Briti saladokumendid: Eesti ei saa hakkama ilma Venemaata
Oli 19. jaanuar 1920, Pariisi rahukonverentsi lõpuni oli jäänud paar päeva. Prantsusmaa pealinna hotelli Claridge kogunes istungile Briti valitsus peaminister David Lloyd George’iga eesotsas. See, mida nende seinte vahel arutati, ei tohtinud väljapoole jõuda. Valitsusistungi protokollile löödi tempel “Salajane”.
Samal ajal kestis Lõuna-Venemaal valgete kindrali Anton Denikini armee agoonia – krahhini oli jäänud veel kõigest paar kuud. Petrogradi rünnanud kindral Nikolai Judenitši armee oli juba puruks löödud ja selle riismed Eestisse taganenud. Tartus olid rahuläbirääkimised Nõukogude Venemaa ja Eesti Vabariigi vahel lähenemas lõpule. Vene kodusõda oli Lääneriikide jaoks sisuliselt kaotatud.
Tollel salaistungil andis Briti sõjaminister Winston Churchill ülevaate olukorrast ja tuleviku väljavaadetest. Ta kartis, et uus kurss Venemaa suunal võib tähendada igasuguse abi andmise lõpetamist Vene valgetele ehk nad jäetakse saatuse hooleks.
Churchillil oli selge, et “kindral Denikini väed lakkavad olemast ja saab olema vaid üks Venemaa – bolševistlik Venemaa”. See Venemaa hakkab olema “vastuvõetamatult vaenulik Antantile ja Suurbritanniale, kuid sõbralik Saksamaale”, hoiatas Churchill.
“See uus Vene riik leiab end vastamisi teda ümbritsevate uute riikide rõngaga,” ütles Churchill. Nende väikeste piiririikide hulka kuulus ka Eesti, keda britid olid Vabadussõjas toetanud. Miks? Sellele meid huvitavale küsimusele andis Churchill tol salaistungil vastuse: Briti huvides on “toetada väikseid piiririike, kes kirglikult ihkavad vabadust: need võivad säilitada omamoodi platvormi bolševismi vastu”. Samas hoiatas Churchill, et bolševikud võivad “paratamatult neid rünnata”.
“Nad ei ründa kõiki neid riike korraga, vaid nopivad nad ükshaaval. Nad ei kuuluta, et nad lähevad neid vallutama; nad deklareerivad, et nad lähevad neid vabastama valgekaardi türannia alt [–].”
Sõjaministri realistlikku ennustust ei usutud. Briti välisminister lord George Curzon märkis, et Churchill on nüüd küll eksinud. “Pole põhjust uskuda, et bolševikud soovivad rünnata piiririikide rõngast.” Churchill vastas, et “ainuke põhjus, miks nad nii teinud pole, on see, et nad on olnud täielikult hõivatud Koltšaki ja Denikiniga”.
“Läbirääkimised Tartus ei toeta seda seisukohta,” pareeris lord Curzon. Ka peaminister torkas vahele, et rahuläbirääkimiste ajaks olid Koltšak ja Denikin praktiliselt löödud.
Vaidlusse sekkus ka Briti riigisekretär Indias, Edwin Samuel Montagu. “Milline oleks vastus härra Churchilli väitele, et nad /bolševikud/ võiksid soovida neid riike vabastada?”
Peaminister vastas küsimusega: “Kus on tõend, et nad võiks nii teha?” Churchill jäi endale kindlaks ja meenutas kolleegidele Ungari juhtumit, mille bolševikud soovisid vabastada sõjaliste operatsioonidega.
Churchill avaldas lootust, et ehk suudavad piiririigid brittide abil oma iseseisvuse säilitada. Paraku läks ajalugu teisiti, kusjuures oma roll selles oli ka Churchillil endal.
Tallinn võlgneb oma õitsengu Venemaale
Detsembri keskel 1919 koostas Briti välisministeeriumi poliitilise luure osakond valitsusele memorandumi eestlaste ja venelaste suhete kohta. Ka see dokument kannab märget “Salajane”.
Pilt Eestist on maalitud mustades toonides. “Olukord Eestis ei näita paranemise märke. Tallinnas on olnud hulgaliselt streike ja hinnad on jätkuvalt väga kõrged. Siseringluses pole piisavalt raha. Eesti mark ei ole noteeritud üheski teises riigis, ja on arvestatud, et Eesti vajab välislaenu 4,000,000 £ aastas.”
Britid ei pidanud Eesti sõjaväge eriti võitlusvõimeliseks. “Üks asi, millega Eesti valitsus ei näi nõustuvat, on sõdimise jätkamine talvel, seda moraali nõrgenemise tõttu Eesti sõjaväes.” Eestlaste kehvale moraalile on britid tähelepanu juhtinud teisteski dokumentides.
