Briti peaminister otsib valgust
November on olnud Briti peaministrile keeruline. Kuu algas suure tüliga kõrghariduse täiendava maksustamise ümber. Tony Blair kaotas juba ametisoleku esimesel ajal tasuta kõrghariduse, kohustades Briti üliõpilasi iga akadeemilise aasta eest maksma 1175 naelsterlingit.
Vahepeal on elu edasi läinud; nüüd on Blair teinud ettepaneku tõsta maks peaaegu kahekordseks. Ideel oli palju vastaseid tema parteiski, aga hoop selja tagant tuli tema oma naiselt. First Lady Cherie Blair teatas ühe ajakirja veergudel, et poleks tema nooruses olnud riiklikku toetust kõrgharidusele, töötaks ta praegu poes müüjana.
Lihtrahva perekonnas kasvanud Cherie on hariduselt jurist. Ta oli oma lennus parimate õpitulemustega, ta oli oma erialal edaspidigi edukas. Kiitus tasuta kõrgharidusele ilmus õigusteaduslikus ajakirjas Counsel. Aga esimese leedi ütlus oli liiga magus, et hoida seda eriala-ajakirja veergudel. Ütlust osundati ja kommenteeriti Briti pressis mõnuga. Peaministri hariduspoliitika vastased hüüdsid kooris: “Tere tulemast meie hulka, Cherie!”
Kohe pärast seda poliitilis-perekondlikku draamat tabas peaministrit karjääri suurim lüüasaamine parlamendis. Tony on rahvusvahelise terrorismiga võitlemisel maailmas inimene number kaks (esimene on teadagi kes) ning see kohustab karmikäelisusele. Blair tahtis läbi suruda uut terrorismivastast seadust, mille järgi saanuks politsei kahtlusaluseid formaalset süüdistust esitamata kinni pidada 90 päeva (enne vaid 14 päeva). Londoni metroos plahvatanud pommidest ehmunud üldsus toetas peaministrit, kuid parlament ja muidugi ka Briti inimõiguslased jäid vastalisele seisukohale. Seaduseelnõu hääletamist võis vaadata kui usaldushääletust peaministrile.
Juhtus mõeldamatu: Blairi Tööerakonnal on parlamendis veenev üleolek, kuid sellegipoolest laskis parlament peaministri seadusettepaneku põhja. Kaheksa ametis oldud aasta kestel oli see esmakordne juhtum, kui kuldkõneleja Tony ei suutnud parlamenti ära rääkida. Poliitiline kõrvakiil, seda muidugi. Aga lisaks sellele ka truudusetus omaenda parteis. Tony pidi alla neelama teadmise, et 49 erakonnakaaslast hääletas tema vastu.
Ning taas, kas ei tekitanud see asi pingeid perekonnas? Esimene leedi Cherie on spetsialiseerunud just nimelt inimõiguste problemaatikale. Läinud aastal kritiseeris ta avalikult oma abikaasa ookeanitagust liitlast ja sõpra, rahvusvahelise terrorismi vastu võitlejat number üks (teadagi keda): Cherie arvates pole Guantanamo vangla õige asi ning Briti alamate hoidmist seal ei saa kuidagi heaks kiita.
Järgmine pauk tuli Tony pihta ajalehest Daily Mirror. Mullu aprillis kohtus Briti peaminister oma ookeanitaguse sõbra ja liitlasega, korduvalt vihjatud võitlejaga number üks, kes tegi vestluse käigus ettepaneku pommitada araabiakeelse telejaama al-Jazeera toimetust. Toimetus asub USA-le sõbraliku Katari pealinnas, suisa keset ärikvartalit. Blair viitas just sellele asjaolule, kui ta veenis oma ookeanitagust sõpra kavast loobuma.
Kohtumise üksikasjad on nüüd välja lekkinud. Süüdlaste karistamise kõrval on valitsus ähvardanud ka Mirrori peatoimetajat: juhul, kui tema ajaleht avaldab märget “täiesti salajane” kandva stenogrammi, järgneb vältimatu karistus. Juhtum on äärmiselt piinlik nii sise- kui ka välispoliitiliselt. Tony peab kogu seda jama kuidagi ka oma Washingtoni sõbrale seletama. Kuidas on võimalik, et Londonis lekivad sellised materjalid lehetoimetusse?
Blair on poliitilises mõtes geniaalne ellujääja, kuid ebaõnnestumisi ei saa enam temagi endale lubada. 1. detsembril toimuv kohtumine Baltimaade valitsusjuhtidega lihtsalt peab olema edukas. Keeruline, sest jutuks tuleb raha.
