On varajane neljapäevaõhtu ja ma seisan Tallinnas Vabaduse väljakul Söögiplatsi ees, olles just äsja putkasügavuses töötavalt tütarlapselt tellinud juustuga kalaburgeri ja saanud teada, et see maksab 2 eurot ja 60 senti. Viimane kord, kui ma sellist burgerit sõin - ei, õigem oleks öelda, et viimane kord, kui ma tahan mäletada, et ma putkaburgerit sõin -, maksis kotletiga sai vaid mõned kroonid. Võis olla öö ja 90ndate keskpaik ning ma istusin Viru väljaku marsruuttaksode peatuses, püüdes silma peal hoida sellel, et viimane nr 10 marsa ilma minuta ära ei sõidaks, ja Nehatu kirjadega pabertuutus peituva segu pehmest seesami-seemnetega kaetud pihvisaiast, kapsasalatist ja sõrmedele valguvast valgest, külmast ning küüslaugumaigusest kastmest võimalikult kiiresti kõrist alla saada. See maitses oivaliselt; täpselt nagu tulevikki, mille peatset saabumist kuulutas ka Eesti tuntuima (ja tänaseks pankrotistunud) kodumaise burgerifirma teke.
