08.05.2009, 00:00
Baskerville"'i Umberto
Sel nädalal kirjandusfestivali Prima Vista külalisena Eestit väisav Umberto Eco on tõeline intellektuaalne dünamo ja akadeemiline superstaar.
Olen üks Umberto Eco tuhatkonnast tuttavast, kuigi ei või
öelda, et teda hästi tunnen. Ent isiklikud kokkupuuted koos paari
loetud raamatuga annavad siiski pildi sellest, mida inimene tahab ja suudab.
Suudab Eco igatahes palju: olla semiootikaprofessor, avaliku elu tegelane,
viljakas romaanikirjanik, kolumnist ja – kui nii sobib öelda –
kultuuriaktivist. Miskaudu temaga olengi kokku puutunud. Nimelt oli Eco
ühe huvitava ettevõtmise algatajaid: ettevõtmist kutsutakse
“Académie Universelle des Cultures”, mida ei saa eriti
elegantselt eesti keelde tõlkida. Võiksime ehk öelda
“Üleilmne Kultuuride Akadeemia”. Akadeemia ühendas
kultuuriinimesi, poliitikuid, teadlasi mitmelt maalt ja mandrilt. Selle
akadeemia president oli Nobeli rahupreemia laureaat Elie Wiesel ja selle
patroon oli kadunud president Mitterrand.
Akadeemia toimis
päris tõhusalt asutamisest (1992) saadik, kuni Mitterrand’i
järeltulija Chirac tema kuningliku algatuse lõpetas, Eco
sõnades “Chirac tappis akadeemia”. Selle olemasolu meenutab
veel vaid marmorplaadike Louvre’i galerii seinal. Akadeemia korraldas iga
aasta enamasti Pariisis sessioone, kus ma isegi esinesin. Sääl oli
Eco muidugi üks agaramaid ja huvitavamaid esinejaid koos Amin Maaloufi,
Mohammed Talbi, Paul Ricoeuri, Jacques Le Goffi, Jorge Sempruni, Julia Kristeva
ja Ariel Dorfmaniga. Üks akadeemia projekte oli raamat ja
multimeediamaterjalid, mis pidid valgustama maailma kultuuridepaljusust ja
näitama rassismi vildakust. Selle projekti hing oli jällegi Eco.
Tema romaanidest olen lugenud vaid “Roosi nime” ja
“Foucault’ pendlit”. Mõlemates väljendab Eco
selgelt oma vastuseisu dogmatismile, fanatismile ja mitmesugustele
esoteerilistele ebauskudele. “Roosi nime” pääkangelane on
vabameelne nominalistist õpetlane Baskerville’i William. Omamoodi
valge vares ametivendade hulgas, filosoofiaga vaimupimeduse vastu
võitleja, kes teab, et ta ei suuda väga palju, kuid ometi
püüab hoida küünalt kustumast ja selle oma õpilasele
edasi anda. Detektiividena mõrvarit jälitades otsivad William ja
tema õpilane Adso tegelikult palju suuremat tõde, millega nad
mitmel moel ka kohtuvad. “Roosi nimi” on põnev
kriminaallugu, ent ka traktaat tähendustest ja tõlgendustest,
avatusest ja suletusest, vabameelsusest ja inkvisitsioonist. Raamat on veidi ka
loeng, kus autor refereerib mõndagi loetust, näiteks on romaani
lõpus ümber jutustatud lõike Johan Huizinga “Keskaja
sügisest”. Õieti on tõlgendamisprobleemiks juba
romaani päälkiri. Kes on Huizingat lugenud, mäletab, et tegu on
tsitaadiga keskaegsest ladinakeelsest luuletusest, kus varieeritakse vana
“Sic transit”-motiivi. Kõige kaduva taustal nimetatakse
tekstis, et “roos kannab endist nime, meie aga oleme pelgad nimed”.
Huizinga oletab, et “roos” on tegelikult kirjaviga, tekstis pidi
algselt olema mitte rosa, vaid Roma. Niisiis on Rooma ikka alles, meist ja
muist on saanud ja saavad pelgad nimed.
“Foucault’
pendel” on ühesema suunitlusega raamat. Autor ise ütles mulle,
et sellega astus ta välja fašismi vastu. Mida ta veelgi
otsesõnalisemalt on teinud mitmes ajaleheartiklis, millest ühe omal
ajal ka eesti keelde tõlkisin. Eco ütles, et tema meelest viib
praegu läänemaailmas lokkav esoterism ja new age’i kultus (ma
ise nimetan seda “astro-hiro”) otse fašismile, nende
vahel on süvaseos. Väide, mida tasub tõsiselt võtta. Ma
ise olen seda meelt, et kui hakkame uskuma nõidust ja nõidu,
hakkame varem või hilje
m ka nõidu põletama. Sel kombel on Eco üks valgustuse,
valgustusajastu püüdluste jätkaja. Ta ei kirjuta pelgast huvist,
vaid missioonitundega, nii nagu asus innukalt tegutsema ka maailma
kultuuriinimesi ühendavas, mõistmist ja sallivust edendada
püüdvas akadeemias.
