Bormann – Levadia salarelv

Vutiklubi Levadia asepresidendi toolil istub mees, kes oma sõnul on peaaegu kõigi Venemaa jalgpalli võtmeisikutega sina peal, teda siunatakse ja kiidetakse seal maal ning talle on pühendatud vähemalt üks põhjalik veebisait. Tema nimi on Valeri Ovtšinnikov, hüüdnimi Bormann.

Otse vana postimaja kõrval seisab Hummer. Must kandiline mürakas. Tähendab, Bormann on kohal. Kohtume baaris, kus ennevanasti asus Ararati-nimeline kärakapood.

Bormann, see tähendab, asepresident  Valeri Ovtšinnikov on täpselt sama nägu, nagu ma mäletan teda umbes kümnekonna aasta tagusest Vene jalgpallisaatest. Siis oli ta vutiklubi Nižni-Novgorodi Lokomotiv pealik. Hoolimata sellest, et meeskonna käekäik oli üldjuhul pigem tagasihoidlik, oli Bormann ajakirjanikele hüva materjal. Armastatud ja vihatud persoon, kelle tsitaate mõnuga avaldati. “Riik ilma rahata pole mingi riik nagu jalgpalliklubi ilma rahata pole mingi klubi,” märkis ta kunagi paljutähendavalt. Nižni- Novgorodi klubi rahaline seis oli permanentselt vilets, mistõttu mitte üks vähegi väärt mängumees seal pikemalt pidama ei jäänud. “Rahalises mõttes on ainus koht, kus saab tõsisest jalgpallist rääkida, Moskva, ja selle üle pole mõtet isegi vaielda,” ütles ta, kui hindas provintsimeeskondade võimalusi saavutada midagi suurt.

Muide, Vene meedia näidatud kujutis temast kui treenerist on kõike muud kui sportlik. Vähe on fotosid, kus maadlusveterani kehaga Ovtšinnikovil poleks näpu vahel sigaretti. “Kaks-kolm pakki päevas,” on ta ühes intervjuus hinnanud oma suitsutarbimist.

Aga kui me endises Araratis asuvas Savoy kohvikus kokku saame, siis mees ei suitseta. Mitte sellepärast, et ei taha. “Suitsetaksin ikka, aga kus sa siin saad,” ütleb ta ja viskab pisut etteheitva pilgu baaritibi poole.

Tundub, et selle piiranguga on kadunud üks tähtis osa Ovtšinnikovi Tallinna idüllist, mida ta korduvalt Vene ajakirjanikele on kirjeldanud. “Tuled Venemaalt, Moskvast, kus kõik kiirustavad kuhugi, mõtlemata, miks ja milleks, Tallinna, istud kohvikus, mõtled asjade üle, jood mõnusasti tassikese kohvi, teed suitsu ning rahuned maha.”

Ovtšinnikov on alati öelnud, et armastab Tallinna. Kõik need aastad, mil ta Venemaal provintsilinnade klubides töötas, on siin elanud tema abikaasa ning tütar.

Kirju karjäär  
Niisiis Ovtšinnikov ehk Bormann. Tema eluloost leiab kohe sissejuhatuseks segaduse – sõjavälease poeg. Sündinud kas Sahhalinil või Kamtšatkal. Elanud mitmel pool Kaug-Idas. Aga kus ta siis sündis?

“No selle kohta võib öelda, et olen pärit mustast august maailma lõpus,” jätab Ovtšinnikov sellele küsimusele ikkagi täpsemalt vastamata. Ju pole oluline.

“Eestiga olen ma seotud alates 1966. aastast, mil vanemad siia kolisid,” lisab ta kohe. See tundub tema jaoks tähtsam.

Ovtšinnikovi mängijakarjäär jäi noorelt vigastuse tõttu pooleli. Pärast Minski kehakultuuriülikooli ja raudteeinstituuti ning armeeteenistust läbis ta Moskvas kõrgema treenerite kooli, seejärel leidis end Kirovi Dinamo jalgapalliklubi eesotsas, siis Tjumeni meeskonna vedajana. Naftarikas kant ja tubli meeskond, aga toonane noor spetsialist Ovtšinnikov oskas kohaliku parteijuhtkonnaga sedavõrd tülli minna, et üsna varsti avastas ta end Põhja-Kaukaasiast Ordžonikidze linnast sealset meeskonda juhendamas. Jäi sinna vaid aastakeseks, siis korjas oma asjad kokku ja tuli tulema. “Ma mõistsin kohe, et ega sealkandis mujalt tulnuid väga soosita.”

Solvunud kohalik parteikomitee korraldas asjad nii, et Ovtšinnikov ei tohtinud enam töötada ühegi Vene meeskonna treenerina. Partei oli siis teadagi k&otild e;ikvõimas. Käskis, poos, lasi ja keelas meeskonda juhendada.

Sõprade abiga ledis mees tööalase pelgupaiga koduses Tallinnas tagasihoidlikus vutiklubis Sport.

Eesti nõukaaja staarid
“Kogu Kadrioru staadion oli rahvast täis, kes tahtsid Mõtsniku mängu vaadata,” meenutab Ovtšinnikov aegu nii umbes 20 aastat tagasi, kui töötas Tallinnas Spordi treenerina.
Ründaja Ott Mõtsnik oli selle meeskonna suurim staar. Ovtšinnikov, kes on ju elu jooksul näinud igat masti mängumehi, ütleb nüüdki täitsa siiralt, et tema pole elus nii head ründajat kui Mõtsnik oma silmaga rohkem näinud.

“Tehniline, osav, kiire... ma tean, et Moskva Spartak noolis teda endale.”

