Kunagised ja tänaseks peaaegu ununenud teenetemärgid ülimalt vastuolulistele tegelastele kerkisid ootamatult üles kohalikus europarlamendi valimiskampaanias. Res Publica esinumber eurovalimistel, Riigikogu põhiseaduskomisjoni esimees Urmas Reinsalu asus pidama kirjavahetust Tallinna linnapea, Keskerakonna esimehe Edgar Savisaarega nõukogude ajal linna aukodaniku tiitli pälvinud Vassili Võrgu ja Ivan Fedjuninski asjus (tegu oli punaste sõjaväelastega, kes 1944. aastal vallutasid Tallinna).

Savisaar (või tema virgad abilised) tegid ka enne vastamist kodutöö ära. Vastuskiri loetleb kolme meest, kelle koht Euroopa läinud sajandi ajaloos samuti tundub üpris vastuoluline.

Teose "Eesti tänab" andmetel pälvis Itaalia peaminister Benito Mussolini (1883-1945) Eesti riigi kõrge autasu, Vabadusristi 3. liigi 1. järgu 1925. aasta 29. aprillil koos veel mitme sealse riigitegelase ja diplomaadiga (näit. välisminister Carlo Conte Sfozza ja saadik Eestis Augusto Stranieri.)

Teine Savisaare näide oli Prantsuse kindral (hiljem marssal) Henri Philippe Pétain (1856-1951), kes pälvis Vabadusristi 1. liigi I järgu ühel päeval Mussoliniga.

Kolmandana läks Reinsalu vastu lahingusse natsi-Saksamaa sõjaministeeriumi osakonna ülem, kontradmiral Wilhelm von Canaris (1887-1945). Tema sai 1935. aastal Kotkaristi II klassi teenetemärgi.

Kõige kurikuulsam neist nimetatuist on kahtluseta Mussolini, kes valitses Itaaliat fašistliku diktaatorina enam kui kakskümmend aastat (kuigi riigil oli ka formaalselt kuningas). 1925. aastal, kui mees Eesti aumärgi rinda sai, oli ta just kindlustanud oma võimu, ühendades nii fašistliku partei kui riigi juhtkohad.

Ajaloolane Küllo Arjakas ütleb, et Mussolini aumärgi taustal võivad olla Eesti ja Itaalia väga head suhted 1920. aastate algul, kui Itaalia ainsana maailmas kaalu omavaist suurriikidest toetas Eestit esimesel katsel astuda Rahvasteliitu (Eesti poolt oli ainult viis riiki, ka näiteks Soome oli vastu).

Mussolini lõi Itaalias "kõva käega juhitud" korporatiivsüsteemi, ning asus tegutsema agressiivselt välispoliitikas. Kuid ta polnud automaatselt natsi-Saksa liitlane, vaid seisis algul vastu näiteks Austria liitmisele Saksa külge.

Teises ilmasõjas elas Mussolini enne kuulsusetut lõppu läbi mitmeid seiklusi. 1943. aastal, kui liitlased Itaaliasse jõudsid, tekkis riigi ladvikus tüli ja Mussolini vangistati. Saksamaa korraldas tema päästmiseks kuulsa operatsiooni, ning Mussolini jõudis veel paar aastat valitseda sakslaste kaitse all Põhja-Itaalias, enne kui ta Šveitsi põgenemisel sisside kätte sattus ja hukati.

Prantsuse kindral Pétain oli Eesti aumärki saades kuulus kui I Maailmasõja kangelane võitluses Saksamaaga. Kuid pärast Pariisi langemist 1940. aastal läks ta koostööle Hitleriga ning valitses Prantsusmaa okupeerimata tsooni, nn Vichy vabariiki. Sõja järel mõisteti ta selle eest surma, ent sai siiski armu.

Admiral Canaris juhtis Saksa luureteenistust Abwehri pea terve II Maailmasõja vältel. Kuid sõjajärgselt on tuntud tema Hitleri-vastasus. Mees osales korduvalt atentaatide planeerimisel füürerile, kuid kuulsaima katse - 1944. aasta juulis Saksa peakorteris "Hundikoopas" plahvatanud pommi ajal oli ta juba ametist kõrvaldatud ja koduarestis. Siiski leiti, et ta on atentaadiga seotud ja hukati vaid mõni nädal enne ilmasõja lõppu.

Raamatus "Eesti tänab" leidub veel hulk Saksa ohvitseride nimesid, kes on pälvinud Kotkaristi teenetemärgi. Näiteks: Major Karl Spalcke, Saksa kindralstaabi 3. osakonna Vene alljaoskonna ülem, 1937.  Kaptenleitnant Aleksander Cellarius, Saksa sõjaministeeriumi referent. Või Saksa välispolitsei juht Kurt Daluege, 1938, kes sai Valgetähe teenetemärgi. Eesti autasud pärgasid ka mitmeid keiserliku Jaapani esindajaid, ning 1939. aastal sai Valgetähe teenetemärgi keti Ungari regent Miklos Horthy.