Selleks et turustajale silma jääda, käivadki brändid messidel. Bread & Butter on mess, kus peaks iga edu jahtiv uus tootemark oma nägu näitama. Kaks korda aastas tulevad Barcelonas kokku riidetootjad üle maailma, kes kõik üritavad meeldida kaubamajade sisseostjatele ja turundusjuhtidele. Viimased külastavad Bread & Butterit, lootes leida oma lettidele põnevaid uudiseid.


Reklaamiagentuuride töötajad ja messil mitte esinevate brändide tegijad lähevad aga megaüritusele edukat spioonitööd tegema: uurima, mida hakatakse kandma järgmisel aastal ja milliste tootjate kollektsioonid viitavad margi tõusule või hääbumisele.


Juba avaüritusel sai selgeks, et lihtsad poisid ja tüdrukud Bread & Butteril ei hängi. Moeäris tegutsevad tüübid teavad, kuidas alati head välja näha. Näiteks sel aastal tähendas see Amy Winehouse’i kopeerimist ja laene 1950. aastatest, alternatiivi pakkus Skandinaavia tagasihoidlik elegants. Kuna massidesse jõuavad trendid veidi hiljem, on Eestis oodata väikeste rockabilly-tüdrukute invasiooni sügise paiku. Trendijüngrite kõrvalt sai jälgida ka palju peenemaid persoone: õhtuvalguses tinistasid Proseccot baleriiniks maskeerunud Ida-Euroopa preilid ja klassikalised Armani-italiaanod. Õhtu üllatusesinejad olid Texase kauboid, ilutulestik ja ansambel The Hives, ning mis seal salata – pidu tegi selgeks, et Eesti moeüritustel on veel palju-palju arenguruumi.


Head moeisu!



Järgmisel hommikul algas brändirahval ja sisseostjatel raske töö. Käisime ringi ja hoidsime silmad lahti. Kokku sai Bread & Butteril tutvuda 893 brändiga ja kohal käis 89 000 külastajat, seega oli, mida vaadata ja katsuda. Paratamatult tekkisid kollektsioonidega tutvudes süümepiinad, sest roheline mõtteviis jääb alla järjest tuure koguvale tarbimisele. Võib ju rääkida taaskasutusest ja n-ö orgaanilisest tootmisest, kuid säärane mood on vaid pisikene piisk tohutus trendiookeanis.


Enamik brände ei paku enam ainult kehakatteid, vaid ka uut elu, paremaid sõpru ja tõusu sotsiaalsel redelil, seda muidugi juhul, kui nende kaupa ostad. Käib ka järjest kitsamaks spetsialiseerumine: võitlus turuniššide eest on karm. Näiteks kui soovitakse näha välja nagu surfar, võib valida Austraalia või California surfari imagoga sobivaid riideid.


Jäi mulje, et mõned moetegijad, näiteks Ed Hardy, üritavad korrata Dieseli edulugu, katsudes ronida järjest kõrgemale-kaugemale ning tõsta müüki enneolematutesse kõrgustesse. Mida tõsisem maailmavallutusplaan, seda suurem boks ja rohkem tasuta nänni külastajatele.


Mis saama hakkab?



Üldiselt valitses messil postmodernistlik kaos ja igaüks sai leida oma unistuste trendi. Moevärvid ja stiilivahetus paistab olevat surnud teema ning ajakirjanike katsed igal hooajal mõnda uut trendi teiste seast välja tuua baseeruvad järjest enam kirjutaja isiklikel eelistustel. See on mingis mõttes hea uudis, sest siis ei pea enam nõuannetest kinni pidama ja selga võib toppida kõike, mis pähe tuleb.


Spordiriiete tootjad eksperimenteerivad intelligentsete kangaste ja laenudega klassikalisest garderoobist ning streetwear’is ei kao kuhugi geto ja 1980. aastate esteetika. Alati jääb võimalus valida massimoe ja oma asja ajavate väiketootjate toodangu vahel. Esimeses on teenäitajad Vahemere maade kontsernid, minibrändid tegutsevad eelkõige Skandinaavias ja Saksamaal. Kindlasti võiks püüda oma garderoobi täiendades mõelda ökotarbimisele: äkki surevad siis loomad ja taimed veidi aeglasemalt välja. Sel juhul otsustaks ka järjest enam tootjaid loodust säästvate tehnoloogiate kasuks.