Kui läinud suve lõpul poolnaljana alustatud projekt – minna eestlastena prantsuse rahvuslikule tänavalaulikute konkursile ennast näitama ja prantslaste sajanditevanuses kultuuriväljenduses võistlema --, mingil hetkel tõeks hakkas saama, ei uskunud me ise ka hästi. Aga muidugi: Erkki Otsman on just õige mees seda žanri Eesti nimel esindama ja esitama ja Prantsusmaa tema kuum ja pikk armastus. 

Muusikuid võis konkursi tingimusi arvestades olla vaid kaks – laulja ja pillimees. Valik oli Jaak Lutsoja – virtuoos akordioniklahvidel ja ammune kaaslane Erkkile erinevates kavades. Ei teadnud ei Jaak ega mina sellest prantsusmaa osast midagi enne konkursiks ettevalmistusi, polnud me keegi kuulnud väikelinnast Quintin’ist (loe käntään) ega selles juba üheteistkümnendat korda toimuvast tänavalaulikute konkursist – Quintin Festival Chanteurs de Rue.

Austrid ja uduvihm

Bretagne koosneb neljast maakonnast – meie võõrustajaks oli d’Armor; mis ahvatlenud inglasi läbi aegade ja tuntud roosade kaljude ja kena rannajoone poolest. Festival toimus juba 11-ndat korda ja on üllatavalt populaarne üle kogu Prantsusmaa. Kui linnakeses endas elab umbes 4500 inimest, siis festivalile oodatakse igal aastal kümme korda rohkem huvilisi 40-50 000 külastajat paari päeva jooksul. Esinejad on samuti mitte ainult Prantsusmaa põhjaosast vaid kõikjalt üle riigi ning konkursid festivalil osalemiseks meenutavad meie laulupeo ettevalmistusi - kohalikke parimate selgitamisi terve eelneva aasta jooksul. Festivali toetavad kohalik municipale, Euroopa Liit (kultuurkapitalid), erasektor ja sponsorid.

Igal aastal on festivali raames toimuval La Ferme talunike laadal oma teema. Möödunud aastal oli selleks hobune, enne seda munad. Kogu laat on selle temaatika fookusega ja müüakse, tutvustatakse, pakutakse kõike, mis on „aastatootega” seotud. Selle aasta võtmeks oli piim. Üllatav, et ootuspäraselt jalustrabava prantsuse juustu valik oli kesine ja maitsed pigem ühetaolised. Selgus, et bretoonid polegi teab-mis juustutootjad, pigem on naabrid normannid ja hiljem tõesti saime ka vahet maitsta. Samas oli mereäärne kant just oma austrite hooaja kõrgpunktis ja neid elukaid jagati küll igal pool kõigis erinevates variantides. La Ferme oli aga üllatavalt kodune oma 1940-50ndate talumajapidamise demonstratsioonidega – kohapeal valmistati piimatooteid, juustu, pakuti värsket siidrit – kõike seda sai maitsta autentsetes farmiköökides ja taluaitades. Sõnnikuhais ja traditsiooniline bretooni muusika segunesid kohalikus farmis tehtud õunapuskariga ning lõi kokku üleva meeleolu vaatamata Atlandi sügisvihmale, mis kahel päeval järelejätmatult udutas. Loomulikud dekoratsioonid linnakeses festivali läbiviimiseks olid tegelikult lausa ideaalsed - maaliline järv, munakivitänavad, katedraal ja oma loss mäe otsas, kus isegi täna pesuehtne krahvinna elab. Tõsi, ise ta linnarahvaga läbi ei käi, kuid tema tütart nähakse vahel linnakeses „asju ajamas”.

Torukübarad jätkuvalt moes

Meie jaoks algas festival eelmisel õhtul vastuvõtuga raekojas ja kõigi konkursist osavõtjate tutvustusega. Olime üllatunud, kui palju sooja tähelepanu meile kui kaugelt tulnutele, kuigi festivali ametlikele aukülalistele, jagus. Samas torkas silma inimeste lihtsus – vastuvõtt raekojas oli hoopiski mitte kallite tualettide paraad ja ülelöömamäng vaid pigem sõbralik ja soe kokkusaamine linnapea juures. Ise olime saabunud just pikalt ja väsitavalt reisilt ning olime tänulikud selle eest, et saime end koduselt tunda.

Festivali esimesel jahedal hommikul oli linnakeses tunda pidulikku saginat alates väga varastest tundidest. Nagu muinasjutus ilmusid tänavanurkadele leierkastimees ja vana daam särtsakas lillekübaras, crêpe küpsetaja ja uste vahelt immitsev kohvi aroom, poisike eesliga ning sagivad festivalikülalised. Monsieur Maire (härra Linnapea) oli hommikul andnud lubaduse, et ilm tuleb festivali auks ilus. Vihm, mis pressis end läbi pilvehämu oli selle lubaduse olematuks pesnud ja kõikvõimas Atlandi ookean näitas oma tujukust ja üleolekut, kuigi muus tundus Monsieur taktikepp kõike sujuvalt ja vastuvaidlematult juhtima..

