Eesti glamuurajakirjanduse esinumber Kroonika avaldas möödunud nädalal lugejakirja, et peatoimetaja Ingrid Tähismaa organiseeriks, et "sm [Oliver] Kruuda ajakirju, lehti ei ostetaks ega ka tema komme, saiu, leiba ja Tere piima ei söödaks, samuti kohukest".

Tegemist polnud esimese pääsukesega. Juba poolteist aastat tagasi trükkis Päevaleht ära Meelis Mettuse ettepaneku "alustada [Keskerakonna esimehe Edgar] Savisaare suure sõbra ja sponsori härra Kruuda firmade toodete boikotti. Hakatuseks jätta riiulitele kuivama Tallinna Piimatööstuse, ASi Kohuke ja ASi Kalev tooted. Miks ma pean oma rahaga toetama vassimist, onupojapoliitikat, maksumaksja raha kantimist erafirmale ja sealt teatud erakonnale, susserdamist ja sullerdamist? Tarbijana hääletan iga päev oma rahakotist välja antava rahaga!"

Veidi varem kutsus oma blogis Kalevi ja Kohukese tooteid vältima ärimees, Reformierakonna liige Olev Vaher. "Eesmärk on anda hinnang K kampaania ebaeetilisusele, seadustest mööda hiilimise ja seadusetuse propagandale. Tegutsemine, mis on juriidiliselt "õige", kuid on saanud üldsuse üldise halvakspanu osaks, peab saama karmi karistuse! Ehk karmimagi, kui kohus seda teeks..."

Mullu novembris kirjutas SL Õhtulehe ajakirjanik Kirsti Vainküla, et teab "põhimõttekindlaid inimesi, kes juba ammu ei söö Kalevi kommi ega joo Tere piima - nad lihtsalt ei suuda leppida Oliver Kruuda tegevusega".

Ta kuulutas, et samamoodi võiks suhtuda mööblifirmasse Standard, kelle juht Enn Veskimägi sulges Maarjamäel linnarahvale ilma loata kinnistu, ning kutsus üles boikottima Peeter Rebast, kes tahab lammutada Sakala keskust. "Et lihtsalt ei lähe sinna hoonesse ja kogu lugu."

Boikoti sünd

Septembris 1880 nõudsid Iirimaal Mayo maakonnas üürnikud maaomanik Charles Cunningham Boycottilt rendisummade olulist kahandamist. Kapten Boycott mitte ainult ei keeldunud sellest, vaid ajas rendilised oma maadelt minema.

Iiri Maaliiga vastas üllatavalt: ihne maaomaniku vastu ei kasutatud jõudu, vaid kohalikud hakkasid teda vältima.

Kuigi talupoegadel oli raske, leidis Boycott end peagi ühiskonnast täiesti ära lõigatuna. Keegi ei töötanud enam tema põldudel ega teeninud tema majas. Ärimehed ei kaubelnud temaga. Isegi posti ei toodud kohale.

Viljalõikuse jaoks leidis ta 50 vabatahtlikku, kuid mitte kohapealt, vaid Cavanist ja Monaghanist. Neid eskortis tööle ning tagasi tuhat politseinikku ja sõjaväelast - seda vaatamata asjaolule, et Boycotti ei ähvardanud kordagi füüsiline hädaoht.

Boycotti põlualune seisund jätkus ka pärast viljalõikust...

Detsembris ei pidanud maahärra enam vastu ja kolis oma perega Inglismaale.

Briti ajalehed eesotsas The Timesiga olid aga tema nime juba kasutusele võtnud. Boikott tähendas siis ja tähendab ka praegu organiseeritud isolatsiooni.

Iirimaal juhtunu polnud muidugi maailma esimene boikott. Näiteks 1769. aastal boikottisid Briti kaupu tema Ameerika koloonia alamad ning 1830 käivitus Inglismaal orjade valmistatud kaupade vastane kampaania.

