Tiit Blaat

Maarika Ojasaar: Rasedana on aega mõelda igasugu asju suuremaks ja ohtlikumaks. Eriti, kui sukelduda perekooli foorumitesse ning lugeda õudusjutte kasside ja tittede teemal. Näiteid hirmustsenaariumitest: kass teeb oma hädad hälli, hüppab beebile peale või magava lapse näole, mänguhoos kriimustab, kui tita end liigutab jne. Pluss kassiallergia teema. Toksikoosi ja allergia ettekäändel ei pidanud ma rasedana ega imetavana kassiliiva vahetama. Selle argumendi võtsin samuti perekoolist. Ise poleks selle peale tulnud.

Tänaseks oleme juba paar aastat pisipoja Aleksandri ja Maiu-kiisuga end ilusasti korterisse ära mahutanud ja vastupidiselt õuduslugudele oli meie kass lapse suhtes täiesti erapooletu. Tegelikult arvan, et kui Maiu oleks inimene, oleks ta ilmselt lihtsalt ise välja kolinud, sest hoidis eemale nii beebist kui ka minust. Ikka kohe nii, et ei läinud lapse voodi ega vankri lähedalegi, ei tulnud sülle ega paikadesse, kus tita aega veetis. Kui beebi asjad olid põrandal, siis ettevaatlikult ja salaja käis neid nuusutamas küll.

Meil oli varuplaan juhuks, kui kass oleks hakanud hällis tukkumas käima – õhupallid. Maiu kardab meeletult õhupalle ja me oleks need hälli külge riputanud. Aga seda võtet ei pidanudki kasutama, sest kassi nagu poleks olnudki. Maiu hoiab siiani poisist kaugele, minu sülle hakkas ta taas kippuma alles poolteist aastat pärast tita tulekut.

Tiit Blaat: Kas väikelapse ja koera kooselus on tõesti midagi ohtlikku? Eriti just esimese lapse sündides tundub kõik ees­ootav hirmutav, ja kui veel lugeda õuduslugusid lapsi purenud koertest! Loomulikult ei tule nendest kunagi välja, milline roll oli koeral kodus. Oma karjas. Koer on ju karjaloom ja perekond, kus ta elab, tema kari. Karjaelu on aga hierarhiapõhine, kus otsuseid teeb juht. Lubab, ja kui vaja, siis karistab. Loomulikult käib see kõik koera kohta. Sest tema PEAB alati olema hierarhia­püramiidi viimasel astmel.

Seega tuleks alustuseks kriitiliselt hinnata enda (kui pead end koera peremeheks) ja looma suhet. Kas sa oled temaga läbinud elementaarse kuulekuskoolituse, kas ta allub tingimusteta või saab tihtipeale oma tahtmise? Kas ta kuulab ka teisi pereliikmeid, näiteks abikaasat? Kui jah, pole uue ilmakodaniku sünni pärast vaja muretseda. Ilmselt oskad loomale hästi selgeks teha, et see väike vääksuv pamp ei ole mingi mänguasi või ründeobjekt, vaid igas asjas olulisem tegelane kui tema.

Meie peres on olnud kaks koera. Vanem, rotveiler Fredy oli nii enne kui ka pärast esiklapse sündi täieõiguslik pereliige. Fantastiliselt heasüdamlik ja truu sõber, kuulekuskoolituse võistlustel võitjaklassi jõudnud koer, kelle auhinnakapp ägas medalitest ja karikatest. Ilmselt just see, et mul oli tahtmist ja aega temaga kogu aeg tegeleda ning käia trennides ja võistlustel, tegi Fredyst just seesuguse lemmiku, kelle pärast ei pidanud kordagi piinlikust tundma ega kelle tegusid häbenema. Tema seljas võisid julgelt sõna otseses mõttes elada nii mu oma kaks last kui ka kõik nende sõbrad. Ega ta vist ei tulnud selle pealegi, et uriseda… Ja nii ta oma elu ka kaks aastat tagasi väärikalt lõpetas – kordagi inimest hammustamata.

Paralleelselt rotveileriga ilmus meie perre viis aastat tagasi teinegi koer, väike Jack Russelli terjer Silvi. Kogult väike, kuus kilo, kuid hingelt suur ja kange jahikoer – ikkagi terjer. Loomulikult ei maksa arvata, et väikese koeraga on probleemid väiksemad. Russelli puhul on kasvatus mõnes punktis vaat et tähtsamgi kui rotveileri puhul. Vähemalt meie lemmikutel oli küll nii. Kui suur loom ei tunne ennast ehk oma võimsa kogu tõttu laste seltskonnas ohustatuna, siis väikese koera jaoks võib ka süütuna tunduv süles väntsutamine olla ebameeldiv. Ja kui koer kardab, võib ta kergelt rünnata.

Seepärast lidub Silvi pigem laste eest minema, kui laseb pai teha. Sest lapsed on tihtipeale ettearvamatud ja koer teab seda väga hästi. Nagu sedagi, et hammustada ei tohi, kuigi olen vahel peale sattunud, kuidas Silvi viimses hädas siiski haugatab, et ahistavat paitajat eema­le peletada.

Kui laps on juba peres olemas ja tekib küsimus, kas võtta talle seltsiliseks koer, ei maksaks siingi kahelda. Muidugi ainult juhul, kui leiad endas jõudu ja tahtmist lapse kõrvalt ka lemmikuga tegeleda, teda õpetada ja kasvatada, nii et temast oleks sõber ja mängukaaslane kogu teie karjale.