Kambodža surmaväljad, Ruanda kõrilõikamine, Bosnia tapatalgud: kibeda irooniaga öeldakse, et ühe inimese tapja satub suurema tõenäosusega kohtu ette kui saja tuhande tapja.

Ligimesearmastuse, õigluse ja seaduslikkuse vaimus kasvanud inimesed, kes moodustavad maailma elanikkonnast mõjuka vähemuse, sest nad on koondunud kõige rikkamatesse ja võimsamatesse riikidesse, ei suuda sellega leppida. See röövib hingerahu. Teadmine, et kusagil tapetakse karistamatult sadade tuhandete kaupa inimesi, ei lase õhtuti rahulikult teleri ees istuda ja pontšikut mugida. 

Ruandas ning endise Jugoslaavia aladel toime pandud kuritegude menetlemiseks on loodud rahvusvahelised ad hoc tribunalid. Ad hoc tähendab, et need on loodud just nende konkreetste juhtumite arutamiseks. Rahvusvahelised on need sellepärast, et Ruandas ning Jugoslaavias puuduvad sõltumatud ning erapooletud kohtud, mis suudaksid süüdlasi vastutusele võtta. Ruandas, nagu Aafrikas tavaks, puudub isegi riigivõim, mille üks väljendusi on kohtusüsteemi olemasolu. Endise Jugoslaavia aladel on võim justkui olemas, aga see on paraku jaotunud uute riikide vahel. Ja nende riikide kohtud ei suuda olla kõikehõlmavalt erapooletud.

"Kõik kohased vahendid"

Ligimesearmastuse lipu alla koondunud jõud toetuvad maailmas miilava genotsiidi lõpetamisel kolmele elevandile. Esimene on ÜRO rahuvalvejõud, kelle paljas kohalolek üksi peaks kõiksugu pol-pothe, idi amine ja radovan karadziceid kammitsema. Teine on humanitaarabi kohaletoimetamise süsteem, millega vähendatakse genotsiidi ohvrite suremist nälja ning haiguste tagajärjel. Kolmas elevant on Rahvusvaheline Kriminaalkohus (RKK), mis on mõeldud riikideülese ning jumalikult erapooletu tribunalina. See hakkab mõistma kohut nuiameeste üle, keda ÜRO rahuvalvejõud maailma erinevatest veremülgastest kinni püüavad ja Hollandi linna Haagi toimetavad, kus asub kõrge kohtu alaline peakorter.

RKK sünnihetk – tänavuse aasta esimene juuli – võiks olla inimkonnale sarnase tähendusega, nagu on eurooplastele Bastille'i ründamise päev. Vabadus, kindlasti võrdsus, ja eriti muidugi vendlus! Kõik inimesed on õed ja vennad, Kain saab nüüdsest karistatud.

Kahjuks erineb tegelikkus ka siin ideaalidest, sest traditsiooni kohaselt on ikka nii, et kui kõik on võrdsed, siis mõned on võrdsemad. See tähendab – ameeriklased on võrdsemad.

Eestis on ameeriklaste mitte eriti kadestusväärse eriseisundi alaliseks sümboliks betoonplokkidega suletud Kentmanni tänav. Kui ühegi teise saatkonna puhul Tallinna linnavõimud ning politsei tänava kinnipanekut ei aktsepteeriks, siis ameeriklased on erand, sest nende saatkond on eelistatud sihtmärk kogu maailma terroristidele (või vabadusvõitlejatele, kuidas võtta).

Ameeriklase äralõigatud kõrvad on paljudes maailma paikades kõige hinnalisem trofee. Ja seda mitte ainult põrandaaluste püssimeeste silmis. Nimekiri riikidest, kus tuntaks heameelt, kui õnnestuks mõnd Ameerika kodanikku hirmsates kuritegudes süüdistatuna kohtupinki saata, tuleks kaks korda pikem nende riikide nimekirjast, kus ameeriklaste äparduse üle rõõmu ei tuntaks.

Ameeriklased on sellega arvestanud. President Bush kirjutas 2. augustil alla "Ameerika sõjaväelaste kaitse seadusele" (The American Servicemembers Protection Act), mille otstarve on Ameerika sõdurite, aga ka diplomaatide turvamine Haagis istuva RKK eest. Kuna nimetatud seaduses on öeldud, et Ühendriikide president võib kasutada kõiki "vajalikke ning kohaseid" vahendeid vabastamaks kohtu kätte sattunud USA kodanikke, siis on lääneeurooplaste kurjad keeled ristinud selle "Haagi ründamise seaduseks".

Kuna kohtu statuudis on kirjas, et protsessi võib pidada ainult isikute üle, kes viibivad füüsiliselt Haagis (istuvad seal vanglas), siis võib väga hoogsalt ning vabalt fantaseerides tõesti kujutleda Ameerika merejalaväe koptereid tiirutamas Haagi kohal, eesmärgiga oma seltsimehed Hollandi vangikongist välja tuua.

