Cannes’is sees
Peale Oscarite on Cannes meedias järgmine ulatuslikult kajastatav
filmiüritus, filmikunsti seisukohalt muidugi palju olulisem, hoolimata sellest,
et enamik siin näidatavaid filme ei jõua kaugemale nn arthouse-kinodest.
Berliin, Veneetsia ja Toronto tulevad mõni samm järel. Ka Sundance USAs, mis
pühendub uute annete avastamisele Ameerika mandril.
Esimene nädal seekordses
Cannes’is möödus suhteliselt rahulikult. Teisel päeval nii aplodeeriti kui ka
vilistati Argentina päritoluga prantsuse reissööri Gaspar Noé filmile
“Pöördumatu”. Kättemaksu, täpsemalt, teo ja tagajärje vahekorda vaatlev film
koosnes vaid mõnest käsikaameraga üles võetud episoodist. Tegevus algas lõpust
ja sisaldas kaht julma stseeni: kümneminutist vägistamist tänavatunnelis koos
naise silmnäo purukspeksmisega vastu asfalti ning kättemaksuks vägistaja pea
purustamist tulekustutajaga SM-klubis. Festivalisaalist asutas vippe lahkuma
kümne minuti möödudes. Cannes sai oma skandaali.
Esimese nädala lõpul oli
raske auhindu ette näha. Ameeriklase Michael Moore’i “Colombine’i keeglimäng”
oli provotseeriv ja irooniline sotsiaalne uurimus tulirelvade kultiveerimisest
USAs ja tähendas seda, et pärast 46 aastat võtab Cannes kavva dokumentaalfilme.
Inglise filmis “Kõik või mitte midagi” arendas Mike Leigh oma sotsiaalset
realismi: poja südameataki järel hakkab taksojuhi üksteisest võõrdunud pere
jälle teineteist armastama. Ilmekalt portreteeritud töölisolustikku asetatud
tegelased olid minu jaoks veidi liiga teatraalsed, see polnud uus ega parim
Leigh, kuigi leidus kriitikuid, kes pidasid filmi lõpuni festivali
parimaks.
Praegu Lähis-Idas toimuvad sündmused lisasid reljeefsust Iisraeli
ja palestiinlaste filmidele. Iisraellase Amos Gitai “Kedma” esitab pilte
Palestiina relvadega hõivamisest 1948. aastal, seekord just Ida-Euroopa juutide
poolt, kuid jääb ilmetuks juudi arhetüüpide esitajaks. Seevastu araablase Elia
Suleimani “Jumalik interventsioon” (ametlikult
Prantsuse/Maroko/Saksamaa/Palestiina, esimene Palestiina film konkursis üldse)
oli “tundlik, naermaajav ja uudne vaade komplitseeritud valupunktidest ja
sellest tulenevatest traagilistest järeldustest”, kui tsiteerida FIPRESCI
auhinnasõnastust. Tegu oli karaktervinjettide kogumiga palestiinlastest ja
juutidest, tegevus koondus teineteist armastavale araabia noormehele ja neiule,
keda lahutab Iisraeli piiripunkt. Araablaste elu Iisraeli okupatsiooni all on
esitatud emigreerunu irooniaga (Suleiman elas üle kümne aasta USAs), juudi
sõdurite tegemised aga vaikse ja salvava irooniaga. Film vajutab palestiinlaste
jaoks õigetele klahvidele, jättes määrimata nende käed. Iisraeli kriitikute
arvates keelavad sealsed võimud selle oma territooriumil, mille jaoks see ju
õieti oligi.
Parajaks pettumuseks oli Roman Polanski “Klaverimängija” (Poola/
Saksamaa/Inglismaa). Hästi tehtud ja õilis, aga küllalt lame lugu Varssavi
raadio klaverimängijast, kes koonduslaagrist pääsnuna elab põgenikuna maatasa
tehtud Varssavis. Teda aitab saksa ohvitser. Aluseks 88aastasena surnud
Wladyslaw Szpilmani memuaarid. “Klaverimängija” näeb välja kui kümme-
kakskümmend aastat tagasi valminud klassikaline film. Peamine pole siin film
ise, vaid aeg, mida ta kajastab, ja holokaust kui niisugune. Sellepärast
kõneles ka ajakirjandus peamiselt reissöör Polanskist ja vähem filmist. Poola
ajakirjandus oli muidugi rõõmus, et Cannes’i peaauhinnafilm pühendus poola
ajaloole ja et Polanski tegi üle 40 aasta filmi jälle Poolas, filmina aga pidas
näiteks ajaleht Rzeczpospolita seda konventsionaalseks ja kõike muud kui
kaasakiskuvaks.
