Chevrolet tulek Euroopasse
Kui öelda Chevrolet, kerkivad silme ette Ameerika ainus sportauto Corvette, bussisuurused maasturid, üüratud pikapid, V8-mootoriga tänavaristlejad. Paraku on selline arusaam Chevyst sama vildak nagu arvamus, et kõik jänkid on teleka ees hamburgereid vitsutavad lollid paksmaod.
Chevrolet on keskmise ameeriklase keskmine auto, kui soovite. Mõõdukas hind, lihtsad tehnilised lahendused, korralik praktiline kasutamisväärtus. Ja null glamuuri.
Ameerika nimega korealane
Samad omadused peaksid iseloomustama ka Chevrolet Lacettit. Mis sest, et tegu on Koreas valmistatud sõidukiga, mida mõnel pool Euroopas müüakse veel tema sünnipärase nime Daewoo all.
Lacetti hakkab konkureerima Golfide-Corollade-Megane’idega kõige mahukamas turusegmendis. Väljast vaadates näivad eeldused päris head, ehkki jooned pole kõige moodsamad. Trendikamate kantide vahelt leiab ka biodisainile iseloomulikke võtteid, mis juba lootusetult out. Daewoodele omane kolmeosaline radiaatorivõre asendati märksa anonüümsemaga, mis koos tilgakujuliste esituledega meenutab vägisi Citroën C5 “näolappi”. Seevastu tagantvaadet millegagi ära ei vaheta.
Kujustuse autor Giorgio Giugiaro ei pea igatahes punastama. Maitsevääratusi kuskilt ei leia ning maestro käekiri (ettekallutatud siluett) on selgelt eristatav. Teisalt ei kuulu Lacetti kindlasti tema tipploomingu hulka. Daewoo omaaegse rahakulutamise “otstarbekusest” annab märku tõsiasi, et sedaankerega sõsarauto Nubira disain telliti konkureerivalt Pininfarinalt.
Uus kvaliteet?
Mitu tundi väljas seisnud prooviauto kabiini oli päike üsna kuumaks kütnud. Mida sel juhul oodata odavapoolselt sõidukilt, mis läbinud vaid tuhat kilomeetrit? Muidugi hingematvat plastmassilehka. Aga võta näpust! Dae…vabandust Chevrolet kabiinis mina seda ei tundnud. Kas uus kvaliteet?
Juhist ettepoole jääv kabiiniosa näib seda kinnitavat. Halltoonides plast on viisakalt kombineeritud alumiiniumiläikelisega. Ei mingit ülepingutamist, disain on lihtne ja maitsekas. Detailidest erilist elegantsi ei leia. Masstootmine dikteerib oma, seda kinnitavad rohmakavõitu lülitid rooli ümber ja uksel. Istmeid ja uksi kattev helehall tekstiil näeb välja labasem kui käega katsudes tundub. Üldine tendents – mida põrandale lähemale, seda vähem materjali väljanägemisele rõhku pannakse.
Juhiistmel saab kergesti reguleerida istmepadja kõrgust ja kallet. Seljatoe kalde sättimise ratas on aga paigutatud nii, et üritus seda sõidu ajal keerata võib liiklusohtlikuks kujuneda. Kas poleks olnud lihtsam ratast hoovaga asendada, isegi timmimistäpsuse arvelt?
See-eest on hästi läbi mõeldud panipaikade asetus, ehkki need pole just teab kui mahukad. Mõned praktilisemat sorti lahendused: väike riiul kindalaeka all, taskud esiistme seljatoe küljel ja tagaustes. Seevastu pakiruum autopäras jääb mahult alla keskmise (275 liitrit), ka on laadimiskünnis kõrgepoolne. Tagaistme seljatoe allakeeramine pakub võimalust suuremate asjade mahutamiseks, ent pakiruumi põhja jääv aste seda tegevust just ei kergenda.
Küll aga pole põhjust kurta tagaistujatel. Jalaruumi on nii palju, et vajalikuks pole peetud isegi esiistme seljatoe sisse põlvede mahutamiseks süvendit uuristada. Ka pea lakke ei ulatu ning kõrvalistujaga õlad kokku ei puutu. Seda muidugi juhul, kui keskmine koht tühi. Kui aga sedagi kasutada soovitakse, siis palun – kolmepunktivöö ja peatugi ootavad.
Keskmisest piisab
Proovitud autodest üks sai oma jõu 1,6liitriselt, teine 200 kuubikut suuremalt mootorilt (valikusse kuulub ka 1,4liitrine). Tunde järgi neil suurt vahet polnud, ka numbrilised näitajad ei erine teab kui palju. 109hobujõudu ei tee autost just sprinterit, kuid pretensioonitu igapäevasõiduki vajadused rahuldab täiesti. Käigukast, õigemini käiguhoovastik, vajaks küll järeleaitamist. Vanade Opelite omanikele on see tunne hästi tuttav – käigukangi liikumisamplituud nullib juba eos igasugused katsed kiireteks käiguvahetusteks. Ka kostab mootori tööhääl liiga hästi sisse.
Sama võib öelda kõigi altpoolt tulevate helide kohta. Liivasahin rattakoobastes saadab iga kõrvalepõiget asfaldilt, kuid see heli pole häirivalt vali. Hoopis enam segavad vedrustuse teekonaruste summutamisega kaasnevad tuhmid mütsud, mis kehva tee ja suure kiiruse puhul sulavad ühtlaseks jõminaks. Õigluse nimel tuleb lisada, et ilmselt lisavad oma osa ka madala profiiliga (195/55 R 15) rehvid.
Vedrustus ise toimib seejuures korralikult, hoides autot rooliga näidatud suunas ka siis, kui rattad tunde järgi vaid ajuti maad puudutavad. Ootamatusi ei tekkinud ka pidamise piirile lähenedes. Kiirusega kasvavast alajuhitavusest sai kergesti lahti, kui tempot veidi järele anda.
Chevrolet Lacetti 1.6 SX
| Disain | 4 |
| Tehnika | 3 |
| Kiirus | 3 |
| Nauding | 2 |
| Praktilisus | 4 |
| Hind | 4 |
Mulje: Saab hakkama kõigega, mida igapäevasõidukilt nõutakse. Rohkemat ei püüagi.