Memorandumis tõdetakse, et Eesti ei saa hakkama Venemaata ja vastupidi. “Tallinn näiteks võlgneb oma õitsengu peaaegu täielikult kaubavahetusele Venemaaga, ja seni kuni Venemaa ei ole oma majandust taas jalgele tõstnud, ei ole ka Eesti selleks võimeline. Kõik Venemaa piiririigid peavad neid karme tõsiasju varem või hiljem tunnistama ja jõudma otsusele, et mingi koostöövorm venelastega on neile hädavajalik, nii nagu see on vajalik ka venelastele endile. Nii kui Venemaa ei saa vabaneda bolševismist ilma piiririikide abita, nii ei saa ka piiririigid läbi ilma Venemaata.”
Eestlastele tehti dokumendis ka etteheiteid, seda käitumise eest Vene valgetega. Britid mõistsid, miks eestlased suhtusid nii kahtlevalt Judenitši armee lubamisse Eestisse. “Teine asi on aga eestlastega sõlmitud leping põgenike kohta, kes naasid koos taganeva Judenitšiga. Nende põgenike arvuks on öeldud umbes 12 000 ja nende olukord on haletsusväärne.”
Tartu rahu sündi ei usutud
Eesti-Vene rahuläbirääkimised pakkusid Londonile tõsist huvi ja poliitilise luure osakond analüüsis juba detsembri keskel nende võimalikku arengut. “On liiga vara öelda, mis on eestlaste ja bolševike läbirääkimiste tulemus. Esimesed ei soovi midagi rohkem kui relvarahu, s.t nad tahavad võtta sama positsiooni Nõukogude valitsuse suhtes nagu Soome; bolševikud seevastu soovivad täielikku rahulepingut, mis annab neile pääsu Eesti sadamatesse ja seega päästab neid blokaadist.”
Samas ei uskunud britid siis veel niisuguse rahulepingu sündi, nagu see poolteist kuud hiljem Tartus allkirjastati. Sel hetkel peeti takistuseks Vene Loodearmeed. “On ebatõenäoline, et rahuläbirääkimised viivad mingi lõpptulemuseni. Lähtudes /liitriikide/ ülemnõukogu poolt Pariisis Eesti valitsusele esitatud noodist, mis palus neil Judenitši armee suhtes äärmuslikke samme mitte ette võtta, kuni liitlaste valitsused pole asja vaaginud, ei saa eestlased nõustuda bolševike kehtestatud tingimustega, mille järgi tuleb need väeüksused Eesti territooriumilt välja saata.”
Eesti lootis sellal, et Nõukogude diplomaadi Maksim Litvinovi ja Briti esindaja James O’Grady hiljutine kohtumine toob suhetes Venemaaga uusi tuuli ja murrab liitlasriikide vastuseisu rahulepingu sõlmimisele Venemaaga. Memorandum eitas seda ja nimetas, et eestlased on nüüd silmitsi raskustega. “Ilmselt mõeldi Eestis nagu mujalgi, et Litvinovi-O’Grady nõupidamine Kopenhaagenis võib viia muutuseni Tema Majesteedi valitsuse suhtumises bolševikesse, aga nüüd peaks neile selge olema, et see pole nii ning kui nad jätkavad läbirääkimisi bolševikega, siis nad leiavad end täielikus isolatsioonis.” Ajalugu läks õnneks teisiti, Eesti isolatsiooni ei jäänud, rahusõlmimisele anti roheline tuli ja juba jaanuaris 1920 tühistasid liitriigid ise Venemaa-vastase blokaadi.
Tartu rahulepingu järel sai Venemaaga vilkalt lävivast Eestist Londonile tähtis infoaken, kust ammutati teavet Nõukogude Venemaa kohta. Seda kinnitab näiteks Churchilli salajane memorandum valitsuskabinetile 11. maist 1920, mis annab ülevaate olukorrast Nõukogude Venemaal. Selles Briti Balti sõjalise missiooni juhi brigaadikindral Arthur J. Turneri kaks kuud varasema raporti põhjal koostatud dokumendis on Eestist ja siit kogutud infost palju juttu.
Memorandumis on tähelepanu juhitud ka ühele tuntumale Tartu rahu tagajärjele – Vene kullaärile ja Eesti osale neis tehinguis. Nimelt arvasid eriti ameeriklased siis, et Eesti sõlmib oma nimel leppeid tegelikult Venemaale vajalike kaupade ostuks. “Mind on Ameerika eriesindaja poolt informeeritud, et Eesti üritab sihikindlalt Nõukogude Venemaalt äsja saadud kullaga teostada suurt tehingut vedurite ja põllutöömasinate ostmiseks Ameerikast. Kuna Eesti ise ei vaja vedureid, on tõenäoline, et kogu tellimus on kavatsetud Nõukogude Venemaa jaoks, ja [–] Eesti teenib selle hanke pealt suure kasumi.”