Nõukaajal, mil muu maailma klubides mängimine polnud mõeldav, oli Moskva Spartak mängumehele ilmselt suurim võimalus. Spartak (ja Kiievi Dinamo) olid superklubid.
Aga mingite, Ovtšinnikovi mäletamist mööda isiklike põhjuste tõttu meie imeründaja Venemaale ei läinud.

Urmas Hepneri vastu tundis huvi Moskva Torpedo, samuti korralik kõrgliiga klubi. “No Hepner oli ju jumala poolt loodud suurepäraseks kaitsemängijaks,” märgib Ovtšinnikov. Aga ei läinud seegi mees Venemaale.

Endistest Spordi mängijatest vahest kõige kõrgema lennuga jalgpallurikarjääri tegi Narvast pärit Valeri Karpin. “Ta oli siis, noore poisina, silmapaistvalt andekas,” räägib Ovtšinnikov
Karpin rändas Tallinna Spordist Moskva armeeklubisse CSKA, sealt edasi Spartakisse ja Vene koondisse. Lõpuks tegi see poolkaitsja hiilgava karjääri Hispaania kõrgliiga klubides.

Kutsus brasiillase Venemaale
Ent toonasel Eesti jalgpallil polnud ette nähtud tõusta kõrgemale kui teine liiga. Miks, see on omaette teema. Treener Ovtšinnikov rändas siit aga Nižni-Novgorodi Lokomotivi. NSV Liit lagunes, vanad piirangud, mis tal seni Venemaal töötamast keelasid, kadusid. 

Nižni-Novgorod, nõukaaegne Gorki, oli ja on praegugi miljonilinn. Spordi mõttes eelkõige siiski hokilinn. Jalgpalli suhtutakse seal kõhklevalt. Et vaadata meeldib, aga suuri rahastajaid, kes klubile õla alla paneksid, on raske leida. “See on põline kaupmeeste linn ja kaupmehe mentaliteet on seal siiani,” räägib Ovtsinnikov. “Jõukaid firmasid ja ärimehi on küll ja küll, aga ega keegi ei taha seda raha suurt jagada.”

Nii vireleski klubi, mis, tõsi, mängis Ovtšinnikovi käe all aastaid Venemaa kõrgeimas liigas, rahahädas.

Raske on öelda, oli ta lõpuks hea või ikkagi keskpärane treener. Meedia on kirjutanud nii üht kui teist.

Nii palju aga küll, et just tema juhendatav Lokomotiv oli klubi, kes kutsus esimesena Vene liigasse mängima päris brasiillased. Avas võõrleegionäridele n-ö Venemaa jalgpalli väravad. Need esimesed polnud muidugi maailmakuulsad pallivõlurid. Kaugeltki mitte, aga publiku tõid tumedad poisid staadionile. Mõnevõrra veidralt kõlab selle taustal Ovtšinnikovi tänane pigem kriitiline hoiak võõrleegionäride suhtes. “Minul mängisid need brasiillased kopikate eest. Need, keda praegu Vene klubidesse tuuakse, pole sageli sugugi paremad, aga makstakse nende eest miljoneid,” selgitab ta.

Töötab ida suunal
Niisiis 2005. aastast on ta alaliselt Levadia juures. Asepresident. “No ma tegelen ida suunal,” ü ; ;tleb ta.

Mis see tähendab? “Mul on sidemeid Venemaal, tunnen seal iga klubi juhte. Ma pole agent. Lihtsalt aitan meie tublimaid mängumehi sinna. Olgem ausad, rahalises mõttes on ju Vene liiga meie poiste jaoks parem kui Euroopa liigad.”

Tõesti, Levadia taustaga mängumehed Dmitri Kruglov, Vladimir ­Voskoboinikov on päris korralikes Vene klubides. Nikita Andrejev, 19aastane Vene passiga, Narva päritolu talendikas ründaja on mänginud omavanuste Venemaa koondises. Ilmselt mängisid sinna pääsemisel oma osa Ovtšinnikovi head suhted. Noormees on Vene tippklubide huviorbiidis. Ent praegu ravib ta vigastust. Eks hiljem paista, millise meeskonna palgale läheb. 

Hummer, mis siin salata, näitab tublit sissetulekut. Millest siis härra asepresident elab?

Jalgpalliklubi on ju hobi. Mees vastab sellele küsimusele nii, nagu oodata võis. “Mis siin rääkida. Ärid on Venemaal. Mul ju kogunes seal töötamise ajal üht-teist. Eks ma siis paigutasin seda raha.”

Kuigi usutavasti on Ovtšinnikov oma hüüdnime teemal pidanud sadu või tuhandeid kordi vastama, ei saa ma ometi jätta seda veel kord küsimata. Kust selline hüüdnimi – Bormann? Raske oleks uskuda, et see on talle omistatud kaks korda kosmoses käinud astronaudi Frank

Bormani järgi. Pigem ikka Hitleri-aegse Saksa riigimehe ­Martin Bormanni järgi (vene keeles on mõlemad ühe n-iga). Äkki see solvab sõjaväelase last?

Ovtšinnikov õnneks ei solvu. “See hüüdnimi on nii ammu, et ei mäletagi, miks mulle see anti. Ja ega mind see ei sega. Bormann, siis Bormann.”

Vihjena ta siiski mainib, et Nõukogude menukas seriaalis “17 kevadist hetke” Martin Bormanni kehastav Juri Vizbor on tõepoolest tsipa Ovtšinnikovi sarnane.

*
Kui Bormann-Ovtšinnikov jutu lõppedes kohvikust pääseb, läidab ta kohe ukse ees sigareti.

Pärast sinna otsa veel teisegi. Räägime veel pisut, ning siis suundub ta oma musta Hummeri poole.

“Minu ajal olid Kadrioru staadioni tribüünid vutihulle täis.”  
Valeri Ovtšinnikov