07.11.2008, 00:00
Barry
Kolme maailmakultuuri ristteel üles kasvanud Barack Obama (47) imeline edu tõendab, et Ameerika Unelm on olemas.
Et “vale” nahavärviga välistudengi ja tagasihoidliku
maaosariigi tüdruku poeg leiab katsumuste kiuste oma koha eliidis ja
tõuseb riigipeaks, pole ime mitte üksnes USA kontekstis. Obama
avastas õige punkti ajas ja ruumis, kui Ameerikas sugenes
ühiskondlik tellimus tema tüüpi kandidaadi järele. Kellegi
järele, kes kehastab muutusi, uut põlvkonda ja avatust
multikultuursele maailmale.
Üksnes sellega ei anna tema
fenomeni siiski seletada. Oli ta ju isegi sajaliikmelises USA senatis seni
ainus afroameeriklane. Kõige tähtsam: Obama ise kandis
valimisheitluses oma rolli välja. Ta mõjus ligi 21 kuud kestnud
kampaanias usutavalt ja karismaatiliselt. Pidevas meediasõjas veidi
hallinenud pead ja teinekord väsinud olekut kompenseeris lahkuva
administratsiooni ülim ebapopulaarsus. Muidugi ka õnn – eriti
aitas Obamat see, et kampaania põhiteemaks tõusis majanduskriis,
mitte välispoliitika või immigrandid.
Barack Obama
päritolu on kõike muud kui tänase presidendi George
W. Bushi või ka kuulsa demokraadi John Kennedy kombel
ilmaletulek, “hõbelusikas suus”. Tema isa, samuti
Barack Obama, Kenya umbes kolmemiljonilise luo rahvuse liige, läks
õppima USAsse Hawaii ülikooli.
Seal kohtus ta tulevase
presidendi emaga. Kansasest pärit valgenahaline Ann Dunham kolis Hawaiile
vanemate töö tõttu. Ta oli liberaalsete vaadetega perest,
“vabameelne rändaja”, nagu iseloomustab New York Times.
Juhuslikult oli ema Ann ka praeguse USA asepresidendi Dick Cheney kauge
sugulane.
Abielu sõlmiti, kui Ann oli vaid 18aastane. Barack
juunior oli paari ainus laps. Isa kolis õpingute lõppedes tagasi
kodumaale Kenyasse, kus tegi riigiametniku karjääri. Tal olid pered
lisaks veel kahe naisega ning mees reisis vaid üks kord Hawaiile poega
vaatama, kui juunior oli juba kümneaastane.
Seega kasvatas
noort Baracki ema, kes peagi leidis endale kaasaks uue välistudengi.
Seekord Indoneesiast, ning poiss kolis perega Jakartasse. Nii läkski
tänane valitud president kooli hoopis Aasia suurimas moslemiriigis.
Jakarta algkooli klassivend Rully pajatab The Observeris, kuidas
kambajõmm Barry kõrvetanud suu teravat Indoneesia tšillit
proovides ning õppinud juba kolme kuuga kohalikku keelt
rääkima. Kui klassivend sai Ameerikast Batmani ja Ämblikmehe
koomikseid, joonistas tulevane president neid huviga maha. Kuid enne viiendat
klassi saatis ema poisi tagasi kooli Hawaiile, kus teda kasvatasid
vanavanemad.
Neist ja hilisematest aastatest kuni ülikoolini on
Obama kirjutanud ka suhteliselt avameelse raamatu “Mu isa
unistused”. Avameelsus pole vahest mihkelraudlikku mõõtu,
ent hõlmab siiski ka ülestunnistust kooliajal alkoholi, marihuaana
ja kokaiini tarvitamise kohta. Samas oli selle avaldamine hea strateegiline
käik, sest presidendikampaania puhul oleks teema nagunii välja
kaevatud – nüüd polnud sel aga enam erilist mõtet.
