Briti saladokumendid Eesti kohta
Teise maailmasõja eel lugesid eestlased suurriikidest oma liitlaseks ja sõbraks Inglismaad. Oli ju kõigil hästi meeles, kuidas Vabadussõja ajal tuli kriitilisel hetkel meile appi Briti laevastik. Eesti õnneks oli meie vaenlane punane Venemaa tol ajahetkel ühtlasi brittide vaenlane.
Suurriikidel ei ole sõpru, on ainult huvid. Sõjasuvel 1941 löödi venelased Eestist välja ja meid okupeerisid sakslased. Sellest hetkest alates olime inglaste vaenlased ja nemad omakorda liidus venelastega meie vastu. Niisiis, võrreldes Vabadussõjaga olid nüüd pooled vahetunud. Et meie olime okupeeritud ja ei saanud selles mängus ise pooli valida, see ei huvitanud kedagi. Eestit kui sellist Londoni jaoks olemas ei olnud, oli vaid vaenlase territoorium.
Diversantidest Tallinna pommitamiseni
Briti rahvusarhiivis Londonis asub põnev luuredokument detsembrist 1941. Selle järgi olid inglased väga huvitatud kõiksugu diversiooniaktide ja hävitustöö korraldamisest Eestis kui vaenlase tagalas. Suurimaks takistuseks brittidele oli kohalike olude mittetundmine ja sellest lähtudes ka diversantide leidmise keerukus. Üks mees siiski õnnestus leida. Tollest dokumendist leiame ka tema ülesanded:
“(a) Organiseerida ja õhutada rahulolematust Eesti elanikkonna hulgas ja hõõrumist nende ja Saksa okupantide vahel.
(b) Sabotaaž põlevkivikaevandustes ja -tööstuses. Selle tööstuse produktsioon moodustab maailma või isegi Euroopa toodangust väga väikese osa, aga seda kasutatakse lokaalselt ja kui selle saaks peatada, tuleks kütust jm Eestisse sisse tuua ning see oleks lisakoormus Saksa transpordile.
(c) Igasugused muud sabotaaži vormid, passiivne vastupanu etc. [–]”
Nagu näha, oli algul tegemist üpris üldiste ülesannetega, mis aga ajapikku muutusid üha detailsemaks. Kui tolle eriväljaõppe tööstussabotaažis saanud Briti agendi saatmine Eestisse muutus reaalsuseks, muutusid selgeks ka tema ülesanded. Näiteks seisab ühes teises dokumendis: “Viia rivist välja viis põlevkivikaevandust. Jälgida ja võimalusel tegutseda Tallinna, Paldiski ja Pärnu sadama, Tapa raudteesõlme, Viljandi ja Rakvere lennujaamade vastu.”
Selleks ajaks olid Suurbritannia ja Nõukogude Liit ära jaganud oma mõjusfäärid, kus teine ei tohtinud ilma luba küsimata mingeid aktsioone ette võtta. Eesti oli iseenesestmõistetavalt idanaabri jagu. Eelnimetatud leppele viitab ka tolle Briti hävitusagendi toimikus olev väga huvitav dokument 17. juulist 1942.
“Meie kokkuleppe järgi venelastega on see vene mõjusfäär ja vastavalt sellele me küsisime Nõukogude võimudelt 28. novembril 1941 (telegramm Nr 3157 Moskvasse) nende luba sellega jätkamiseks. Moskva telegrammis nr 0098 6. detsembrist 1941 sisalduv vastus teatas, et vastuväiteid ei ole.” Niisiis käivitus brittide erioperatsiooni ettevalmistamine alles pärast heakskiidu saamist Moskvast. Ja ilmselt said venelased hiljem korrapäraselt infot operatsiooni kulgemise kohta.
Eriline huvi Eesti elektrijaamade vastu
Kas ja millisel määral osalesid inglased Tallinna märtsipommitamises 1944, selle üle on palju vaieldud. Mitmesuguste legendide – näiteks Kanada naispiloodi allatulistamise lugu – vohamise üheks põhjuseks on see, et ilmselt mitte kõik dokumendid pole avalikkusele kättesaadavad. Ometi võib leida Briti rahvusarhiivist dokumente, mis vähemasti tekitavad õigustatult küsimusi.
Näiteks Briti õhujõudude ministeeriumi pitsatit kandev 10. veebruaril 1943 koostatud luureraport Eesti tööstuse kohta. Õhujõudude ministeerium, muuseas, oli pommitamisi teostanud Briti kuninglike õhujõudude (RAF) keskasutus. Dokument algab ülevaatega Eesti elektrijaamadest ning see on serval punase pliiatsiga joonitud. Ettekanne teatab, et viiest elektrijaamast on pärast venelaste hävitustööd 1941. aastal töökorda jäänud vaid kolm ning elektri kogutoodang on 41 842 kilovatilt langenud 9900-le. Kuid “Ellamaa, Tallinna, Püssi ja Narva elektrijaamad on osaliselt parandatud ning toodang kasvas kuni 16 500 KW”. Raport hoiatab, et saabunud on ka uued seadmed ning arvestuslikult võib elektri kogutoodang küündida umbes 24 000 kilovatini.
