Mis see „Itaalia“ siis üldse on?

Lõhe Lõuna ja Põhja vahel on tõesõna suur. Kui ma kellegi käest midagi Itaalia kohta kuulen, küsin kohe: kas Põhjas või Lõunas? See seletab palju, veel rohkem ütleb maakonna nimi. Sest iga maakond, aga mõnikord iga linn erineb teistest nii keele, toidu kui traditsioonide poolest. Mulle ja paljudele, kellega ma seda asja arutanud olen, tundub, et Itaalia ongi kõige suurema hulga ja kõige erinevamate murretega Euroopa maa. Nii ongi, et juba Puglia maakonna erinevates linnades elavad inimesed ei saa teineteise murdest aru. Veelgi suurem on vahe Põhja murretega. Kui itaallane itaalia keelt ei oska – mida vähemalt Lõuna vähemharitumate seas ikka juhtub – piirdubki tema suhtluspiirkond oma maakonna, oma linna või halvimal juhul oma linnaosaga.

Puglia maakond on Itaalia „konts“. Pindalalt poole väiksem kui Eesti ja rahvaarvult kolm korda suurem, toodab Puglia 12% maailma oliiviõlist (!), 44% Itaalia pastast, 19% veinidest ja nt 39% tomatitest – saaduste arv on külluslik, mitmekesine ja meeletult hea. Tegemist on niisiis eelkõige põllumajanduspiirkonnaga. Eriti Bari provintsi elanikule võib tunduda, et peale palmide ja oliivipuude maailmas muid puid polegi – Bari provints on nimelt maailma kõige tihedam oliivipuude leviala.

Bari on provintsiaalne ning just sellisena ilus. Või õigemini: Bari linnana ei ole eelkõige „ilus“ linn, ta võib täitsa ära ehmatada. Aga tema inimeste lärmakas keel ja keelt alla viiv toit, kesklinnasadama kalameeste igahommikused kaheksajala-tapud ja labürintlikel vanalinnatänavatel sõitvad rolleri-kamikazed, tema ausus muudab ta kuidagi „itaallaslikumaks“ kui  turistide klants-Veneetsia. Või kas on üldse sellise ülbusega mõtet lagedale tulla: aina enam mõistan ka ise, et „õiget Itaaliat“ ei olegi olemas.

Barisse pole ükski euronorm kunagi jõudnud. Lihapoodnikud tükeldavad poolikuid seakehasid, plärud hambus, luksuspoodide kaunid müüjannad lobisevad sõbrannadega, plärud hambus, ja pensionieas vanamehed istuvad sõpruskonnaga renditud „lokaalides“, mis avanevad otse tänavale, õlled peos, plärud hambus ja muudkui mölisevad. Kui ikka poemüüja ei taha midagi müüa, siis ta ei müü. Selles ebaviisakuses avaldub „Keskpäeva“ (it k „Mezzogiorno“ – Lõuna-Itaalia hüüdnimi) omapärane kultuur ja kombestik. Bari linn, Puglia maakond ja kogu Keskpäev on olnud juba Suur-Kreeka kolooniaalajast alates olnud Suure Lootuse Maa, paraku on nad selleks ka jäänud. Võib öelda küll, et Keskpäevas ootab Eesti rändurit ees võluvalt arhailine ning erinevusi ja vastuoksusi täis, kuid miskipärast väga kodune maa. Ja nii ongi, et müüjate kohatine ebaviisakus muutub sisseelanud võõramaalasele armsaks. Sest iga (lõuna-)itaallase esimene iseloomujoon on minu arvates lausa süüdimatuseni küündiv heatahtlikkus.

Bari on üsna suurte ida-mõjutustega linn. Teiste Itaalia linnadega võrreldes on Bari vanalinn, kuigi Itaalia kohta mitte eriti suur, väga keeruline koht, kus orienteeruda. Temas on midagi tabamatut, mida saabki vaid hingata kohapeal. Olin seal jalutuskäike teinud 6 kuud, enne kui mõistsin läbinisti tänavarägastikku. Siis kolmenädalasel Lõuna-Itaalia reisil ära olles ja tagasi tulles olin jälle kaotanud võime seal õiget teed leida. Linn viib sind ise, kuhu tema tahab. Üle kitsaste ja madalate tänavate on alati, ka jõululaupäeval, riputatud puhas pesu, nii et tänavad lõhnavad puhtuse ja pesupulbri järgi. Kõik vanalinnamajade köögid avanevad otse tänavale, uksed on lahti, nende ees istuvad memmed, kes vorbivad orecchiette’sid (it k „kõrvakesed“, kohalik pasta-kuju, mida võib vabalt iga hetk neilt osta) või vaaritavad süüa, ja taadid, kes suurem osa ajast ei tee midagi. Kõik vestlevad, mõnikord üsnagi lärmakalt... Poisikesed taovad kesksetele piazza’del vutti ja kohati panevad vanalinna elanikud suured lauad sinnasamasse välja, et pidada suuri perekondlikke õhtusööke. Lõuna-Itaalia linnades on kõikjal säilunud külamentaliteet: ka suurtes linnades nagu Napoli ja Bari elatakse väga tihti ainult oma linnajaos, mis moodustab iseseisva küla. Kõik tunnevad kõiki, kõik teavad kõigest (ka mafioosode tegemistest, millest keegi perekonda kaitstes midagi politseile ei maini...), ja nagu öeldud – ka keel on linnajaoti erinev.

Kõige olulisem Bari vaatamisväärsus on Püha Nikolause basiilika, mis on 10. sajandil ehitatud ja eeskuju tervele romaani kirikute traditsioonile palavas Keskpäevas. Basiilikas on ka selle olulise pühaku, keda meie tunneme ka Jõuluvana nime all (ja kes loomulikult elab Rovaniemis tänaseni), maised säilmed. Tegelikult oli idas tegutsenud pühak maetud Türgis Izmiris, aga paavsti õnnistusel panid vaprad mungad need sealt tuuri ja sealt algas Bari õnneaeg. Linn kubiseb soojema ilmaga palveränduritest, kuigi need hajuvad üleüldises segaduses nii hästi, et Barit iseloomustades tema kohta „turistilinn“ kohe mingi valemiga öelda ei saa. Kohalikud võõrkeeli ei räägi ja loomulikku blondi tullakse vahel lausa juukseidpidi puutuma. Kokku on väikeses labürindis – Bari vanalinnas – u 40 kirikut ja kabelit ning ida-arhitektuuri mõjutustega Bari katedraal on vaata et võimsamgi kui Basilica di San Nicola. Hea aeg Barisse sattuda on 9nda mai aegu: siis leiavad siin aset uskumatud Püha Nikolause pidustused. Kuigi uhket provintsiaalset religioossust võib Barist leida igal aastaajal.

Viimased valimised võitis Puglias kommunist, kes pealegi veel on homo. Selles arhailis-usklikus ühiskonnas tundub see uskumatu, kuigi tõesõna on sümpaatsed kohalikud alatasa nii vasakpoolsed, et suisa kommud. Ta lubab muutuseid ja näis, mis saab: mõned asjad tunduvad Baris olevat paika pandud veel vahetult pärast Mussolini kukkumist (või lausa tema ajal...). Kahest suuremast poliit-majanduslikust jõust – maffiast ja kommunistidest – on kommunistid ikka rohkem jutumehed olnud. Sageli on asjad, mis aetud, ikka maffia aetud. Aga ausalt öeldes on väljastpoolt seesolijale see paigalseismine isegi sümpaatne. Eesti progressiusu asemel on siin lihtsalt pulbitsev ja rõõmsameelne Elu.