Varane noorus etendas hilisema ühiskonnategelase ja poliitiku
kujunemises olulist rolli, on Obama ise mitmel pool rõhutanud. Raamatust
ja intervjuudest jääb kõlama jutustus noormehest, kes
kaaslastest erinevana otsib oma paika maailmas ning murrab selle reeglitest
läbi, jõudes lõpuks tippu.
Tema praeguse
kodupaiga Chicago ajalehe Tribune ajakirjanikud on põhjalikult seda
narratiivi uurinud ning panevad osa detaile kahtluse alla. Näiteks
väide, et juba Hawaiil koolis käies vaevas Obamat rassiprobleem.
Toonaste sõprade küsitlemisest ilmneb pigem, et tema
põhivaevused olid vanematest eemalviibimine ja üksindus.
Kuid selline eluloo üksikasjade sobitamine tänaste vajadustega
on ilmselt kõigi poliitikategelaste biograafiate häda. Väheste
meeste minevik on nii peene mikroskoobi all kui USA presidendikandidaatide
oma.
Hawaiil õppides mängis Obama korvpalli ning
mõtles isegi profikarjäärist. Kuid temast sai hoopis jurist.
Obama õppis algul Los Angeleses, seejärel tollessamas New Yorgi
Columbia ülikoolis, kus ka Eesti president Ilves (Obama lõpetas
seitse aastat hiljem).
Enne viimast õpinguetappi Harvardis
juhtis Barack Obama kolm aastat Chicagos üht kiriku sotsiaalprojekti.
Tribune’i jutu järgi elas noormees tagasihoidlikult, omades
majapidamises kaht käterätikut, kaht taldrikut, Maxi-nimelist kassi
– ning aeg-ajalt ka mõnd tüdruksõpra.
Chicagos poliitikasse astudes kasutas Obama vastaste elimineerimiseks ka
protseduurilisi võtteid. Moraaliga “kus võimalik, seal
tuleb võiduks teha kõik”. Seega oli ta vahepeal
ühiskonna karmusega oluliselt kohanenud – kui poiss Indoneesias
koolis käies kiviga vastu pead sai, loobus ta kaklusest, sest ema
kasvatanud Barryt selliselt.
Oodatult on Eestis Obamat
analüüsitud põhiliselt selle järgi, milline võiks
olla tema välispoliitika (eelkõige Vene-poliitika) ning kuidas
mõjutab tema saamine presidendiks USA-Eesti suhteid.
Muidugi
olnuks John McCain või Hillary Clinton presidendina Eesti
seisukohalt mugavamad, “tuntud suurused”. Mõlemad on Eestis
käinud korduvalt. Neile poleks vaja seletada, mis riik on Eesti või
millised on siinsed olud.
Obama puhul on aga
uudisväärtuslik juba Eesti nime väljaütlemine. See juhtus
Nahsville’i teledebatis McCainiga, kui arutati välispoliitikat.
Lause Obama suust võib eestlase kõrvus kõlada veidi
ebatäpne: “Me peame toetama moraalselt poolakaid ning Eestit ja
Lätit ja kõiki rahvaid, kes olid endised Nõukogude
satelliidid”. Soovi korral on siin ruumi tähenärimiseks teemal,
kas Eestit sobib paigutada Nõukogude satelliitide loetellu.
Samas, kui lugeda kogu väitlust tervikuna, siis Obama ei
räägi midagi, mis annaks põhjust Eesti vaatenurgast probleeme
otsida. Ta ütleb näiteks, et USA abi endistele N Liidu satelliitidele
peab ulatuma moraalsest toest kaugemale. Ta ütleb, et Venemaa on
käitunud Putini juhtimisel “kurjalt” (engaged in evil
behaviour), ning üldse, et ta on ka McCaini pakutud sammudega Ida-Euroopa
toetamisel suuresti nõus.
Obama ei ole külastanud
Eestit, kuid on siiski käinud enne kampaaniat ka meie maailmajaos:
2005. aastal USA senati delegatsiooniga Venemaal ja Ukrainas.
