Kommenteerib parlamendiliige ja endine minister Frank Field: “Haigekassa ümber toimuvat väitlust on võimalik mõjutada ainult siis, kui me likvideerime järjekorrad lihtsatele operatsioonidele nagu silmakae, song ja veenilaiendid. Me oleme juba haiglajärjekordadele sõja kuulutanud, aga seni on edasiminek olnud absurdselt aeglane.” Field on teinud peaminister Blairile ettepaneku, mille kohaselt järjekordade likvideerimiseks toodaks operatsioonipersonal sisse Saksamaalt.

Pilootprojekti on kaasatud Saksamaal Schleswig-Holsteinis asuv eraraviteenuseid pakkuv German Medicine Net, mille direktori Hans Fincki sõnul ootab Ühendkuningriigis operatsioonijärjekorras 1,8 miljonit inimest, kellest ligi 400 000 on pidanud kannatama üle kolme kuu. Tema hinnangul oleks olukord parandatav aasta jooksul, kui 261 Saksa meedikut töötaksid nädalapikkuste vahetuste kaupa Inglismaal. Kogu lõikusjärjekorra kaotamine läheks maksma 725 milj. naelsterlingit. Üle aasta asjatult operatsiooni oodanud  8670 patsiendi lõikus nõuaks ainult ca 12 miljonit haigekassa raha.

2002. a veebruaris sõlmiti kokkulepe Briti National Health Service’i ja GMN vahel, mille kohaselt sakslased asuvad esmalt tööle Haslaris Portsmouthis endise sõjaväehaigla ruumidesse sisustatud kirurgiakeskuses, mis hakkab tegelema eeskätt liigeseoperatsioonidega. Sakslaste arvutuste järgi oleks olukorra normaliseerimiseks vaja sisustada 108 täisvarustuses operatsioonipunkti, mille võrk kataks ühtlaselt kogu maa, et vähendada patsientide reisikulusid.

Saksamaal on praegu ca 2000 päevakirurgiaga tegelevat erakliinikut. Projekti iva on selles, et Saksa meedikud on valmis pakkuma sama raviteenust 2,5 kuni kolm korda odavamalt kui Briti eraarstid. Näiteks toob leht 10aastase poisi kurgumandlilõikuse, mis Saksa arstide tehtuna maksaks Briti haigekassale 397 naelsterlingit, kuna aga Inglise erakliinikus maksaks sama lõikus 975-1010 naela.

Eestil teistsugused mured

Maris Jesse,
London

Kõrvaltoodud ettepanek on üks paljudest, mida on Inglismaal tehtud arstiabi järjekordade lühendamiseks. 2000. aastal lubas valitsus tõsta tervishoiukulutusi Euroopa keskmisele tasemele, aga hoolimata suurenevast rahahulgast järjekorrad suurt vähenenud ei ole.

Briti probleem järjekordadega on erinev Eesti omast, sest siinsed järjekorrad põhjustas haiglakohtade ja tervishoiutöötajate nappus. Britid püüdsid oma muresid lahendada abivajate viimisega teiste riikide haiglatesse. Esimene projekt oli paar aastat tagasi puusaproteesioperatsioonid Prantsusmaal. Seitset esimest patsienti saatis neli ametnikku ja 70 ajakirjanikku! Ravil on käidud ka Belgias ja Saksamaal. Eelmisest sügisest on Briti ministeerium muutnud taktikat. Ta tahab operatsioonimeeskondi lühiajaliselt Inglismaale koha peale tuua.

Mida võib siit Eesti õppida? Esmalt seda, et tööjõu vaba liikumine on Euroopa Liidu üks aluspõhimõtteid.  Seega peame tulevikus arvestama arstide-õdede liikumisvõimalustega. Me isegi kasutame juba brittide värsket skeemi (ainult muidugi oluliselt väiksemas mahus): kui tekib vajadus ja võimalus välisarsti kasutamiseks, siis tuleb välisarst Eestisse, mitte patsient ei sõida raja taha.

Kui meil tekivad järjekorrad arstide vähesuse tõttu (näiteks sellest, et Eesti arstid lähevad tööle Soome-Rootsi), on samalaadse skeemi rakendamine üks võimalusi. Stabiilse tervishoiupoliitikaga saame aga ära hoida sellise kriisiolukorra, mis tekkis Inglismaal viimase 10 aastaga tänu ebajärjepidevate muutuste, poliitiliste erimeelsuste ning ajakirjanduse vaid negatiivsele suunatud tähelepanu tõttu.

Eraldi probleemiks võib kujuneda Eesti väiksus. Mis juhtub näiteks Põhja-Eesti neurokirgilist abi vajavate inimestega, kui Mustamäe haigla neurokirurge hõlmav OÜ Tallinna Neurokirurgid sõlmivad näiteks Briti tervishoiuametiga samalaadse lepingu ja lahkuvad kaheks nädalaks opereerima Manchesteri? Selliste olukordade ennetamisele ja lahendamisele peab juba praegu mõtlema.

Maris Jesse on Eesti Haigekassa endine juhataja, kes õpib praegu Inglismaal.