Boikoteeri ­boikoteerijaid!

Veiko Märka

Eesti poliitilises elus annab tooni grupp, kes peab enda missiooniks maailmapolitseinikuks olemist. Nad nõuavad kõigilt maailma maadelt siinsete väärtushinnangute järgimist ja kui keegi seda ei tee, ähvardavad boikotinuiaga kuklasse lajatada – millest vähimatki kasu pole. Sest näiteks Venemaa välispoliitika peabki olema läbinisti valelik ja alatu – vastasel korral poleks see enam Venemaa, vaid mingi mõttetu Skandinaavia.

Pekingi ja lähenevate Sotši mängude boikotile kutsumist meenutades tuletagem meelde mõned asjakohased artiklid: Silver Meikar “Hiina verised medalid” (EPL 30.10.2007), Andres Herkel “See pole mitte tavaline olümpia, vaid genotsiidiolümpia” (EPL 15.03.2008) Jaanus Betlem “Kas maailm laseb Tiibeti hävitada” (EPL 20.03.2008). (Nimekiri pole lõplik, igaüks võib seda täiendada.) Jätke need nimed meelde, kui jälle valimisteks läheb! Just nemad ja nende mõttekaaslased tahtsid ja tahavad sinult ja su sõpradelt võtta kõige puhtama ja vähenõudlikuma rõõmu maailmas – kaasaelamisrõõmu omade edu üle.Boikotile kutsumise mõte oli ja on ju nimelt selles, et jätta Eestimaa medaliteta ja muude õnnestumisteta, lühidalt heade emotsioonideta. Viimaste hulka jäänud purjelauduri Johannes Ahuni või ujuja Andres Olviku mitteosalemine poleks ei Eestis, Hiinas ega kusagil mujal emotsioone tekitanud.

Ma ei imestaks kui nimetatud fanaatikud suures raevus ka kõik oma laste mänguasjad, millel leidus kiri Made in China, haamriga puruks peksid. Ja kuidas nad raevust märatsesid, kui nägid avamispeol tribüünil oma kurjemat vaenlast, Valgevene diktaatorit Lukašenkat, kel polnud sugugi käed raudus, vaid kes hoopis naeris ja koguni oma delegatsioonile lehvitada julges?

Lisaks poliitikutele hõlmab puritaanlik viha teisitimõtlejate vastu neile lähedalseisvaid ringkondi. Näiteks ajakirjanik Astrid Kanneli põhiliseks sõnumiks Pekingi olümpia avapeo teleülekandes oli see, et paljud Hiina kaubad on viletsad ning nende tegemisel kasutatakse laste tööjõudu. See võrdub samaga kui ma läheksin külla, mulle pakutaks head toitu, mille valmistamisega perenaine on palju vaeva näinud ja mina sülitaksin selle sisse.

Olümpiamängud on koht, kus väike võib suure vastu suuta seda, mida ta reaalses poliitikas ilmaski ei suuda. Kui Gruusia džuudomaadleja Irakli Tsirekidze võitis poolfinaalis venelase Ivan Peršini ning lõpuks ka kulla, venelane aga hoopis medalita jäi, siis oli see kõige parem ja mõjuvam vastus agressioonile ja territoriaalse terviklikkuse lõhkumisele, uhkem kui mistahes boikott.

P.S Ülaltoodu ei haaku kuidagi 2009. aasta Eurovisooni lauluvõistluse korraldamisega Moskvas. Sinna Vene publiku vilekoori ja “fašistõ” karjumise ette taidlema ja ennast lolliks tegema minna pole vist kellelgi suuremat lusti. Ainus vastuväide boikotile oleks see, et nii mõttetut üritust on ka mõttetu boikoteerida.