Briti luure: Eesti ametnikke pole raske ära osta
Briti salaluure SISi arhiiv on ajaloolastele tänaseni suletud ja nii jääb ka hulk Eestisse puutuvaid dokumente seitsme luku taha. SISi luuremängude ulatust väikeses Venemaaga külgnevas riigis võib vaid aimata. 1920. aastatel kuulusid Briti luurajad ametlikult Briti saatkonna passiosakonna koosseisu. Passiosakonna ülem ja ühtlasi SISi resident Eestis oli kolonelleitnant Ronald Forbes Meiklejohn.
Briti luurajad külastasid tihti Kaitsepolitseid ning ajaloolase Reigo Rosenthali raamatu “Sõda pärast rahu” andmeil kohtus KAPO ülem Johan Sooman märtsis 1923 Meiklejohniga. “Meiklejohn palus, et KAPO edastaks brittidele teateid kommunistide tegevusest Eestis, ning tegi ettepaneku Nõukogude Liidu vastase luuretegevuse omavaheliseks koordineerimiseks, millega Sooman nõustus. ”
Kui palju britid Eestis toimuvast teadsid, on seni suuresti saladus. Üksikuid Eestit käsitlevaid dokumente leiab Briti Rahvusarhiivist ja need kinnitavad, et SIS tõepoolest kogus andmeid Eesti kommunistide kohta. Samuti võib arvata, et 1924. aasta detsembrimäss ei tulnud Briti salaluurele erilise üllatusena.
Salaraport riigipöörajate kohta
Mõni päev pärast detsembrimässu saabus Tallinnast Londonisse raport kommunistide tegevusest Eestis. Salajane raport on rebenditega, kustutatud on viited info allikale. Pole aga võimatu, et selle autor on SISi resident Meiklejohn. 1924. aasta novembri viimasel nädalal valminud dokument käsitleb Hans Heidemanni põrandaaluse organisatsiooni tegevust Tartus. Neid septembris arreteeritud kommuniste süüdistati relvastatud riigipöörde ettevalmistamises.
SISi raport annab päris täpse ülevaate mässajate relvastusest ja plaanidest: “Šifreeritud kiri Kominterni Petrogradi osakonna Eesti sektsiooni juhilt avaldab Punaarmee poolt Saksa okupatsiooni eel Eestisse maetud relvade peidukoha.
Väljastatud instruktsioonide järgi tuli kaardistada käsitulirelvade ladude asukohad. Esimene samm olnuks nende ladude hõivamine, kuna ei peetud soovitavaks või vajalikuks saata relvi Venemaalt.”
Katkendlikult säilinud raportiosas on juttu Venemaal väikeste gruppide loomisest ja nende üle piiri saatmisest, ka liikumise rahastamisest ning mässajate sidemetest Vene saatkonnaga Tallinnas.
Briti salaluure teadis, et lisaks Eestile kavatseti võim haarata ka Lätis ja Leedus ning seda juhiti koordineeritult Venemaalt. Heidemanni organisatsioon pidi mängima tähtsat rolli: “Selle organisatsiooni eesmärk oli hõivata Tartu, võtta üle kõik valitsuse institutsioonid seal ja panna ametisse ajutine valitsus. Niipea kui olnuks mingigi eduväljavaade, oleks üle piiri Venemaalt abi saadetud.”
Vene saatkond luubi all
Erilist huvi tundis Briti salaluure Vene saatkonna vastu. Oli ju tegu vaenuliku riigi salaluure kontoriga. Kui suve lõpul 1925 vahistati salakuulamises süüdistatuna järjekordne Vene diplomaat, läks ettekanne selle kohta mõni aeg hiljem Londoni poole teele. “Salajane. Nõukogude saatkonna konsulaarosakonnaga seotud spionaaživõrgustiku liikmete ütlustest selgub, et selle võrgu lõi Tallinnas 1922. aastal Rosta esindaja Bergman. Kui Bergman lahkus, asendas teda selle juhina Nõukogude saatkonna konsulaarosakonna sekretär Viktor Sokolovski ning pärast Sokolovski tagasikutsumist Eesti valitsuse nõudel Juri Jurkovski.”