Seevastu soomlase Aki Kaurismäki film “Mees ilma minevikuta”
oleks kahtlemata väärinud Kuldset palmioksa. Hoobist pähe oma mineviku täiesti
ära unustanud mees langeb ühiskonna põhjakihtidesse, kuid suudab säilitada
eneseväärikuse, leida armastust ja taasleida koha siin päikese all. Vähesed
maailma lavastajad on suutnud õnnetute tööinimeste (siin juba mitte Teine, vaid
Kolmas Soome!) elu käsitleda sellise soojuse, lugupidamise ja huumoriga, kui
seda teeb Kaurismäki. Laadilt on film teatava võõrandunud melodramaatikaga
tembitud segu Bressonist ja Renoirist, ja tegelased suhtlevad nii, nagu teeks
seda kivinäoline Buster Keaton.
Häid meesrolle oli palju, alates
ameeriklasest Adrien Brodyst juudipianistina “Klaverimängijas” ja Timothy
Spalli oidipuse kompleksiga noorukist Glasgow’ vaeses äärelinnas Ken Loachi
filmis “See magus iga – kuusteist”. Ameeriklase Alexander Payne’i filmis
“Schmidti asjus” tegi Jack Nicholson ühe oma elu parima osana tõelise tour de
force’i, mängides keskklassi ametnikku selle pensionilemineku esimestel
päevadel. Ralph Fiennes oli veenvalt vaimuhaige David Cronenbergi “Ämblikus” ja
Timothy Spall ehtne vaesepatuse oleku ja näoga Londoni taksojuht Ken Loachi
tragikomöödias “Kõik või mitte midagi”. Et meesosa auhind belglastest vendade
Jean-Pierre ja Luc Dardenne’ide filmi “Poeg” peaosalisele Olivier Gourmet’le
läks, oli üllatav, kuid siiski mõistetav. 1999. a Kuldse palmioksa võitjad
(“Rosetta”) olid teinud psühholoogilise draama puusepast, kelle töökotta
määratakse pärast vanglakaristust nooruk, kes tapnud puusepa enda poja. Puusepp
teab asjaolusid, nooruk mitte.
Filmi jooksul loobub puusepp kättemaksust
noormehe suhtes, kes ilmselgelt on hävitanud tema elu. Kummagi tegelase suhtes
ei näita lavastaja üles poolehoidu.
Huvitav on see, et valdavalt on mees üles võetud külje pealt ja selja tagant
käsikaameraga, mis loob neutraalse suhtumise, kuid annab piiluvat pinget. Ka
reiiauhinna võitnud filmid põhinesid oluliselt näitlejamängul: Paul-Thomas
Andersoni filmis “Nokaudis armastus” esitas Ameerika koomik Adam Sandler
introvertset ametnikku, keda valdavad äkilised vägivalla- ja romantikasööstud,
korea näitleja Choi Min-Sik filmis “Chihwaseon” mängis veenvalt ühiskonna
reegleid rikkuvat avangardset kunstnikku Ohwoni (1843–1897). Kummalgi
lavastajal polnud see aga nende tugevaim töö.
Väga heade naisosade valik nii
suur ei olnud. Miranda Richardson esitas Cronenbergi filmis “Ämblik” kolm
täiesti erinevat rolli (Madonna/Lits/Matroon), Lesley Manville mängis taksojuhi
närbunud abikaasat inglise filmis “Kõik või mitte midagi” ja Ariana Ascarde
naist, kes ei suuda teha valikut kahe mehe vahel prantsuse lavastaja Robert
Guédiguiani filmis “Marie-Jo ja tema kaks armastust” (Guédiguian on meile
tundmatu lavastaja, mullu sai ta Euroopa kriitikute auhinna sotsiaalpoliitilise
filmi “Elu on rahulik” (La ville est tranquille) eest.
Kati Outineni vähenõudliku, kuid üdini moraalse päästearmeelanna pärjamine
soome filmis “Mees ilma minevikuta” tuli üllatusena ja võis olla mõjustatud
sellest, et ürii, loobudes filmile Kuldse palmioksa andmisest, otsustas lisada
teatava kompensatsiooniauhinna. Kaurismäki film on meespeaosalise film, naisosa
selles on sisuliselt kõrvalosa. Üllatuslik või mitte, igatahes vääris Outineni
nappide, kuid selgete vahenditega antud moraalne soome naine seda preemiat.