Tähelepanuväärne on, et Obama saatis tol reisil
vabariiklasest senaatorit Richard Lugarit, kelle üks tuntumaid
teemasid on Nõukogude Liidu lagunemisjärgse
massihävitusrelvade leviku ohu vähendamine ja nende varude
hävitamine. Nii külastasidki Lugar ja Obama augustis 2005
Saraatovi tuumarelvahoidlat ja Permis asuvat
raketilammutusobjekti ning Kiievis asuvat laborit.
Obama sai Venemaal tunda ka sealse repressiivsüsteemi pihte. Ameerika
külaliste lennukit hoiti Permis kolm tundi kinni, enne kui anti luba
edasilennuks Kiievisse. Vene piirivalve nõudis nimelt
õigust USA valitsuse lennuk läbi otsida, millega
jänkid nõus ei olnud.
Kiievis külastas delegatsioon
endist Nõukogude Liidu biorelvalaborit, millest Obama ise
jutustas hiljem USA välissuhete nõukogus.
“Sisenesime majja. Polnud mingeid m&a
mp;a
uml;rgatavaid piirdeid ega turvasüsteeme. Olid näha lahtised
aknad, võib-olla mõned tabalukud – sellised, millega
meie siin pagasit sulgeme. Ja giid, noor naine, viis meid kohe
väikese külmiku juurde. Sees oli mitu rida katseklaase. Ta
võttis mõned neist kätte ja kuulasime läbi
tõlgi, et mõnes klaasis sisaldub antraks ja teistes on
katk.”
Obama pajatas: “Teate, ma olin üpris
lähedal (naer saalis) ja tõmbusin veidi tagasi. Pöörasin
ringi ja küsisin: “Kus Lugar on? Kas ta ei
tahagi vaadata?” ja tema oli hoopis toa teises otsas ja ütles:
“Ma olen siin juba käinud.””
Etniliselt
võib Obamat pidada ükskõik kas valge- või
mustanahaliseks. Mõlemad peaksid olema samavõrd õiged. Ent
visuaalselt siiski tumedanahaline, Aafrika ja samal ajal moslemiriigi
Indoneesia taustaga president on kindlasti paljudele USAs ning maailmas ka
täiesti vastumeelne uudis.
2007. aasta Nobeli kirjanduspreemia
laureaat Doris Lessing rääkis tänavu aasta alguses Rootsi
ajalehe Dagens Nyheter usutluses, et ei usu, et mustanahaline mees saaks pikka
aega USA president olla: “Nad tapaksid ta ära.”
Intervjuu konteksti vaadates tundub see avaldus möödaminnes
loobitud, ning kui tegu polnuks nobelistiga, vaevalt leidnuks see üldse
tähelepanu. Kuid tänavu oktoobri lõpus jooksiski uudistest
läbi kahe Arkansase osariigi skinhead’ist nooruki vahistamine. Paul
Schlesselman (18) ja Daniel Cowart (20) plaaninud tappa hulka
mustanahalisi, sh presidendikandidaat Obamat.
Loodame siiski, et
president Obama ning asepresident, tuntud Eesti NATO-püüdluste
toetaja Joe Biden, saavad tegelda mitte koledate ennustuste või
mõrvaplaanidega, vaid praeguse majanduskriisi lahendamise, USA
vägede Iraagist mõistlikus tempos väljatoomise ja USA
rolli uuendamisega maailmas. Ameerika rahvale antud lubaduste ja nende ootuste
lunastamisega, mis on, olgem ausad, hiiglaslik tööpõld.
Kes kolivad Valgesse Majja
- Barack Hussein Obama, sünd. 4. augustil 1961 Honolulus.
- USA uus esileedi Michelle Obama (sündinud Robinson), kellega Barack Obama abiellus 1992. aastal.
- Paari kaks tütart Malia Ann (s 1998) ja Natasha (s 2001).
- Koerakutsikas, kelle isa lubas tütardele kampaaniavõidu puhul.