Valitsus ei ole ainus

Haagis resideeriva RKK esialgsed põhimõtted võeti vastu 1998. aasta juulis. Roomasse tulid kokku 120 ÜRO liikmesriiki, kes sedastasid, et kohus kutsutakse ellu, kui Rooma lepped on ratifitseeritud vähemalt kuuekümnes riigis.

President Bush teatas juba oma valimiskampaania ajal, et tema suhtub Rooma lepetesse eitavalt. Ka eelmine Ühendriikide president Bill Clinton ei teinud saladust, et USA administratsioonile pole Rooma lepped vastuvõetavad. Clinton andis oma allkirja viis minutit enne kella kukkumist  – 31. detsembril 2000. aastal. Clinton tegi seda sunnitult, sest riigid, kes venitasid allkirja andmisega üle selle ajapiiri, kaotasid õiguse paranduste ning ettepanekute esitamiseks RKK töö sätestamisel.

On ülimalt huvitav vaadata, millised riigid venitasid allkirja andmisega viimase hetkeni. Samal päeval Ühendriikidega andsid oma allkirjad ka Iisrael ja Iraan. Ei kiirustanud (tähendab allkirjastasid lepped 2000. a detsembris) Egiptus, Omaan, Filipiinid, Jeemen. Alla pole üldse kirjutanud Hiina, India, Türgi, Pakistan ja Liibüa.

Kummaline nimekiri, kui võtta hindamise aluseks suhtumine inimõigustesse.

Kuidas on juhtunud, et Ameerika Ühendriigid on sattunud sellisesse pehmelt öeldes sobimatusse seltskonda? Erinevate seletustega võib täita mitmeid lehekülgi. Ja kõike, mida vähegi võimalik, ongi juba öeldud – alates sellest, et ameeriklaste ülbus on läinud üle igasuguse piiri ning lõpetades sellega, et vaesed ameeriklased on nurka surutud (Kentmanni tänava fenomen).

"Haagi ründamise akt" on otseselt seotud ameeriklaste sooviga, et nende sõjaväelastele antaks riikidevaheliste kahepoolsete lepingutega puutumatus. Sellist nõusolekut on tahetud ka Eestilt. Raske öelda, kas ameeriklaste soovi eiramine lükkab edasi ühinemise NATOga (ning vastupidi, kas vastutulek ameeriklastele vihastab lääneeurooplasi ja raskendab meie ühinemist ELiga). Peaminister Siim Kallas ja välisminister Kristiina Ojuland ütlevad nagu ühest suust, et sellise dilemma ette meid küll pole pandud. See kõlab usutavalt. Vaevalt et lääneriikide valitsused tahaksid panna Eestit, nagu ka ülejäänud NATOsse ning ELi soovijaid, olukorda, mis meenutab eeslit kahe heinakuhja vahel. 

Valitsused, ja usutavasti ka Washingtoni administratsioon, Eestit kiusama ei hakka. Eesti väiksusest tulenevalt pole mõtet meile pähe istuda.

Ent peale valitsuste on olemas veel parlamendid. Ei tohi unustada, et "Ameerika sõjaväelaste kaitse seadus" läks USA Esindajatekojas arutamisele senaator Jesse Helmsi algatusel. Aga seda, kui tugevasti valitsevad Kapitooliumi künkal patriotism ning veendumus, et Ameerika missiooniks on päästa maailm kurjuse küüsist, ei tohi unustada. Üks Ameerika diplomaat (anonüümne mõistagi) on öelnud, et Ameerika sõjaväelastele immuniteedi andmist ning NATOga ühinemist Ühendriikide valitsus ei seosta. Kuid Kongress võib seostada. Kongressis võidakse küsida, milline oli eestlaste seisukoht "Ameerika poiste" kaitsmise küsimuses.          &nbsp ;     

Rahvusvaheline Kriminaalkohus ameeriklaste kriitikatules

“Mind teeb väga murelikuks, et meie diplomaate ja meie sõdureid võidakse tirida selle kohtu ette. Kõik isikud, kes teenivad Ameerika lipu all, annavad vastust vaid oma ülemustele ning alluvad sõjaväe seadusele, aga mitte kontrollimatule Rahvusvahelisele Kriminaalkohtule.”

President Bush kõnes Ameerika maaväe 10. mägidiviisi sõduritele

“Ameerika juhtpositsioon maailmas võib olla selle esimene ohver.”

Ühendriikide kaitseminister Donald Rumsfeld Haagi kohtu tegevusest

“Kui Rahvusvaheline Kriminaalkohus peaks kunagi mõnda ameeriklast vastutusele võtma, hindavad Ühendriigid seda sammu ebaseaduslikuks ja see võib tuua ränkasid tagajärgi.”

Ühendriikide saadik ÜRO juures John Negroponte

“…ülimalt ohtlik pretsedent, mis võib lüüa Ameerika Ühendriikide pihta”.

Senaator Jesse Helmsi hinnang NATO riikide koostööle rahvusvahelise tribunaliga, mis uurib sõjakuritegusid Jugoslaavias