Outinen on kandnud kõik Kaurismäki filmide parimad naisosad.
See, kes
üriides on olnud, võib kujutleda, kuidas Kuldset palmioksa jagati. Kindlasti
tahtis suur osa üriist peaauhinda Kaurismäki filmile “Mees ilma
minevikuta” (oli üldine arvamus: Lynch peab seda filmi hindama kõrgelt). Teine
osa üriist tõstis naljakat ja päevakajalist “Jumalikku interventsiooni”, ja
kindlasti oli neid, kes sõdisid Paul-Thomas Andersoni originaalse “Nokaudis
armastuse” eest. Kui kokkulepet ei leita, kerkib sellistes vaidlustes
harilikult esile kandidaat, millega siis kõik nõustuvad. Selleks sai olla
“Klaverimängija”. Kinematograafiliselt tagasihoidlik, inimlikult väärikas,
poliitiliselt aktuaalne. Ja reissöör väärib auhinda. Kõik läks oma kohale.
Vaidlusalused said ülejäänud auhinnad, “Mehele ilma minevikuta” anti
kompensatsiooniks veel naisosa preemia. Kuid eks see ole vaid oletus. Sest
levisid ka jutud ürii esimehest David Lynchist, kes oma filme teeb
ebatavaliselt, kuid teiste üle otsustades on konservatiiv.
22filmise
konkursiprogrammi autoreiks olid küllalt “teenelised” lavastajad. Nende
keskmiseks vanuseks tuli 53 aastat. Kui mullune festival oli väärikas, kuid
mitte eriti tähelepanuväärne, siis tänavu jäi sõelale vähemalt kuus-seitse
filmi, mis võivad ladestuda klassikaks.
55. Cannes’i filmifestivali auhindu
Kuldne palmioks: The Pianist, rež. Roman Polanski
Grand Prix: Mies vailla menneisyyttä, Aki Kaurismäki
Naisosa auhind: Kati Outinen (Mies vailla menneisyyttä)
Meesosa auhind: Olivier Gourmet (Le fils)
Režiiauhind: (ex aequo): Im Kwon Taek (Chihwaseon); Paul-Thomas Anderson (Punch-Drunk Love)
Stsenaariumiauhind: Paul Laverty (Sweet Sixteen, Ken Loach)
Žüriiauhind: Elia Suleiman (Yadon Ilaheyya / Divine Intervention)
Festivali 55. aastapäeva auhind: Michael Moore (Bowling for Colombine)
Lühifilmide Kuldne palmioks: Eso´ uta´n, Péter Mésza´ros
Rahvusvaheline kriitikute auhind: Elia Suleiman (Yadon Ilaheyya)
Oikumeenilise žürii auhind: Aki Kaurismäki (Mies vailla menneisyyttä)
Režissöör kui jalgpallitreener
Cannes’i võistlusprogrammis esitatud iraanlase Abbas Kiarostami “10” oli üks kõige minimalistlikumaid töid, mida mul on olnud võimalus näha. Seejuures oli film täismetraažiliselt mõjuv.
Selles oma kaheteistkümnendas mängufilmis loobus Kiarostami kogu kaameratiimist ja kasutas vaid kaht sõiduautosse kinnitatud väikest DV-kaamerat. Film seisab koos autot juhtiva naise kümnest vestlusest: neli neist oma väikese pojaga, kes elab isa juures, ja kuue eri sotsiaalset päritolu naisega, keda ta autosse võtab. Vestlused tunduvad ehtsad. Kogu kinematograafia on taandatud miinimumini, see on ühe-mehe-sõu, kus režissöör on nii stsenarist, operaator, monteerija kui ka produtsent. Kiarostami kasutab edukalt digikaamerat väikeses ruumis. Nii minimalistlikult pole filmi veel keegi teinud. Autos on vaid kaks kaamerat ja kaks vaatepunkti, mis montaažis aeg-ajalt vahelduvad. Autojuht ja küsitleja, mehest lahku läinud naine, taotleb leida meelerahu meestekeskses ühiskonnas, kus naiste õigused on pidevalt jalge alla tallatud, kus mehed on truudusetud ja armastus näilik. Küsimus seksuaalvajaduste rahuldamisest viib laiemate meeste-naiste suheteni, kus kandev osa on traditsioonidel, aga ka ärilistel suhetel.
Kiarostami kinnitas, et on püüdnud loobuda kõigist “hariliku kino” koostisosadest. Tema arvates tegutseb siin režissöör nagu jalgpallitreener: ta peab peaaegu kõike tegema enne, kui kaamera käima läheb.
J. R.