Iseseisvuse alguses kodumaale tagasi pöördunud, töötas ta restoranis Gloria, koostas veinikaarte, konsulteeris veinifirmasid ning tegi joogikoolitusi. Mõistagi tekitas perfektsionistist Berlini arusaam, et keskmine eesti kelner peaks käituma nii nagu ta töötaks mõnes lääne tipprestoranis, arusaamatust ja konflikte. “Õppisin temalt palju,” tunnistab Dimitri Demjanov.


Peagi kujunes Berlin Meederi põhihuviks ja kireks vein. Ta külastas Bordeaux’s veiniloojaid ning tegi endale selgeks veini põhitõed. Alates 1995. aastast, kui hakkasin koostama lisalehte “Joogiekspress” oli Berlin kõigi meie veinidegustatsioonide kõige vilunum osaline. Berlini veinikirg leidis väljenduse esimeses algupärases eestikeelses veiniraamatus “Vein – aegumatu armastus” (Eesti Entsüklopeediakirjastus, 1998). Autor ei näinud veinis mitte üksnes jooki, vaid põlist kultuuri ja eluviisi. “Veini hing on avar – see on terve maailm. Ta võib rahuldada miljardite inimeste hingelised ja esteetilised nõudmised. /---/ Veini ei jooda mitte unustamaks vaid mäletamiseks,” kirjutas Berlin oma raamatus. Need read lasevad aimata autori pühendumist ning avavad veini filosoofilise perspektiivi. Lugedes peatükke “Veini elu”, “Veini humanism”, “Vein ja kunst”, selgub, et autor näeb veinis mitte jooki vaid lausa erilist substantsi, millel põhineb nii kultuur kui nauding. Selles nägemuses on suurt joont. Lisaks leidub raamatus ka päris palju praktilist teavet veini valmistamise ja kaubanduse kohta ning lähivaadet Bordeaux’ veinikunsti.


Mõne aasta eest asus Berlin Meeder elama taas välismaale, surm tabas teda veinipealinnas Bordeaux’s. Eesti Sommeljeede Liit ja veinisõbrad jäävad Berlin Meederit meenutama kui veinikunstile pühendunud inimest.