Esiuksed lendavad lahti, kaks noorhärrat kargab välja, kapuutsidega pusad seljas. Viskavad pilgu ringi, kükitavad maha, naks-naks võtavad nad autol numbrid küljest, panevad uued asemele. Ma ei hakka uut numbrit isegi üles kirjutama, see jääb hästi meelde – 765YYY.

Jälle viskavad pilgu ringiratast, torkavad numbrid tagumise istme seljatoe taha, hüppavad autosse ja kaovad.

Kummaline lugu, millest ei oska muud arvata, kui et klassijuhataja eest poisid nüüd vaevalt ära jooksid.

Pärast räägin tööl autojuht Gunnarile, et vaat kus lugu, kutid sõitsid maja ette, vahetasid numbrid ära, kihutasid edasi. Mis see peaks tähendama? Autojuht mõtleb sekundi, ja ütleb, et eks nad bensiinivargad olid.

Läheb kaks päeva mööda, seisan õhtul köögis, kolistan pottide-pannidega ja vaatan aknast välja. Ja mis ma näen! – kummide vilinal peatub akna all roheline BMW. Kolm poissi kargab autost välja, kribinal-krabinal võetakse maha auto numbrid (need on välismaa numbrid). Ja asemele pannakse vana tuttav 765YYY.

Ja siis saabub hetk, mil ma mõistan, et autojuhid – Gunnar nende hulgas – on ühed paljulugenud ja laia silmaringiga inimesed. Üks poistest vedib autost suure raske bensiininõu, tõstab pagasnikusse. Ärevad pilgud ümberringi ja bemar kaob.

Jooksen majast välja, hüppan autosse, sõidan Statoili bensiinijaama – see on paar kvartalivahet eemal – ja uurin, ega keegi neile külma arvet pole teinud.

Tüdrukul leti taga läheb kael punaselaiguliseks, kui aparaate uurib. Jah, ongi maksmata arve, pooleteise tuhande kanti, BMW, välismaa number!

* * *
Kai Realo Eesti Statoilist ütleb, et bensiinivargus läks hulluks paar aastat tagasi. Statoilis on vahepeal isegi maha istutud ja arutatud, kas mitte teha muudatus Statoili põhimõttes, et kõigepealt tangid ja pärast maksad.

Politseileitnant Krista Aas ütleb, et bensiinivaraste hulgas on nii organiseeritud tegijaid kui ka üksiküritajaid. Tänavu on registreeritud umbkaudu 250 bensiinivargust. Nendest valdav enamik on tanklatest ärasõidud, ja väiksem osa vargused autopaakidest.