Tasapisi levis see võte majandusest ka muudesse sfääridesse. Näiteks üldtuntud olümpiamängude boikot timine sai alguse juba 1956. aastal. Eestlastele oli eriti valus Los Angelese olümpiamängude Nõukogude Liidu poolne boikott 1984. aastal, sest mitmed meie sportlased võinuksid tookord medali koju tuua.

Praeguseks on eestlastele selgeks saanud ka majanduslike blokaadide kibedus.

Rahvuslik uhkus Tallink alistub soomlastele

On 31. mai 2006. Nagu ikka, saabub hommikul Soome Hanko sadamasse Saksamaalt tulnud laev Superfast VIII.

Erinevalt teistest päevadest keelduvad aga sadamatöölised seekord laevalt treilereid maha laadimast. On alanud boikott laeva omanikfirma Tallink vastu.

Põhjuseks palgatase. Transporditöötajate föderatsiooni inspektor Ilpo Minkkinen kuulutab, et Eesti meremehe keskmine palk Superfastidel on 500-600 eurot, eelmise omaniku ajal samal laeval töötanud Lääne meremehed teenisid aga 2000 eurot. Soome Merimies-Unioni juht Simo Zitting teatab, et Tallinki eestlased teenivad Soome ja Saksa meremeestega võrreldes isegi vaid viiendiku.

Tallink keeldub palku tõstmast. Algab boikott. Esialgu Hanko sadamas, kuid hiljem ka Tallinna ja Helsingi vahel sõitva kaubalaeva Regal Star vastu.

Helsingi Linnakohus kuulutab boikoti ebaseaduslikuks ning ähvardab ametiühingut 300 000 euro ehk 4,6 miljoni krooni suuruse trahviga, kui surveaktsioon ei lõpe.

Laevafirma suuromanik ja juhataja Enn Pant palub peaminister Andrus Ansipil esitada protest Soome riigi vastu. Ta nimetab ametiühingu nõudmisi väljapressimiseks. Näiteks stjuardessi (koristaja) palgaks tahavad soomlased üle 25 000 krooni.

Eesti Laevaomanike Liit tuletab samal ajal avaliku pöördumisega meelde, et "1999. aastal kuulutas Soome meremeeste ametiühing boikoti Eesti Merelaevanduse laevadele, mis olid pikka aega ja edukalt opereerinud liinil Tallinn-Helsingi-Arhus. Nimetatud liini veosed läksid otsekohe Soome laevaomanike laevadele. Kohtuprotsess ametiühingute ebaseadusliku tegevuse üle kestab tänaseni ja on jõudnud Euroopa kohtusse. Eesti firma ja ka riik on kaotanud boikotiga seoses miljoneid kroone."

Tallinki boikott kestab kolm päeva ning lõpeb alles siis, kui Tallink lubab tõsta järk-järgult Superfasti laevade töötajate palku ja viia need 2008. aastaks Soome tasemele. "Meie arvasime, et Soome on normaalne Euroopa riik, kus toimib kohtusüsteem," tunnistab Pant veidi hiljem. "Kuna selline asi ei toiminud, siis me ei osanud jõhkrale jõule teistmoodi vastu hakata."

Üleskutse boikottida Tallinki kõlas aga ka pool aastat varem, kui soomlased kahtlustasid, et Eesti laevad lasevad reovee merre, ja kõlas ka pool aastat hiljem, kui lahvatas nn röstriskandaal.

Boikott Eesti ehitajatele, rallisõitja Märtinile, Tartu vanglale

Tallinki moel on Soomes avaliku põlu alla sattunud veel mitmed siinsed ihned ehitusettevõtted. Põhjanaabrite ehitusmeeste ametiühing Rakennusliitto võitleb ühtviisi nii suurte kui väikeste firmadega, et nad maksaksid kõigile Soomes töötavatele inimestele kohaliku palgataseme järgi.

Rakennusliitto on eri aegadel kuulutanud boikoti näiteks Eesti firmadele Kapred Interior, Partek, Privattrans, Ferromaks, Ametek, Farovent...

