04.09.2008, 00:00
Barcelona võileivad
Ken Oja ja Anne Vetik külastasid brändimessi Bread & Butter logelemist ja päevitamist soodustavas linnas Barcelona. Nüüd antakse aru, mis seal toimus.
Kui mõnelt disainerilt küsida, kuidas luua brändi, siis
üldiselt pööritatakse silmi ja teatatakse, et see on keeruline.
Nimelt pole lihtne luua uut marki, mida annab edukalt ja tulutoovalt
müüki paisata.
Selleks et turustajale silma
jääda, käivadki brändid messidel. Bread & Butter on
mess, kus peaks iga edu jahtiv uus tootemark oma nägu näitama. Kaks
korda aastas tulevad Barcelonas kokku riidetootjad üle maailma, kes
kõik üritavad meeldida kaubamajade sisseostjatele ja
turundusjuhtidele. Viimased külastavad Bread & Butterit, lootes leida
oma lettidele põnevaid uudiseid.
Reklaamiagentuuride
töötajad ja messil mitte esinevate brändide tegijad lähevad
aga megaüritusele edukat spioonitööd tegema: uurima, mida
hakatakse kandma järgmisel aastal ja milliste tootjate kollektsioonid
viitavad margi tõusule või hääbumisele.
Juba
avaüritusel sai selgeks, et lihtsad poisid ja tüdrukud Bread &
Butteril ei hängi. Moeäris tegutsevad tüübid teavad, kuidas
alati head välja näha. Näiteks sel aastal tähendas see Amy
Winehouse’i kopeerimist ja laene 1950. aastatest, alternatiivi pakkus
Skandinaavia tagasihoidlik elegants. Kuna massidesse jõuavad trendid
veidi hiljem, on Eestis oodata väikeste rockabilly-tüdrukute
invasiooni sügise paiku. Trendijüngrite kõrvalt sai
jälgida ka palju peenemaid persoone: õhtuvalguses tinistasid
Proseccot baleriiniks maskeerunud Ida-Euroopa preilid ja klassikalised
Armani-italiaanod. Õhtu üllatusesinejad olid Texase kauboid,
ilutulestik ja ansambel The Hives, ning mis seal salata – pidu tegi
selgeks, et Eesti moeüritustel on veel palju-palju arenguruumi.
Head moeisu!
Järgmisel hommikul algas
brändirahval ja sisseostjatel raske töö. Käisime ringi ja
hoidsime silmad lahti. Kokku sai Bread & Butteril tutvuda 893 brändiga
ja kohal käis 89 000 külastajat, seega oli, mida vaadata ja katsuda.
Paratamatult tekkisid kollektsioonidega tutvudes süümepiinad, sest
roheline mõtteviis jääb alla järjest tuure koguvale
tarbimisele. Võib ju rääkida taaskasutusest ja n-ö
orgaanilisest tootmisest, kuid säärane mood on vaid pisikene piisk
tohutus trendiookeanis.
Enamik brände ei paku enam ainult
kehakatteid, vaid ka uut elu, paremaid sõpru ja tõusu sotsiaalsel
redelil, seda muidugi juhul, kui nende kaupa ostad. Käib ka järjest
kitsamaks spetsialiseerumine: võitlus turuniššide eest on
karm. Näiteks kui soovitakse näha välja nagu surfar, võib
valida Austraalia või California surfari imagoga sobivaid riideid.
Jäi mulje, et mõned moetegijad, näiteks Ed Hardy,
üritavad korrata Dieseli edulugu, katsudes ronida järjest
kõrgemale-kaugemale ning tõsta müüki enneolematutesse
kõrgustesse. Mida tõsisem maailmavallutusplaan, seda suurem boks
ja rohkem tasuta nänni külastajatele.
Mis saama
hakkab?
Üldiselt valitses messil postmodernistlik kaos
ja igaüks sai leida oma unistuste trendi. Moevärvid ja stiilivahetus
paistab olevat surnud teema ning ajakirjanike katsed igal hooajal mõnda
uut trendi teiste seast välja tuua baseeruvad järjest enam kirjutaja
isiklikel eelistustel. See on mingis mõttes hea uudis, sest siis ei pea
enam nõuannetest kinni pidama ja selga võib toppida kõike,
mis pähe tuleb.
Spordiriiete tootjad eksperimenteerivad
intelligentsete kangaste ja laenudega klassikalisest garderoobist ning
streetwear’is ei kao kuhugi geto ja 1980. aastate esteetika. Alati
jääb
võimalus valida massimoe ja oma asja ajavate väiketootjate toodangu
vahel. Esimeses on teenäitajad Vahemere maade kontsernid, minibrändid
tegutsevad eelkõige Skandinaavias ja Saksamaal. Kindlasti võiks
püüda oma garderoobi täiendades mõelda
ökotarbimisele: äkki surevad siis loomad ja taimed veidi aeglasemalt
välja. Sel juhul otsustaks ka järjest enam tootjaid loodust
säästvate tehnoloogiate kasuks.