UUS JA VANA: Vasakul 2006. aasta kontsept-Camaro, paremal esimese põlvkonna Camaro SS aastast 1969. General Motors
Chevrolet Camaro on kindlasti üks maailma legendaarsemaid ja tuntumaid sportautosid. Ennekõike moodustab ta siiski osa
American dream
'ist. Konservatiivne eurooplane pole õieti kunagi saanud suhu korralikku maiku sellest, mis tunne on jätta rataste alla sadu miile kõnnumaad ja kihutada lahtises sportautos loojuva päikesega silmapiiri suunas.

Kuldsed kuuekümnendad

Camaro toodi turule 1967. aastal General Motorsi Chevrolet Motor Divisioni poolt kui võistleja juba mõned aastad täishooga galopeerinud Ford Mustangile. Et samal aastal lasti müüki ka Pontiac Firebird, olid neil masinatel enamik tehnilisi detaile sarnased. Mõlemad baseerusid väikesel tagaveolisel F-Body alusvankril, mis algselt oli siiski Camaro tarvis välja töötatud. Nimetus Camaro ei tähendanud tegelikult midagi. Pika otsimise peale leiti lõpuks vaste prantsuse slängisõnastikust, kus see tähendas sõpra või kaaslast. Aga kui ajakirjanikud küsisid Camaro tähendust, vastati neile: see on üks väike ja tige loom, kes sööb Mustangeid. Sellega oligi kõik öeldud. Täpsuse huvides peab märkima, et erinevalt Camarost planeeriti Mustang algul (sportlikuks) pereautoks.

Ja nii saigi Camarost Chevrolet' sportlik lipulaev, mis tõi firmale palju aastaid kuulsust ja sära. Loomulikult ka palju rohelisi rahatähti.

Tinglikult võib Camarod jaotada nelja põlvkonda. Esimese põlvkonna mudelit lasti välja kahes kereversioonis - kupee ja kabrioletina - ning kolmes varustusastmes - RS (Rally Sport) Package, SS (Super Sport) Package ja Z28. Z28 ei tähendanud õigupoolest midagi, olles vaid varustustaseme koodiks. Tänapäeval tavapäraseks peetavat varustuse loetelu tollal muidugi loota ei maksnud. Baasmudel sai hakkama 3,8-liitrise reaskuuese (140 hj) ja kolmekäigulise manuaalkastiga. RS tähendas mõningaid kosmeetilisi muudatusi, näiteks peidetud esilaternaid ja eridisainiga tagatulesid. SS sai kapoti alla moderniseeritud, 5,7-liitrise V8, aga saadaval oli ka 6,5-liitrine. Lisaks veel iluotstarbeline õhukoguja kapotil ja SS märgistus iluvõrel. Z28 aga oli nähtus omaette - esialgu ei mainitud varustust üheski müügikataloogis ja nii saadi sellest aimu alles masinat tellides. Petta keegi küll ei saanud: eesmised ketaspidurid, võimendiga rool, neljakäiguline käigukast, 15tollised rattad, parendatud vedrustus ja unikaalne 4,9-liitrine V8 (290 hj). Mootor loodi SCCA korraldatava TransAm-sarja võiduajamiste jaoks - seal kehtis mahupiirang 5 liitrit. Mingeid eritunnuseid Z28 kerel polnud, mudelit võis ära tunda vaid üle kapoti jooksvate sportlikus stiilis triipude järgi. Aastail 1968 tehti mõningaid disainimuudatusi. Gabariidituled tekkisid ka külgedele, iluvõre sai varasemast rõhutatum ja kadusid uste kolmnurkaknad, kuna paigaldati uus ventilatsioonisüsteem. 1969. aasta mudel sai agressiivsemat look'i veelgi juurde. Fännide hulgas põhjustas see vaidlusi igipõlisel teemal - kas ilusam on vana või uus. Neil aastail võis Camaro kapoti all kohata ka ultravõimsaid mootoreid, tippnäitajad ulatusid 7 liitri ja 430 hobujõuni.

Segased seitsmekümnendad

Uus kümnend algas uue, suurema ja parema Camaroga. Teise põlvkonna mudel sai 2+2 kupeekere, lahtine versioon kadus valikust (järgmise põlvkonnani). Põhilise vaeva nägid muidugi disainerid - täielikult olid uuenenud nii kerekuju kui ka sisustus. Seevastu enamik tehnikast võeti üle eelmiselt põlvkonnalt. Baasjõuallikas kosus siiski tublisti, arendades 4,1-liitrisest töömahust 155 hj. Tippmootoriteks olid aga 6,5-liitrine oma 375 hobusega ning Z28-l kasutatav 5,7-liitrine võimsusega 360 hj. Järgnevatel aastatel hakkasid kütusekriisid ja saastenormid tegema oma laastamistööd. 1973 lõpetati SSi tootmine, asemele tuli uus LT-versioon. 1976. aastal peatati Z28 kokkupanek, keskkonnanõuded surusid teiste mudelite niigi napiks jäänud hobujõude veelgi allapoole.

