Belglane rajab Eesti esimest kelgukoertetalu
Miks sa küsid mult, kas ma tunnen selle talu varasemat ajalugu? Kas ma peaksin tundma? Kas see on oluline?"
Küsimus Tsooru-lähedase Naska talu endiste elanike ja nende saatuse kohta paistab uut taluperemeest belglast Steven Lietaeri pisut ärritavat.
"Ma tõesti ei tea sellest midagi. Kuid ma imestan, miks inimesed selle talu maha jätsid. See on ju nii ilus talukoht."
Igatahes võib olla üpris kindel, et omal ajal talukoha rajanud, suures laudas lehmi ja põldudel vilja kasvatanud ning kõik selle kolhoosikorrale kaotanud inimesed ei oleks osanud uneski aimata, et kunagi ärkab nende kodu uuele elule... koerataluna.
Sest just põhjamaiseid kelgukoeri härra Lietaer nüüd Naskal kasvatab.
Keskmise krantsi mõõtu lõbusa pilguga karvased koerapead vupsavad kuutidest välja ning tervitavad igaüht, kes sammub üles künka otsa viivat taluteed, mille alguses vana kasetüve otsas lehvib suur Eesti lipp. Koerte tõunimetus on alaska malamuudid.
"Õige elu tuleb neile sisse alles talvel. Kui sooja on üle 15 kraadi, ei saa nad enam joostagi," kommenteerib Lietaer oma kasvandikke, kes rähklevad aktiivselt keti otsas ka hoolimata üpris suvisest vananaistesuve päikesest.
Kui aga viimaks lumi maha sajab, algab koertega tõsine töö ja treening: neist peavad saama kelgukoerad.
Eesti polegi Venemaa!
Lietaeri teekond Eestisse oli pikk. Viis-kuus aastat tagasi rändas ta jalgsi ning jalgrattaga palju ringi Skandinaavias, kuni viimaks sattus mõneks ajaks tööle ühte Lapimaal asuvasse koeratallu. Täpsemalt oli tegemist turismitaluga, mis pakkus klientidele koerarakenditega ringikihutamise võimalust. Belglasest juhutöölise ning soomlasest taluperemehe teed läksid peagi lahku, ent huvi lume, koerte ja kelkude vastu oli Lietaeris tärganud pöördumatult.
Tagasi Belgias, ostis ta oma esimesed kaks koera ning üritas neid ka treenima hakata. Kuid Belgias ei tule ju maha kelgutamiseks vajalikku lund!
Sellele tõdemusele jõudnuna võttis mees koerad käekõrvale ning asus nendega jalgsi Soome poole teele, et teha teoks ühine unistus lõõtsutavast kelgusõidust üle lumiste lagendike.
Poola-Leedu piirile jõudes oli koertel võhm kõmpimisest väljas.
"Olin neid ju matka vältel pidanud toitma poodidest ostetud konservtoiduga ning nad lihtsalt väsisid ära ja keeldusid edasi kõndimast," meenutab Lietaer. "Mõistsin, et niimoodi ma Lapimaale ei jõua. Otsustasin koertega veel natuke edasi minna - nüüd juba hääletades -, et vaadata ära Balti riigid ja pöörata siis koju tagasi."
Balti riikide all pidas Lietaer toona silmas Venemaa separatistlikke piirkondi Läänemere kaldal. "Mõtlesin, et Balti riigid on osa Venemaast. Niimoodi ju telekast kogu aeg neid näidatakse."
Kuid mehe üllatus oli suur, kui ta iseäranis Läti ja Eesti kujul avastas täiesti eripalgelised ja iseseisvad riigid. Ning pealegi riigid, kus sajab lund!
Valgas astus ta oma koertega sisse turismiinfopunkti, teretas ja lausus: "Tahaksin osta vana talu!"
"Vanu talusid meil jätkub," vastati talle lahkelt.
Tulevikus 25 koera
Lääne-Euroopast pärit ettevõtjale kohaselt annab Lietaer endale hästi aru Eestisse turism italu asutamise plussidest ja riskidest.
"Lapimaal oleksin talve ja lumega sajaprotsendiliselt kindlustatud, siin võivad talved olla heitlikud. Kuid samas oleksin ma siinkandis esimene, kes koerarakenditega sõitmist pakub!"
Ihuüksi oma üheksa koeraga talus elav ja tasapisi uusi hooneid juurde ehitav mees kinnitab, et just Tsooru-taguste metsade vahelt leidis ta selle, millest Belgias puudust tundis: looduse.
"Isegi sügisene pimedus on just see, mida ma otsin. Mets, lumi, vihm, tuul. Siin elatud aastaga on mulle hakanud tunduma, et tahaksin tegelikult veel üksildasemat kohta."
Sellesse tundesse on muu hulgas oma panuse andnud mõned kohalikud elanikud, kes võõramaalasest naabrit tervitasid kahe sissemurdmisega vast ostetud tallu.
Esimesi kliente loodab Lietaer vastu võtta 2008. aasta talvel. Seni peab tema koertekari kasvama (vähemalt 25pealiseks) ning eelkõige õppima. Koeri treenitakse kolm-neli looma korraga ehk kelguekipaažide kaupa.
"Juhtkoeri on kahesuguseid: selliseid, kes punuvad üha otsejoones edasi, ja selliseid, kes kuuletuvad inimese juhistele," räägib koeratalunik. On selge, et eriväljaõppeta kliendi sõidutamiseks peab koera kvalifikatsioon olema eriti kõrge.
Koerarakendiga sõitmiseks sobivad kõige paremini pooleldi kinnitallatud lumikattega metsateed, sest kohevas lumes jääksid loomad peagi kinni. Mida vähem jääb raja lähedusse üldkasutatavaid autoteid ning eluhooneid, seda parem. Just säärased suurepärased tingimused valitsevad talu läheduses laiuvas Karula rahvuspargis.
"Haanjas oleks muidugi veel ilusam, aga seal on liiga palju maju ühes koerte ja kassidega," märgib Lietaer. "Möödunud aastal sõitsin Tsooru kandis nelja koeraga, kui nad nägid taluhoovis üht koera. Muidugi otsustasid nad selle koeraga mängima joosta, mina kelguga kaasas! Ning taluhoovis nägid nad omakorda kassi..."