Novembris 2004 leidsid ametiühingutegelased Turu keskraamatukogu ehituselt lammutustöid teinud eestlase, kellele firma Turu MR Projekt maksis vaid 116 eurot ehk 1815 krooni kuus. Rakennusliitto teatas, et tegemist o n uue rekordiga, sest neile teadaolevalt ei olnud keegi nii madalat kuupalka varem maksnud. Soomes oli tookord lammutamise eest makstav miinimumpalk 1673 eurot kuus ehk 14 korda suurem.

Boikotte on ette tulnud ka Eesti sees. Näiteks spordiajakirjanikud boikottisid Markko Märtini rallitiimi esitlust, kuna ralliäss oli varem tõrges suhtlema Eesti meediaga. Tartu vangla avamisel oli kohal rohkelt väliskülalisi, kuid puudusid Tartu linnavalitsuse liikmed, sest nad protestisid kava vastu suurendada vangide arvu.

Majanduslikest blokaadidest pole aga siinkandis suurt midagi välja tulnud.

Üksikisiku hääl on nõrk

Kroonikale "Teie Salmelt" saadetud Kruuda boikoteerimise üleskutse teatas: "See (boikott - S.V.) on maailmas väga levinud ja meie rahvas on nii väike, et tuleks kohe kaasa, kui vihjeid oleks."

Tegelikult pole asi nii. Eespool toodud üleskutsed Kruuda, Veskimägi ja Rebase vastu pole leidnud seni laia kõlapinda, vaid jäid kirjanurkade, internetiavaruste ja kõrtsijuttude materjaliks.

Pole aidanud ka see, kui üksikisikute asemel teevad kihutustööd organisatsioonid. Tallinnas ostetakse kasukaid ikka edasi, mis sest, et loomakaitsjad sügisel demonstratsiooni korraldasid. Lukoili tanklates käiakse teistega võrreldes vähem tema vähese tuntuse ja Vene päritolu, mitte boikoti tõttu, mille kuulutas 2003. aastal välja Leedu Roheline Liikumine seoses naftafirma kavaga rajada Läänemerre puurimisplatvorm.

Kaks aastat tagasi esitas seoses tormikahjude hüvitamisest kõrvalepõiklemise katsega kindlustusfirmadele avaliku boikotihoiatuse Sotsiaaldemokraatlik Erakond ehk mitme tuhande liikmega ja Riigikogu tasemel esindatud organisatsioon.

"Kui kindlustusselts jätab oma kliendid hätta, siis peab avalikkus sellest teada saama. Jälgime tähelepanelikult kindlustusseltside tegevust ja vajadusel kutsume rahvast meedia ja teiste kanalite abil ebaõiglaselt toimivaid firmasid boikoteerima, sealhulgas katkestama kehtivaid lepinguid," lubas erakonna aseesimees Kadi Pärnits.

Seltsid said asjast aru ja boikotti ei tulnud, kuid see polnud mitte partei, vaid eeskätt jõuliselt sekkunud riigi järelevalveametnike teene.

Miks Kruuda võidab boikottijaid?

Vähene valimisaktiivsus näitab, et poliitika ei lähe eestlastele korda. Veel vähem peaksid mõjuma aktsioonid Kruuda-suguste rahastajate vastu.

Okei, mõned tema ärid on olnud kahtlustäratavad, kuid politsei ei leidnud K-kohukese ega Keila-Joa majamüügi puhul midagi kriminaalset.

Ärimees pole sidunud end ka vaid ühe parteiga. "Ma toetan kõiki tegelikult," märkis Kruuda sügisel Ekspressile. "Aga Edgari nimi ja minu nimi paari panduna on jäänud kõlama. Kui lehest tuleb, et Kruuda toetab Keskerakonda, siis tuleb Reformierakond ja küsib ka. Siis ma toetan neid ka."

Kui ärimehe raha sobib erakondadele, siis peaksid tema tooted sobima ka parteide liikmetele ja valijatele.

Kalev on omakorda erilises seisus, sest tema tarbijate sekka kuulub palju lapsi, kes ei tea poliitikast ja käituvad teistmoodi kui täiskasvanud.  

