Lääne inimestel oli toona peaaegu võimatu Venemaale minna, selle all me pidasime silmas kogu Nõukogude Liitu. Lääne propaganda rääkis pidevalt, kui suur oht on sovetid. Ja et me vajame ohu kõrvaldamiseks tuumarelvi.

Käisin patsifistlikus kveekerite kirikus ja mõtlesin, et see pole õige asi. Kui me tahame rahu, peame olema võimelised vaenlastega suhtlema. Maailma rahu nimel valisingi vene keele.

Minu õpetajaks sai juut, kes oli vene keele ära õppinud selleks, et Inglismaalt üle lendavate venelaste lennukite raadiosidet pealt kuulata. Ka enamik õpilastest olid juudid. Mul polnud eriti sõpru ja tundsin end väga-väga üksildasena. Ei saanudki päriselt aru, miks. Tekkisid probleemid ja jätsin aasta vahele.

Ühel hetkel kogunes Greenham Commoni naiste rahulaagrisse õhubaasis kamp naisi, kes avaldas meelt tuumarelvastumise vastu. Muidugi tembeldati nad kohe lesbideks. Aga kui ma 18aastaselt otsustasin nendega ühineda, ei näinud ma seal ühtegi lesbit! Kõik olid heteroseksuaalsed naised, kes olid hõivatud oma missiooniga. Tungisime sisse Ameerika õhubaasi, värvisime asju üle, meid arreteeriti, sattusime vangi jne. Ühel päeval aga küsis minult keegi neist, kas ma olen lesbi. Vastasin väga kiiresti “jah, olen!”.Ma polnud sellele enne mõelnudki! Ja niimoodi järsku olingi lesbi. Kuigi see oli uus ja üsna keeruline olukord, tundsin end päris mugavalt.

Et ma olin kiriku liige, tekkis küsimus, kuidas mu uus identiteet sellega suhestub. Üks metodistlik õpetaja otsustas pühakirjast üles otsida kõik homofoobiale viitava. Ta luges Piibli uuesti läbi ning ei leidnud ainsatki sellist rida, millega saaks homofoobiat õigustada.

Elu läks oma rada edasi, läksin tehnikakõrgkooli, et õppida õpetajaks.

1988 jõustus Margaret Thatcheri parempopulistliku poliitika raames “Section 28”, mis ütles, et kohaliku tasandi võimukandjad ei tohi homoseksuaalsust propageerida. Kõik eeldasid, et säte kehtib ka õpetajatele. Ma olin just asumas tööle Brightoni kooli, kui juhtkond sai mu orientatsioonist teada. Mind kutsuti vaibale: “Sa pead mõistma, et meie laste vanemad on üsna “konservatiivsed”.” Töötasin end poolsurnuks, sest ei saanud käia lõõgastumas õpetajate toas, kus visati homofoobseid nalju. Olin osa süsteemist don’t ask, don’t tell! ja see oli väga rusuv. Lõpuks lahkusin töölt.

2005 kohtusin ühe poola naisega. Just siis oli mulle väga suureks toeks vene keel, mis aitas mul teda mõista ja temaga suhelda. Poola Euroopa Liitu astumise aastapäeval me abiellusime.

Ma mõistsin üha enam, kui sarnane on NLi okupeeritud riikide elanike kogemus LGBT (toim.:lesbid, geid,biseksuaalid ja transseksuaalid) kogukonna läbielamistega: nad on väike grupp allasurutud inimesi, kes otsivad oma identiteeti, õigust oma kultuuriruumile.

2007 lugesin, et Riia geiparaad oli eelmisel aastal ära keelatud. Mul hakkas kõhus keerama! Oleme ELis, toimime samas seaduslikus raamistikus, kuidas saab selle ära keelata?! Kogunemisvabadus on kogunemisvabadus – see on tõsine asi. See peab kehtima kõikjal.

Läksin Läti geiparaadile kohale. Kohtusin Briti suursaadikutega, kellele tegin nalja, et ühel päeval on vikerkaarelipud saatkondade lipuvarrastes. Üks neist küsis selle peale, et “millal sul aega oleks?”. 2008. aastal tõmmatigi vikerkaarelipud Briti suursaatkondades üles üle Euroopa, et näidata üles solidaarsust Balti riikide LGBT kogukonnale. Käisin kokku umbes 12 riigis, avaldasin toetust ja andsin ideid, kuidas geiparaadi korraldada.

Ühel päeval tuli mulle e-kiri David Millibandilt, kes küsis, olen ma nõus sellega, et tema majesteet annab mulle Briti Impeeriumi ordeni. Sain šoki! Mullu Buckinghami palees ulataski prints Charles mulle ordeni. See oli ajalooline moment – geiteema kerkis kuningakojas sel moel esimest korda. Et kuninganna pole ainult riigi-, vaid ka kirikupea, on see sümboolse tähtsusega.

Nii et mida vene keele õppimine mulle andnud on? “Vsjo!” Andis tagasi mu riigi, asetas mind uuesti positsiooni, kuhu ma peretraditsioonide järgi kuulun ning arusaamise Ida-Euroopast ja Nõukogude okupatsioonist. Ja see andis mulle armastuse.”