Kogu linnake oli oma 19. sajandi riidekirstud avanud ja uhkeldas autentsete kostüümidega kadunud aegadest. Kui te kahtlete, et kas hõbenupuga jalutuskepp, torukübarad, žabood ja lilledega kaunistatud loorid on ikka veel moes väljaspool Pariisi haute couture lavasid, tulge Quintini ja tänavalaulikute Festivalile. Pilapoest  polnud miski pärit ja häbenemata tuldi ka koiaugulistes mälestustes endiste aegade hõngu püüdma.

Festival tõi rahva ette muusikud kui rändnäitlejad – leierkastid, kostüümid, kitarrid, akordionid – kogu see kraam enamasti selga seotud ja rataskärudel turgude ja tänavanurkade vahel liikumas kõigi nende päevade jooksul. Leierkastikultuur pole prantslaste hulgas kindlasti mitte surnud. Iga kast on omaniku peegel ja eneseväljendus – nüüdseks lauldakse küll enamasti mikrofoni, kuid muus mõttes võib tänase leierdaja rahulikult 18-19. sajandisse tõsta. Laulavad ka naised – nii kast kui kostüüm on omalaadsed, lihtsast kuni tõelise kunstiteoseni. Kuigi festivalil oli tegemist võistlusega, oli leierdajate vahel tunda sidet ja tsunftikuuluvus oli tuntav.

Verd veiniga lahjendades

Eksootikat tõi meie kõrval festivalile põlevasilmne Mariana Brasiiliast, võludes oma naeratuse, omapärase lilleseeliku ja lihtsa olekuga. Omalaadsed olid ka Sébastien ja Loreléï – publiku lemmikud L’Occitane provintsist, kes esinesid vaid Lõuna Prantsusmaal räägitavas keeles. Neid plaksutai ikka ja jälle tagasi, kuigi festivali eeskirjade järgi pidi kõigil olema võrdne aeg esinemiseks. Žürii esimees lahendas olukorra eht-prantslaslikult – musi eest imekaunilt Loreléï’lt said nad lisalaulude esitamise loa. Leierkastimeeste esinemised olid kõik kui kaasakiskuvad monoetendused ja väga populaarsed. Publik laulis sagedasti kaasa ja spontaansed jalakeerutused polnud haruldased. 

Esinejatele samas armu ei antud - pikk päev kokku kuuel laval ja kõigil linnakese tänavatel, peale seda vähem kui tund riiete vahetamiseks (lakkamatu uduvihm!) ning siis õhtused lisaesinemised. Lõppvõistlus oli pidulik õhtusöök, millele kogunes umbes 1100 kuulajat. Kõigi võistlejate poolt esitati kaks parimat laulu, mis pidid andma viimase võimaluse kallutada publiku ja žürii poolehoidu. Erkki ja Jaak kütsid publiku tõeliselt kuumaks prantsuse-, eesti- ja vene lauludega ning lõpulaulu „Jehali na troike” laulsid saalisolijad juba üksmeelselt kaasa. Aplausid olid siirad ja lõppematud.

Näitasime, et prantslaste lauluind pole plassim meie omast, kuid et tõsine ja kinnine eestlane on legend, mida Bretannias küll ei tunta. Jaak Lutsoja algatas omalaadse rahvusliku mängu – tema nime hääldamine varieerus uskumatult ja näis olevat kui kohalik spordiala. Lubasime auhinna sellele, kes oskab need neli silpi äratuntavalt välja hääldada. Seda auhinda välja ei antud ja Jacques oli endiselt Jacques.

Muude kohalike imede kõrval nägime festivalil näiteks iseõppijatest proffe, kes suudavad mängida ka kahte puhkpilli korraga (näiteks klarnet + torupill). Proovige, see polegi nii lihtne. Kõigi lemmik oli Gege (Gerard) - 70 aastane absoluutse kuulmisega virtuoos, endine tsirkuseartist, kes oli võimeline mistahes lugu peale paari akordi kaasa mängima, kuid ei suutnud ära tunda ühtegi kirjapandud noodirida ega polnud oma elus päevagi muusikat õppinud.

Laulurahvas ei piirdunud ametlike esinejatega – festivali ametliku laulu autor oli härra Linnapea ise, kes kirjutas ka sõnad. Quintin’i linnapea oli kindlasti esimene linnapea minu elus, kes söandas tervitada oma linna ja muusikafestivali omaloomingulise lauluga akordioni saatel, näidates sellega, et igas prantslases on ikkagi pisut tänavalaulikut. Kogu festival oli tegelikult üks suur rõõm laulust ja koosolemisest. Tase vaheldus rahvalaulust kuni tõsiste proffideni, kuid siirast publikut jätkus kõigile ja kõikjale.