Lisaks aitab ärimeest rahvuslik uhkus. Eestlane tahab süüa Eesti toitu. Kalev ja Tere kuuluvad rahvuslikule kapitalile, mitte nagu Alma meierei või Leiburi leivatehas. Tegemist on riigi kõige tuntumate kaubamärkidega, mida kannavad oma r&otil de;ivastel sellised rahvakangelased nagu Kristina Šmigun ja Andrus Veerpalu.

Ja tulemus: K-kohukest ei võtnud kohalike valimiste eel müüki mitmed poeketid, küll aga eliidile sihitud Stockmanni kaubamaja ning seal ületas selle läbimüük teiste markide oma 18 korda. Hiljuti hakkas Rimi kett müüma
K-Kohukest üle Baltikumi.

Keda väldivad Ekspressi ajakirjanikud    

 

Mina ei kasuta Vene kütusefirma Lukoili teenuseid ja tooteid. Pean sellest kinni juba alates Lukoili saabumisest Eestisse. Lukoili ümber oli 90ndate aastate esimesel poolel palju segaseid sündmusi. Ma ei soovinud tarbida sellise firma tooteid, mille taust ja eesmärgid polnud läbipaistvad.

Samuti ei soovi ma oma ostudega toetada Venemaa kütusefirmat, sest Venemaa kasutab oma energiavarusid partneritele poliitilise surve avaldamiseks. Selline tegutsemine ei ole kooskõlas minu arusaamisega headest äritavadest.

Priit Hõbemägi

 

Mina üritan boikottida üleüldse igasugu monopole või gigante. Näiteks suuri kaubanduskeskusi, mille tõttu kodused pisipoed välja surevad, suuremaid panku (Hansapank ja Ühispank), suuremaid moblafirmasid (EMT), suhteliselt ebaõnnestunult ka Microsofti. Paraku on sellega just nii, et täielikuks boikotiks peaks metsa kolima ja pole kindel, kas see ka tulemusi annaks.

Askur Alas

 

Ma boikotin Lukoili, sest ma ei taha toetada Vene kapitali, samal põhjusel ka Vene komme.

Boikotin veel Rakvere Lihatööstust, sest mulle ei meeldi loomade käitlemine suurtööstuslikul meetodil. Tahaksin boikottida ka Talleggi ja osta ainult vabakäigukanade mune, aga kahjuks müüakse neid harva ökopoes. Talleggi tahaksin boikottid samuti kanade suurtööstusliku elatamise ja munetamise vastu.

Ma põhimõtteliselt ei osta Olympic Casino aktsiaid, sest sellega annaksin raha kasiinode arendamiseks. Tunnistan, et kunagi tahtsin boikottida ka Barbie nukke, aga olen olnud sunnitud kodusel survel selle põhimõtte üle vaatama.

Heidit Kaio

 

Miks loobusin Kruuda vastu protestimisest

Tunamullu sügisel, K-kohukese skandaali ajal kavatsesin protesteerida Keskerakonna ja Oliver Kruuda vastu sellega, et ei tarbi enam Tallinna Piimatööstuse ja Kalevi kaupu. Mu pisike boikott kestis nädala või paar, siis mõistsin selle mõttetust ja lõpetasin.
Miks? Sest suuremõõtmelisem boikott mõjutab inimesi, kes pole selle põhjuses süüdi - inimesi, kes töötavad boikotitavas ettevõttes. Samuti jääb eduka boikoti korral riigil saamata osa maksutulu, mis halvendab meie, riigi kodanike, elu kvaliteeti. Selleks, et destruktiivselt boikottida kodumaise ettevõtte toodangut, peab selle omanik maha saama kõrgeima suurusjärgu sigadusega.

Boikott meenutab streiki, see on äärmuslik abinõu, mida tuleb kasutada siis, kui muud enam üle ei jää.
Pealegi - mulle meeldib võimalusel eelistada kodumaiseid kaupu välismaistele ja anda nende tarbimisel kaudselt oma kaaskodanikele tööd ja leiba. Nagu nemad annavad mullegi, kui ostavad või tellivad Eesti Ekspressi.

Kristjan Otsmann