Kaitsepolitsei oli vahistanud Sokolovski 10. detsembril 1924 – diplomaat oli nimelt osalenud mässu ettevalmistamises ja pidanud tihedat sidet Heidemanni organisatsiooniga. Ka Jurkovski ei istunud, käed rüpes, ta hankis nii infot kui ka agente. “Enda ja agendi vahel sidepidamiseks värbas Jurkovski kaks eestlast – Alliku ja Kotkase ning ühe naise, keda pole veel kindlaks tehtud. Tema agentide seas olid Eesti Piirivalve valitsuse kirjutaja Roman Kleis ja Siseministeeriumi kantseleiametnik Fritz Grebentšikov.
Need agendid said 10 000 Eesti marka kuus, lisatasu iga nende hangitud tähtsa informatsiooni eest ja veel 20 000 Eesti marka iga värvatud usaldusväärse agendi eest. Kõik agendid pidid kõigepealt kohtuma Jurkovskiga /…/.
Küsiti põhiliselt üldise iseloomuga informatsiooni, nagu Eesti sõjaväe struktuur ja tugevus, andmed relvastuse kohta. 50 000 Eesti marka pakuti mobilisatsioonikava eest ja 100 dollarit Riias peetud riikide sõjaliste esindajate nõupidamise kohta käivate andmete eest.”
Briti salaluure raport lõpeb märkustega, mille sõnum on selge – Eesti riigiametnikud on alamakstud, mis lihtsustab tunduvalt nende äraostmist Vene luure poolt. “/Agentidele/ makstud summad tunduvad väga väikesed, aga neid tuleb kõrvutada palkadega. Ministeeriumiametnikud töötavad siin kella 8st hommikul kella 3ni pärastlõunal ja saavad palka 6000-9000 Eesti marka kuus. Pole kerge sellisest palgast elada ning paljud ametnikud püüavad hankida lisatööd.”
Punaluurajad pandi musta nimekirja
Pärast SISi raportite saabumist Londonisse pisteti luuramisega vahelejäänud Vene diplomaadid Sokolovski ja Jurkovski musta nimekirja. Paar kuud pärast Jurkovski vahistamist saatis Scotland Yardi kapten H.M. Miller kirja üleminspektor Haldane Porterile. Kirja mõte oli selge: need diplomaadid tuli kuulutada persona non grata’ks.
“Lisan fotod Viktor Sokolovskist, Nõukogude Revali saatkonna konsulaarosakonna töötajast eelmisel aastal, ta oli seotud mässuga Eestis 1. detsembril 1924 ja Eesti Valitsuse nõudmisel kutsusid Nõukogude võimud ta tagasi. On mõeldav, et Sokolovski võib tulla Inglismaale mõne teise nime all, kuna on teada, et ta õppis Revalis pikalt inglise keelt.
Samuti lisan Juri Jurkovski fotod, kes tuli konsulaarnõunikuna Sokolovski asemele ja arreteeriti Narva-Jõesuus 26. augustil 1925, kuna selgus, et ta oli seotud mitme spionaažijuhtumiga ja organiseeris võrgustiku vaeste Eesti ametnike äraostmiseks, et nood annaks üle tähtsaid dokumente.”
31. oktoobril 1925 ilmus Haldane Porteri allkirjaga trükitud ringkiri Sokolovski ja Jurkovski kohta. “Neile ei tohi anda viisat ega lubada neil siseneda Ühendkuningriikide territooriumile.”
Kahtlemata on Eestiga seotud palju värvikaid spioonilugusid ning praegu arhiivides kättesaadavad pudemed on vaid jäämäe tipp.
Artiklis on kasutatud dokumente, mis kuuluvad National Archives’ile Londonis.
