvust, laienemisest, kiirest arengust ja rahvusvahelistumisest.
Möödunud suvel tähistas ettevõte oma kümnendat sünnipäeva. Kui 2001. aas­tal töötas firma kolmes müügiesindu­ses ja kahes laos umbes 30 inimest, kes teenindasid ligi 500 klienti ja pakkusid paarisadat toodet, siis praegu teeninda­vad 250 töötajat ligi 7000 klienti ja too­dete hulk läheneb tuhandele.
Elme Metalli müügimaht on firma ajaloo jooksul kasvanud viis korda ja
tulu kümme korda. “Eesti on liiga väike, et siin ainult ühte liiki tooteid valmista­da,” leiab Berman. Nii Elme Metalli kui ka BLRT Grupi (mille juhatuse liige ja aktsionär Igor on) ärihuvid käivad kau­gelt üle Eesti piiride. “Tahame olla Balti­kumi metalliäri turuliider!”
Elme ambitsioon on kasvatada aas­tane müügimaht poole miljoni ton­nini ning suurendada turuosa Balti­kumis kolmandikuni. Tänavu käivita­ti Riias Elme Metalli uus teenindus- ja logistikakeskus, mis saab olema võim­suse poolest Baltikumi suurim. Samuti on kavas praegustel turgudel laiendada
toodete ja teenuste ringi ning tugevda­da positsioone Ida-Euroopa, Venemaa, Valgevene ja Kagu-Aasia turgudel.

Juhib firmat laupäevitigi
Kui BLRT Grupp suvel oma juubelit pi­das, korraldas ettevõte suure perepeo. Seal näidati rahvale ka uhiuut laser­lõikajat, millega iga piduline sai enda­le õhukesest lehtmetallist vidinaid väl­ja lõigata. Lõikeaparaadi juurde tekkis ligi tunnine järjekord. Igor seisis oma
perega samuti sabas ja nautis olukor­da. “Kui meil on rahvas koos, siis see sumin, mis inimeste rääkimisest tekib, pakub mulle suurt rahuldust. Tunnen, et kuulun siia ja enamgi veel: et ma ju­hin seda kõike!”
Berman tunnistab, et ta armastab oma tööd ja ei loe töötunde kokku. Sa­mas ütleb ta, et kaheksa tundi ööpäe­vas pole sellise äri vedamiseks piisav.
Selleks kulub 10–11 tundi päevas ja pool laupäevagi.
Hobina nimetab Berman reisimist. Ta naudib mäesuusatamist, kuid on ku­nagi olnud väga haaratud ka fotograa­fiast. “Nüüd ma isegi ei mäleta, kus mu
fotoaparaat on.”
Bermanite peres on kolm last, va­nem tütar õpib keemiat ja keskkonna­
tehnoloogiaid, nooremad lapsed õpivad Õismäe Lütseumis ja Tõnismäe reaal­
koolis. “Meil on ka kass, koer ja deegu – nii et täiskomplekt,” ütleb Berman.
Komplekti kuulub muidugi ka Bermani­te enamusosalusega BLRT Grupp. Seegi
on üks suur pere.