Buffet teenis kokakoolaga üle kümne miljardi dollari
Buffett võlgneb oma edu väärtusesse investeerimisele – doktriinile, mida kõige ilmekamalt on kasutanud Benjamin Graham, Buffetti õppejõud Columbia ülikoolis 1930. aastatel ja raamatu "Väärtpaberianalüüs" üks autoritest.
Grahami õpetuse kohaselt on aktsiatel sisemine väärtus, mis põhineb ettevõtte vara väärtusel ja mis võib tihtilugu olla erinev ettevõtte aktsia hinnast. Seepärast on oluline leida ja ära kasutada nende kahe hinnangu vaheline erinevus. Analüüs on range ja tehniline ning nõuab investeerimist ainult nendesse aktsiatesse, mida müüakse raamatupidamisväärtusest madalama hinnaga.
Buffett suhtus aga investeerimisel Grahami määratlusse loominguliselt. Ta õppis tundma "väärtuse" lisadefinitsioone. Eriti viimase 20 aasta jooksul pidevalt tõusval turul on ta oma investeerimisvõtete pagasit ka natuke laiendanud.
Just selle protsessi käigus tegi Buffett oma suurima investeeringu – ostes Coca-Cola aktsiaid. Coca-Cola ei olnud kuidagi kooskõlas Grahami "väärtusesse" investeerimise ideega, sest selle aktsiaid müüdi alghinnast tublisti kallimalt.
Buffett hakkas Coca-Cola aktsiaid ostma 1988. aastal. Püüdes varjata uudiseid oma ostudest, et hinda mitte üles kruvida (kuna Buffett oli tuntud investor, oletasid inimesed tihti, et kui tema ostab, peaksid ka nemad ostma), alustas ta ostmist pärast Berkshire'i aastakoosolekut.
Selleks ajaks, kui Berkshire pidi ostud avalikustama, oli ettevõte juba ostnud rohkem kui 176 miljonit aktsiat, st 6,3 protsenti ettevõttest natuke rohkem kui ühe miljardi dollari eest.
Buffett ostis aktsiaid veel 200 miljoni dollari eest, suurendades oma osalust 1994. aasta jooksul 200 miljoni aktsiani.
Ilmsetel äristrateegilistel põhjustel avalikustab Buffett üldiselt oma investeeringud ja taktika ainult siis, kui seadus seda nõuab või kui see tema eesmärkidega kokku läheb. Talle meeldib tola imago. Tal on hea meel, kui inimesed usuvad tema algset ettekäänet, et ta ostis need aktsiad, sest talle meeldib kirsimaitseline Coca-Cola.
Buffett hindas kõrgelt Coca-Cola juhtkonda ja selle tegevust. Coca-Cola tootmisdirektor Don Keough oli Buffetti vana tuttav. Buffett pidas lugu ka tegevdirektor Roberto Guizuetast, kes likvideeris ettevõtte segakontserni-olemuse. Ta keskendus ainult Coca-Cola kaubamärgi tuntuks tegemisele ja selle ärakasutamisele kogu maailmas.
Mis kõige tähtsam – Coca-Cola kaubamärk oli Buffetti arvates erakordse väärtusega vara. Maailma tuntuima kaubamärgina kindlustas Coca-Cola tänu õigele juhtimisele kohe kõrgeimad hinnad ja jättis konkurendid seljataha. Kuigi 80 protsenti Coca-Cola äritegevusest toimub väljaspool USAd, on maailmas veel palju kohti, mida vallutada. Võttes arvesse kaubamärgi tuntust, firma juhtkonna kogemusi ja edu välisturgude vallutamisel, oli neil seni avastamata turgudel hiigelväärtus.
Kuigi Buffett oli terve elu teinud edukaid investeeringuid, oli see neist kõige tulutoovam. Vähem kui kahe aastaga Coca-Cola aktsiate hind kahekordistus. Järgmisel aastal märkis Buffett Berkshire'i 1991. a aastaaruandes: "Kui me kolm aastat tagasi Coke’i aktsiaid varusime, oli Berkshire'i netoväärtus 3,4 miljardit dollarit. Nüüd on ainuüksi meile kuuluvad Coke’i aktsiad sellest rohkem väärt."
Pärast paari tagasihoidlikumat aastat hakkas aktsia hind taas kiiresti tõusma. Investeering tõi 1994. aastal miljard dollarit kasumit, 1995. aastal 2,5 miljardit dollarit ja 1996. aastal veel 2,5 miljardit dollarit.
Kokkuvõttes teenis Coca-Cola Berkshire Hathawayle kasumit rohkem kui kümme miljardit dollarit.
