14.11.2008, 00:00
Boris Kulikov
Inimene, kes loojaks loodud, jõuab ühel hetkel ikkagi loomingu juurde. Ükskõik kui kõverad need vahepealsed teed ka ei oleks, ükskõik kui palju aega see teekond ka ei võtaks. On universaalseid loojaid, kes suudavad väljendada end mitmel alal. On neid, kellele tähtis vaid idee ja kes selle teostamiseks kasutavad kõiki võimalusi, takerdumata materjalidesse. On neid, kellele tee on tulemusest tähtsam. On neid, kes naudivad “mängu ilu”, ja neid, kes hindavad ideele lisaks käsitööoskust ja võimalust ise oma idee teostada. Oluline pole mitte “kuidas”, vaid “miks”. Tee loomingu juurde on kogu aeg olemas. Mõni satub teeotsale juhuslikult ja kogeb selle sobimatust. Õnnelik leiab tee varakult ja kulgeb seal terve elu.
Kummalisel kombel on enamik illustraatoreid alustanud hoopis mujalt. Kes
õppinud maali, kes arhitektuuri, kes teatrikujundust, kes tekstiili
või kostüümi. Palju on reklaamialalt tulnuid.
Enamasti on kõik need inimesed olnud ka enne edukad, aga ikka oleks
midagi nagu puudu jäänud... Vaid vähesed illustraatorid on
teadnud varakult, et just raamatumaailmas on nende õige koht.
Vähesed on õppinud eriala nimega “illustratsioon”.
Sagedamini tundub juhus inimese ellu sekkuvat, aidates kunstnikul jõuda
äratundmisele, mida ta tegelikult kogu elu teha on tahtnud. Nii ka
seekordne kunstnik Boris Kulikov, kes sündis Venemaal aastal 1966. 26
aastat hiljem (1992) lõpetas ta Peterburi teatri-, muusika- ja
kinoinstituudi ning asus tööle teatrikunstnikuna, kujundades nii
lava kui ka kostüüme. Aastal 1997 emigreerus Kulikov
Ameerikasse ja elab sestsaati New Yorgis, Brooklynis. Kulikov on abielus
kirjanik Jelena Romanovaga ning neil on poeg Max. Ja muidugi kuulub ühte
korralikku perekonda ka koer.
Eks me kõik ole kuulnud
Brooklyni vene linnaosast, kus elades pole vaja osata sõnagi inglise
keelt. Kus on vene poed, vene ajalehed, vene koolid, vene elu. Jah, muidugi, ka
nii võib elada.
Läbilöömiseks on aga ikkagi
vaja integreeruda. Elada sisse uude keskkonda, võtta omaks kohalikud
arusaamad ja tavad. Andele lisaks on vaja ka õnne ja tööd
tuleb teha kõvasti.
Esimestel aastatel tegi Boris Kulikov
mitmeid juhutöid. Aga et tema puhul lisandus andele ka killuke
õnne, siis suutis ta aluse panna edukale kunstnikukarjäärile,
alustades kaastöölisena New York Times Book Review’s, olles
nüüdseks saavutanud tunnustuse nii maalikunstniku kui ka
illustraatorina. Alalisteks klientideks, kes Kulikovilt illustratsioone
tellivad, on The New York Times, Los Angeles Times, Time, The Wall Street
Journal, Harvard Business Review jt. Aja jooksul lisandusid
ajalehe-illustratsioonidele raamatud.
Esimene tõeline
illustratsiooniprojekt oli Lore Segal’i “Morris the Artist”,
mis kutsus esile kriitikute kiituse ja avas tee raamatumaailma.
Nüüdseks on Morrisele lisandunud “Carnival of the
Animals”, “Betty Lou Blue”, “The Castle on Hester
Street”, “Max’s Words”, koostöös abikaasaga
valminud “The Perfect Friend” jt.
Kunstniku raamatuid on
korduvalt valinud aasta kauneimaks The School Library Journal, Publishers
Weekly, Child Magazine, Time Magazine. Tunnustust on jaganud Ameerika
Illustraatorite Liit.
Boris Kulikovi dünaamilised ja lustakad
pildid võluvad suuri ja väikesi. Omapärane ja pehme pruunikas,
kollakas, hallikas, punakas koloriit loob unenäolise meeleolu. Sekka
killuke puhast sinist või punast. Soe huumor ja vürtsiks veidi
irooniat. Omapärased rakursid. Suured plaanid vahelduvad panoraamsete
vaadetega.
Midagi filmilikku on neis piltides. Järjest
Kulikovi raamatuid lehitsedes tekib keerleva karusselli tunne. Maailm libiseb
mööda üha kiirenevas tempos. Mosaiigikildudena vilksatavad
pildid ümbritsevast elust. Boris Kulikovi tööd äratavad
imetlust juba esimesest pilgust. Süvenemisel on oht nende lummusesse
jäädagi.