Lisaks elektrijaamadele käsitleb luureraport veel ka tekstiili-, keemia-, paberi- jm tööstusi. Toiduainetööstuse puhul näiteks analüüsitakse, kas neli miljonit liitrit viina Saksa armeele aastas on Eesti puhul võimalik või mitte. Kokkuvõttes öeldakse raportis, et “palju tehaseid kõigis valdkondades võib kergesti tööle panna, ometi pole niisuguseid samme astutud”.
Olgu öeldud, et vähem kui kuu aega varem, 14. jaanuaril 1943 olid Casablancas kohtunud Briti peaminister Winston Churchill ja USA president Franklin D. Roosevelt ning kinnitanud Briti sõjakabineti otsuse 14. veebruarist 1942 Saksa suurlinnade nn vaippommitamise ehk lauspommitamise kohta.
Tallinna pommitamine 9. märtsil 1944 meenutas sedasama vaippommitamist – tabas see ju pealegi südalinna ja tappis rahulikke elanikke nagu Saksamaalgi. Ehk nagu sõnastas pommitamise eesmärgi Kölni puhul Briti kuninglike õhujõudude marssal Arthur Harris: “Rünnaku eesmärk on elurajoonid ja mitte dokid või vabrikud.”
Omaaegne Eesti Omavalitsuse juht Hjalmar Mäe kirjutas oma mälestustes: “Tallinna suurpommitus [–] teostati täiesti lääneliitlaste tava kohaselt Saksamaal: kõigepealt heitis juhtlennuk “jõulupuud” õhku, mis järgnevatele lennurünnakutele oli märgiks, kuhu massiliselt pilduda pomme ja tulesüütajaid, teiseks toimus see rünnak, nagu Saksamaal, kahe lainega.” Kas tõesti vaid juhuslik kokkulangevus? Millega aga seletada Briti õhujõudude huvi strateegiliste objektide kohta Eestis?
Eesti ohvitser – inglaste agent
Pole eriti usutav, et britid saatsid oma lennukid Tallinna pommitama. Neil oli Saksamaagagi küllalt tegemist, pealegi oli Eesti venelaste mõjusfäär. Küll aga olid britid huvitatud Saksa tagala igasugusest nõrgestamisest. Seetõttu ei ole võimatu, et Pointblanki (Saksamaa pommitamine) puhul tegid mõlemad suurriigid siiski ka koostööd. Näiteks võisid briti instruktorid tõepoolest oma vene kolleegidele näpunäiteid jagada, kuidas Tallinna pommitada.
Sõjaline koostöö, täpsemini, infovahetamine, inglastel ja venelastel Eesti puhul kahtlemata oli. Kujukaimaks näiteks on Narva rinde kaartide lekkimise lugu suvel 1944. Nimelt leiti kahest alla tulistatud Vene lennukist ja ühest hävitatud tankist kogu rinde detailsed kaardid ühes üksuste täpsete asukohtadega. Hiljem selgus, et Eesti üksuste peainspektori Johannes Soodla inspektuuris töötas paar inimest, kes saatnud nimetatud plaanid Helsingisse Eesti saadikule Aleksander Warmale. Warma edastanud need inglastele, nood omakorda venelastele.
Briti rahvusrahiivis on tõesti dokument, mis kinnitab infoallika olemasolu Eesti ohvitseride seas. Mis teid mööda info liikus, see ei selgu. Tegemist on salajase ettekandega nr 292, dateeritud 2. 09. 1944. Dokumendis on käsitletud ka teisi teemasid, ent eestlaselt pärinevat infot peeti nii tähtsaks, et sellest informeeriti eraldi armee keskasutust War Office’it. Ettekanne edastati veel teisetle asutustele, nende seas eriteenistustele.
Masinkirjas paberi meid huvitav punkt kannab pealkirja “Saksa moraal Baltikumi rindel”. Ja seejärel: “Järgnev informatsioon 1. augustist saadi usaldusväärsel viisil Eesti ohvitserilt, kel olid suurepärased võimalused vestelda Saksa 18. armee isikkoosseisuga:
(1)18. armee moraal jätkab kiiresti halvenemist igal tasandil tänu peamiselt Hitleri “nurjunud mõrvale” ja järgnenud Saksa kõrgete ohvitseride hukkamisele, ja liitlaste edule invasioonirindel.”
Koostööd venelaste ja inglaste vahel jätkus lühikeseks ajaks. Eesti aga jäi Teise maailmasõja järel brittide jaoks endiselt vaenlase tagalaks. Ainult et vaenlane ise oli vahetunud.
Artiklis on kasutatud dokumente, mis kuuluvad National Archivesile Londonis.
Spioonilood
Artikliga “Briti saladokumendid Eesti kohta” alustab Eesti Ekspress lugude sarja, mis keskendub Eestiga seotud vähetuntud või tundmatutele spiooniseiklustele. Kuigi luuremängu toimumiskohaks pole Eesti, viivad nende niidid ikka ja jälle Maarjamaale. Materjal neile lugudele on kogutud Londonis Kew’s asuvas National Archivesis (Briti Rahvusarhiiv), mis on suurim ja tähtsaim Briti arhiiv.
