Ookeanitagusest maast sai siis paljudele kehvemal järjel eestlastele tõotatud maa, kus loodeti õnne leida. Sinna pakuti koguni priiküüti, mis andis minejaile veelgi hoogu juurde. Puhkes lausa Brasiilia palavik. “Paljud kehvad töölised, keda pigistas kodumaal tööpuudus ja kel puudus kapital väljarändamiseks, kasutasid vaimustusega tasuta Brasiiliasse sõitmise võimalust,” kirjeldas ajakiri Välis-Eesti. Uut kodumaad kujutati ette suisa paradiisina. Nii rändaski aastatel 1920. aastate teisel poolel Brasiiliasse umbes 3000 eestlast. Ent paradiisi asemel ootas paljusid ees hoopis põrgu – neist said valged orjad kohviistandustes.
« Avalehele 48 Kommentaari