Nagu valgustusaja suurkujud
Voltaire või Diderot on Eco maailmainimene, kes suudab ka kitsamaid
probleeme näha laiemas, mõnikord globaalseski kontekstis. Ent
teisalt on Eco vägagi itaallane, kellega eestlasel pole esialgu lihtne
suhelda, sest pääle muu ei oodata Itaalias, et inimene, keda
tahetakse kõnetada, lõpetaks vestlemise teiste inimestega, vaid
sekkutakse ise. Mis nii populaarse isiku kui Umberto Eco puhul on
möödapääsmatu, sest avalikus kohas suhtleb ta tavaliselt
mitme inimesega ühtaegu. Nagu enamik itaallasi, on Eco ka päris
hää näitleja ja esineja ning võluv seltskonnahing. Ma
tunnen kahjuks väga napilt tema teaduslikke ja populaarteaduslikke
töid, veel vähem Ecot kui professorit, õpetajat ja juhendajat.
Usun aga, et ma ei eksi, kui arvan, et ka selles vallas on ta väga tugev.
Et temas on midagi lähedast Baskerville’i Williamile ja et ta on
suutnud juhatada tee kätte mõnelegi noorele Adsole. See pole kerge
ja lai tee, kuid igal pool ja igal ajal on hädasti vaja inimesi, kes seda
käiksid ja teistele näitaksid.
Umberto Eco
(5. jaanuar, 1932, Alessandria) – Itaalia erudiit, kirjanduskriitik, romaanikirjanik, semiootikaprofessor ja publitsist.
Eco fenomen ja omapära on miksida kõrget ja madalat, uut ja vana, klassikat ja popkultuuri; leida seoseid teksade ja skolastilise filosoofia vahel; põimida elegantselt kokku Louis Vuittoni kohvrid ja eelrafaeliitide võltsingud; dekodeerida ühesuguse põhjalikkuse ja vaimukusega nii James Bondi kui ka Dantet, Las Vegase kitšipaleesid kui ka Chartres’i katedraali.
Ülemaailmse menu saavutas Eco romaaniga “Il nome della rosa” (“Roosi nimi”, 1980; eesti k Eesti Raamat, 1997 ja Eesti Päevalehe Kirjastus, 2005). Tõeline Effetto Eco – teos tõlgiti rohkem kui kolmekümnesse keelde ja seda müüdi enam kui kümme miljonit eksemplari – uuema aja väärtkirjandusest saab sarnase populaarsusega võistelda vaid García Márquezi “Sada aastat üksildust”. Jean-Jacques Annaud’ lavastatud filmiversioonis mängis peaosa Sean Connery.
Doktorikraadi pälvis Eco 24aastaselt Torino ülikoolis, kaitstes väitekirja usufilosoof Aquino Thomasest. Hiljem väitis Eco, et aastaid Aquino Thomasega tegelemine ravis ta müstilisel kombel katoliiklusest terveks.
39aastaselt sai Ecost Bologna ülikooli professor. Tänaseks on ta kolmekümne maailma ülikooli audoktor, õpetanud nii Harvardis, Yale’is kui ka Oxfordis.
Eco meelest pole probleem, et tema teosed on lugejale parajad pähklid: “Mulle endale meeldivad lihtsad raamatud, mis kohe une peale ajavad. Aga tavalugeja ei veeda ju päevi Hegeli või Kantiga rammu katsudes. Romaan võib talle olla ju-jutsu, vastuhakk, võrgutusobjekt, väljakutse. Kui raamat ütleb kohe jah, on ta hoor.”
(5. jaanuar, 1932, Alessandria) – Itaalia erudiit, kirjanduskriitik, romaanikirjanik, semiootikaprofessor ja publitsist.
Eco fenomen ja omapära on miksida kõrget ja madalat, uut ja vana, klassikat ja popkultuuri; leida seoseid teksade ja skolastilise filosoofia vahel; põimida elegantselt kokku Louis Vuittoni kohvrid ja eelrafaeliitide võltsingud; dekodeerida ühesuguse põhjalikkuse ja vaimukusega nii James Bondi kui ka Dantet, Las Vegase kitšipaleesid kui ka Chartres’i katedraali.
Ülemaailmse menu saavutas Eco romaaniga “Il nome della rosa” (“Roosi nimi”, 1980; eesti k Eesti Raamat, 1997 ja Eesti Päevalehe Kirjastus, 2005). Tõeline Effetto Eco – teos tõlgiti rohkem kui kolmekümnesse keelde ja seda müüdi enam kui kümme miljonit eksemplari – uuema aja väärtkirjandusest saab sarnase populaarsusega võistelda vaid García Márquezi “Sada aastat üksildust”. Jean-Jacques Annaud’ lavastatud filmiversioonis mängis peaosa Sean Connery.
Doktorikraadi pälvis Eco 24aastaselt Torino ülikoolis, kaitstes väitekirja usufilosoof Aquino Thomasest. Hiljem väitis Eco, et aastaid Aquino Thomasega tegelemine ravis ta müstilisel kombel katoliiklusest terveks.
39aastaselt sai Ecost Bologna ülikooli professor. Tänaseks on ta kolmekümne maailma ülikooli audoktor, õpetanud nii Harvardis, Yale’is kui ka Oxfordis.
Eco meelest pole probleem, et tema teosed on lugejale parajad pähklid: “Mulle endale meeldivad lihtsad raamatud, mis kohe une peale ajavad. Aga tavalugeja ei veeda ju päevi Hegeli või Kantiga rammu katsudes. Romaan võib talle olla ju-jutsu, vastuhakk, võrgutusobjekt, väljakutse. Kui raamat ütleb kohe jah, on ta hoor.”