Suurbritannia on praegu Euroopa Liidu eesistujamaa. EL on hädas eelarve vastuvõtmisega aastateks 2007–2013. Probleemi olemus: ELis on mõned doonorriigid, kes maksavad ühisesse eelarvesse rohkem, kui nad sealt tagasi saavad. Need riigid, Suurbritannia sealhulgas, tahavad koorma kergendamist. Suurim kuluartikkel on Ühtne Põllumajanduspoliitika, millest kõige enam saavad kasu Prantsuse põllumehed. Kuna prantslastega selle kulurea kärpimist arutada ei anna, otsitakse muid võimalusi. Üheks võimaluseks on ELi uustulnukate, Eesti sealhulgas, ülesaitamiseks mõeldud tõukefondide kärpimine.
Sellise täiesti ebaveetleva ettepanekuga ongi Blair meie juurde saabunud. Huvitav, millele ta oma veenmistöö ehitab? Tuleks meie juurde Saksa kantsler või Prantsuse president, võiks oodata käteväänamist maksupoliitilistes küsimustes. Meil on ettevõtlusele madalamad maksud kui “vanas” Euroopas. Nad kurdavad seal, et nende ettevõtjad kolivad oma tootmisega siia, mis tähendab töötuse suurenemist ja maksutulude vähenemist. Ning samas peavad nad kummalisel kombel ELi tõukefondide kaudu kogu seda Ida-Euroopa maksuparadiisi kaudselt toetama.
See on just sakslaste hädajoru. Himmeldonnerwetter! Sakslaste ja prantslaste diil ELi eelarveküsimuses võikski olla see, et “saate tõukefondide papi kätte, aga maksupoliitika kujundate meie soovidele vastavalt ümber”. Blair niiviisi rääkida ei saa. Blair on kiitnud meie madalaid maksusid, nii nagu ka meie (meie valitsus, tähendab) oleme imetlenud brittide rahvusegoistlikke ettevõtmisi Euroopa ühisruumis. Millised argumendid siis võiksid kõlada?
Londonis on hoolsasti arvutades jõutud järeldusele, et Ida-Euroopa uustulnukad on juba praegu saanud abi rohkem, kui nad suudavad vastu võtta. No näiteks Eestis avastati paar kuud tagasi, et Schengeni viisaruumi üleminekuks mõeldud miljard krooni on jäänud puhta kasutamata. Ebapiisav haldusressurss. Balti riikide valitsusjuhte väisava Blairi tarvis on selliste näidetega memorandum muidugi kokku pandud. Selle ta ilmselt Tallinnas välja käibki.
Ma kujutan ette järgmist dialoogi Blairi ja Balti valitsusjuhtide vahel.
Blair: Sõbrad, kui ma ütlesin teile, et Iraagi diktaator meisterdab tuumapommi, siis te jäite mind uskuma, kas pole?
Balti valitsusjuhid (kooris): Jah, härra peaminister!
Blair: Aga kui ma ütlesin, et Iraak ilma Saddamita on parem paik kui Iraak Saddamiga, siis jäite uskuma? Valitsusjuhid: Jah, härra peaminister!
Blair: Ning Euroopa põhiseadust ette valmistades te jäite mind uskuma, et mida vähem Euroopat ja rohkem rahvusriiki, seda parem. Kas pole nii?
Valitsusjuhid: Jah, härra peaminister!
Blair: Suurepärane! Järelikult te usute mind ka siis, kui ma ütlen, et ELi tõukefondid on teile läbiseedimiseks liiga suured, mhm?
Valitsusjuhid: Eeee…
Blair (kurjalt): Ei kuule vastust!
Valitsusjuhid: Kui te just nii ütlete, siis… jah, härra peaminister!
Tony vajab seda vastust. Kas või kodurahu huvides. Kujutlegem järgmist pilti: Downing Street 10, õhtune teelaud. Ida-Euroopast naasnud Tony vaatab lusikat kõlistades oma naist. “Cherie, sina mind võib-olla ei mõista, ja võib-olla ei mõista mind ka minu rahvas, aga idaeurooplastega on mul täiuslik klapp.”
Cherie vaikib. Ta saab aru, et on olnud Tony suhtes ülekohtune. Idast kumab valgust.
Tony Blair
* Tema täielik nimi on Athony Charles Lynton Blair.
* Ta sündis 1953. aasta 6. mail Edinburghis.
* Õppis Oxfordis juurat, pärast õpinguid töötas advokaadina.
* Parlamendi alamkotta valiti 1983. aastal, omandas seal kiiresti rahandus- ning majandusküsimuste asjatundja maine.
* 1994. aastal valiti Tööerakonna esimeheks.
* 1997. aastal tõusis valitsusjuhiks.
* Praegune ametiaeg peaministri kohustes on juba kolmas.
* Hüüdnimi Tefloni-Tony tuleb sellest, et Blair on suutnud kõikidest poliitilistest vapustustest välja tulla siledat väljanägemist minetamata.
