Kalle Veesaar

Birgit Õigemeel on värske heliplaadiga teinud triki, mida temasarnased kohaliku superliiga popdaamid naljalt ette ei võta. Ta on muutnud žanrit niivõrd kardinaalselt, et tema varasem stiil – suurejoonelised pop-rock-ballaadid, küütlevad küünlad, helesinised kleidid ja lastekoor – ei kipu isegi meelde tulema.

Ja see ei tähenda, et Birgit on kolinud maale ja salvestanud plaaditäie helli naturaalkitarril ning klaveril saadetud laulukesi. Ei. Birgiti uus plaat “Teineteisel pool” tuleb kohast, kus vilguvad stroboskoobid, köhib rütmiliselt tossumasin ja basstrumm põmiseb läbi rinnakorvi. “Teineteisel pool” on küll viks ja armas pop, aga see on ka tantsumuusika, ööklubimuusika, elektrooniline biit. Leebes vormis, aga siiski on mängu toodud house, techno, elektro, klubi-jazz ja ühes loos kuuleks ma nagu isegi stone-­roseslikku inditantsukitarri. Mhm. Üllatuslik “Teineteisel pool” – kammige palun peast eelarvamused välja – on üks tänavuse popsaagi mahlasemaid vilju. 

“Me oleme ise ka tulemusega rahul, võib isegi öelda, et uhked, et ka nii võib Eestis popmuusikat teha,” ütleb üks albumi produtsentidest Priit “P Julm” ­Juurmann, kes koos kolleegi – house-muusika duost Rulers of the Deep (ROTD) – Meelis ­Meriga Birgiti plaadi muusika taga seisavad. Albumile on muusikat kirjutanud ka Röövel Ööbiku kitarrist Sten Šeripov, Hedvig ­Hanson ning mitmetel stuudiosessioonidel nuputati rütmidele viise peale viiekesi: Birgit, Priit, Meelis ning ROTDi varasemad koostööpartnerid lauljatarid Anna ­Põldvee ja Eva Vaino. Tekstides on kasutatud eesti luule klassikat, viie loo sõnad kirjutas Maian Kärmas, kellega esimest korda kohtudes tundis Birgit end ­ootamatult avatuna. “Ma rääkisin talle asju, millest ei olnud ammu isegi mõelnud. Lapsepõlvest, sõpradest, unenägudest,” lausub lauljatar.

Birgiti sõnul tekkis tal soov ja mõte midagi uut teha pärast möödunud aasta lõpul ilmunud jõuluplaati. “Tekkis paus, kus mõtlesin, mida nüüd edasi teha,” ütleb Birgit. “Tahtsin midagi uut.”

Kui sa selle millegi-uue peale mõtlesid, olid sa kohe kindel, et see on tantsumuusika?

Põhimõtteliselt küll. Olin kahe vahel: kas rock või siis, tõesti, tantsulisem pop. Arvan, et tegin õige valiku.

Oli sul siis ka kõrvus juba midagi helisemas?

Oli. Ma kujutasin ette, milline see plaat võiks olla, kuid kui ma kuulasin ROTDi muusikat ja võrdlesin seda endaga, siis esialgu tundus see pilt mulle isegi võõras. Samas üritasin vaadata hästi kaugele, vaadata maailmaartiste, et teha midagi, mis poleks nii väga eestilik ja tavaline pop. Kui nüüd valmissaanule mõtlen, siis tegelikult umbes niisugust ma soovisingi, kuid ei arvanud, et see teoks saab. 

Mistõttu sul uue proovimise isu üldse tekkis?

Vaata… Ma olen terve elu laulnud, eks ole, ja enamasti selliseid ilusaid eesti lugusid väga paljudelt eesti autoritelt, olen laulnud väga palju koorides, minu esimene album oli stiililiselt selline, mida olin varem kogu aeg teinud – Otsa koolis ja nii edasi –, aga ma tahtsin end ­teistmoodi väljendada. Tempokamalt, energilisemalt, midagi uut.

Just praegu tulin Evelin Pangi kontserdilt. See oli väga ilus kontsert, kuid mul tekkis seal jälle mõte, et on küll väga ilus, aga olen seda juba teinud. Tahaks midagi, mis ei ole lihtsalt ilus, vaid ka midagi muud. 

Kokkuvõttes on see võrdlemisi julge samm, kui silmas pidada sinu kuulajaid, kes rahulikku pop-rock’i ootavad. Mõtled sa nende peale?

Muidugi. Ning sisimas on kartus ka. Kuid samas on mul kaks uutmoodi lugu juba ilmunud (esimesed singlid “Moonduja” ning “See öö” – aut), inimesed on neid kuulata saanud ja ühtki üdini halba kommentaari ei ole ma kuulnud. 

Ma armastan siiski väga ballaade ja lihtsalt ilusaid lugusid laulda. Kuid kindlasti teen vana plaadi lugudega midagi uut, et neid praeguse stiiliga sarnasemaks muuta, et kontsertidel vana plaadi hitid ära ei kaoks. Kuidagi – ma veel täpselt ei tea, kuidas – on vaja need uude võtmesse saada. Laivis kasutame kindlasti trummarit ja kitarristi – see oli minu soov selle projekti juures algusest peale – ja eks see annab ka rokilikumat tooni.

Loodan, et võidan nüüd pigem uusi kuulajad juurde. Kui mõni kaob ära, eks ta siis kaob. Ja kuulab mu vana albumit edasi.

Sinu plaadil on muusikaks saanud päris mitme eesti luuleklassiku – Ernst Enno, Anna Haava, Marie Underi read. Kas sina viisid need luuletused stuudiosse?

Kahjuks mitte. Idee peale, et luuletusi kasutada, tuli Priit. Tema tõi ka kõik need luuletused. Ka see oli minu jaoks värske. Olin harjunud, et kui tehakse uus lugu, siis keegi mõtleb neile uued sõnad, aga eesti luule, mis on meeletult ilus, kasutamine popmuusikas mõjus mulle uudsena.