Veel üllatavat - teadupärast tahab prantsuse veri veiniga lahjendamist iga pisukese aja tagant. Suurel festivalil, kaasa arvatud muusikute after-party’d, kus igal õhtul aeti Bretooni kombe kohaselt nuumhärg vardasse, ei näinud me aga ühtegi purjus nägu - väga värskendav ja julgustav kogemus. Kogu festivali iseloomustas soe ja sõbralik õhkkond. Naeratused ja üksteisest lugupidamine oli festivali mitteametlik sümbol.

Erkki ja Jaagu populaarsust kajastasid ja võimendasid intervjuu üleriigilises raadios, lehed, mis iga päev avaldasid vähemalt ühe artikli kaugetest külalistest, televisioon erisaatega, provintsilehed ja aukülalisele kohased pidevad tähelepanuavaldused. Meeldiv ja üllatavalt sügav tähelepanu Eesti tänavalaulikutele.

Kindlusloss ookeanis

Festivali lõpus tehti meile kohalike organiseerijate poolt vaimustav kingitus – meid sõidutati terve päeva mööda maakonda, näidati vaatamisväärsusi ja tutvustati regiooni ning selle omapära. Muuhulgas viidi meid Põhja–Prantsusmaa külastatavaimasse vaatamisväärsusse - Le Mont Saint– Michel’i, tuntud ka kui Marvel (imeasi) kindluslossi, mille rajasid täpselt praeguse Normandia ja Bretannia piirile piiskop Aubet ja tema mungad 708 a. Nime on saanud alati salapära ja müstikaga ümbritsetud paik selle järgi, et ehitamise koha näitas piiskopile nägemuste kaudu kätte peaingel Miikael. 1300 aastat tagasi rajatud peidupaik ja koobas umbes sajale põgenikule on siiani osaliselt säilinud, selle ümber on aga tekkinud omapärane linnake koos kolme väiksema “vennaga“ - erilised jäänukkaljusaared, mis miljonite aastate kestel merele ja erosioonile on vastu pannud. Gooti ja romaani stiilis linnakest kaitseb võõraste eest 12-meetrine tõusu-mõõna vaheldumine. Teades selle intervalle, on võimalik kaduda lõputusse ookeani või sealt ootamatult ilmuda. Saare kuulus siluett koos sellel tipneva kindluskloostriga kõrgub silmapiiril muidu laugjas maastikus juba kaugelt enne merepiiri märkamist. Künkal olev kindlus on tõesti imposantne ime, mis loodud inimese käe läbi kuid uskumuste kohaselt jumaliku tahte ja väe abil ja mille hea käekäik prantslastel siiani aukohusena lasub.

Ka meie võtsime naljana silte „ära pargi siia, see koht jääb peagi vee alla”, enne kui tõesti nägime, kuidas eikuskilt tekkis vesi, mis kiiresti kattis rohumaa ja liivaluited. Kohalike jutu järgi liigub tõusuvesi just hobusekapaku kiirusega. Seega, kes maha jääb, kaob igaveseks voogudesse. Läbi sajandite on kogu maailmast rännatud siia  erinevatel eesmärkidel ning lisaks arhitektuurilisele imekspandavusele on saart ümbritsev laht Euroopa suurimaid tõusu ja mõõna piirkondi. Saarekese juures taganeb meri mõõnaga umbes 20 km kaugusele ning  iga 6-tunnise tsükliga tõuseb uskumatu kiirusega tagasi. Kõige uhkemad vaatepildid (la marée grande) jäävad siiski täiskuu ja kuuloomise aegadele.

Soovitame kõigile matkajatel mõnetunnist pausi saare jalamil olevas linnakeses, näiteks restoranis ehtsat Normandia kööki nautides. Alustada võiks kindlasti värskete austrite (les huîtres) ja vürtsikate normandia juustudega, mille kõrvale ilmselt pakutakse kohaliku päritoluga väga populaarset aperitiivi  kir – (valge vein segatuna mustasõstra likööriga). Meie omateada õpetatud maitse lõputuna näivate toidukäikude ja joogivalikute juures jäi siiski robustseks ehtsale prantsuse arusaamale – leiba juurde tellides saime teada, et SEE leib käib ju ainult austrite juurde!!?? Samas lubame, et gurmaanid ei pettu desserdiks pakutavas kohalikus õunakoogis - tarte Tartin.

* * *

Reisile saab minna planeeritud marsruudiga, kuid emotsioonid ja mälestused, mis kaasa tuuakse on alati unikaalsed ja ettearvamatud. Meie reis viis killukese Eestimaad kaugesse Atlandi-äärsesse kanti. Ise aga avastasime läbi laulude, traditsioonide, imekauni looduse ja ääretult südamlike inimeste uue killukese Prantsusmaast, mis jääb soojendama oma erilise ésprit’ga ning kutsub peagi uut rännakut ette võtma.

Lugesin hiljuti sõbra mõtet selle kohta, et maailmas on vaid kaks asja, mille nimel tasub elada - armastus ja inimesed. Selle kinnituseks ei ole reis Bretanniasse paha variant – armastus inimeste ja laulu vastu hõljub kindlalt selle linnakese kohal.

Head reisi!