Kõik polnud siiski veel kadunud. Kevadel 1977 välja toodud uus Z28 sai kohe müügihitiks, sest hinna sisse mahtusid konditsioneer ja automaatkast. Mugavusi armastavad ameeriklased ei kõhelnud kaua ja raha liikus taas automüüjate kaukasse.

1978. aasta Camaro sai uued põrkerauad ja suuremad esituled ning uue peavarju - toonitud, avatavate klaaspaneelidega nn T-katuse. 1980. aastal kadus areenilt vana 4,1-liitrine reaskuuene, seda asendas 3,8-liitrine V6. Z28 kapotti aga hakkas ehtima õhuvõtuluuk, mis täisgaasi puhul avanes ning lasi mootoril hingata rohkem ja jahedamat õhku.

Kummalised kaheksakümnendad

Kolmanda põlvkonna sünniajaks võib pidada aastat 1982. Uudisasjadeks olid kütuse sissepritse, neljakäiguline automaat- ja viiene manuaalkast ning - oo õudust - isegi neljasilindriline 2,5-liitrine mootor. Teine suur kütusekriis 1979. aastal oli siiski oma jälje jätnud. Z28 tegi aga Indianapolise 500 miili sõidul turvaautona ilma ning valiti ajakirja Motor Trend aasta autoks. 1985 esitleti erimudelit IROC-Z, nimetatud populaarse International Race of Champions'i järgi. Viis aastat hiljem IROC-Z tootmine lõpetati, sest Chevrolet ei uuendanud võistluste korraldajatega lepingut. Samal aastal ilmus Camaro varustusse esimest korda turvapadi, aasta hiljem tehti põhjalikum facelift.

Üheülbalised üheksakümnendad

1993 märgib neljanda põlvkonna saabumist, mille tootmine käis kuni 2002. aastani. Uudiseks olid plastist kerepaneelid terasest kandeosal ning põhjalikult parandatud vedrustus. Mootorivalik koosnes kahest V6st ja kahest V8st töömahuga vahemikus 3,4 kuni 5,7 liitrit. Et konkurentidele mitte jalgu jääda, pakuti igal mudeliaastal välja ka mõni uuem tehniline täiustus. 1998. aasta kereuuendus muutis esiosa vormid märksa voolujoonelisemaks - keresse peidetud kandiliste tulede kvartett asendati ümaramate valgusallikatega. Ka sisustus sai disainerite kätt tunda, kuid fänne rõõmustas rohkem kapotialune. GMi uus alumiiniumplokiga 5,7-liitrine LS1-mootor sai umbes 25 kilo kergem kui sama kubatuuriga vana LT1 ja suutis Camarot edasi viia enam kui kolmesaja hobuse jõuga.

Pärast seda jäi Camaro praktiliselt muutumatuks ja müük läks vaikselt allamäge. Rahvas eelistas väiksemaid, nelja- ja kuuesilindrilisi jõuvankreid. 2002 jäigi viimaseks tootmisaastaks. Müüginumbrid ei lubanud enam mõelda auto uuendamise peale, hinnatase aga ei võimaldanud väikest tootmismahtu kasumlikuna hoida.

Aga et 2002 oli juubel - Camarol täitus 35 aastat -, lasti välja erimudel, mis sisaldas kõik varustustasemed (baas, Z28 ja SS), mõned ekstrad veel pealekauba. USA turule toodeti neid 3000 ja Kanadasse 152. Viimane Camaro ehitati 27. augustil 2002, kogutoodanguks tol aastal jäi 42 098 (algusaastate numbrid ulatusid üle paarisaja tuhande).

Kuid alati peibutab autotootjaid kunagise hiilguse kauge sära. Õnneks pole Camaro selles osas erand. Esimene tõsine märguanne anti 2006. aasta Põhja Ameerika rahvusvahelisel autonäitusel. Originaal-Camaro stiilis väljapeetud kontseptauto püüdis seal publiku (vaimustatud) pilke ja pälvis ka ajakirja Autoweek aunimetuse kui näituse parim.

Vaimustuse kaja jõudis ka GMi juhtkonnani ning tänavu augustis sai Camaro seeriatootmine rohelise tule. Taas kord peab Mustang selja taha vaatama, et Camaro mootorimüra teda ootamatult ei ehmataks. 2009. aastani peavad huvilised siiski veel kannatust varuma.