Äpardus äparduse otsa

Tema Majesteedi laeva E18 teenistus algas vaid mõni kuu enne Eestisse saatmist, suve hakul 1915 Põhjamerel. Uue laeva kapteniks määrati Robert Halahan, tuleristsed sai allveelaev 14. juulil Emsi jõesuudme lähistel. Ja kaunis tavatul moel. Tol päeval tõi Halahan oma laeva vaenlase vetes pinnale, kuna ta eelistas ihuvajaduste rahuldamiseks merd, mitte aga ämbrit laeva sees. Ootamatult ilmus nähtavale vaenlase tsepeliin ja E18 pidi kiiresti sukelduma. 

Paraku oli laev õhust ikkagi nähtav ja sai seetõttu kaela mitu pommi. Õnneks need ei põhjustanud mingeid purustusi, küll aga pidi vaene komandör laeva hüppama, püksid rebadel. Halahani raportist seda fakti muidugi ei leia. Mis puutub allveelaeva pommitamisse, siis tõenäoliselt kuulis allveelaeva meeskond hoopis miiniplahvatusi, mitte aga õhulaeva pommide kärgatusi. Nimelt teadaolevalt ei rünnanud tol päeval ükski Saksa õhulaev sealkandis Briti allveelaeva.

Augusti lõpul asus E18 ühes oma sõsarlaeva E19-ga Harwichist teele Tallinna poole. Tallinnas paiknes I maailmasõja ajal Briti allveelaevade flotill, mille koosseisu kuulus kaheksa alust. Nende ülesanne oli abistada Tsaari-Vene Balti laevastikku ning takistada sakslastel vedamast rauamaaki Rootsist Saksamaale. See oli Winston Churchilli käsk. 

Ööl  vastu 9. septembrit läbisid allveelaevad Öresundi väina, olles eelnevalt lahku läinud. E18 märkas kaht Saksa hävitajat ja sukeldus. Hommikul, pärast mitut tundi põhjas istumist, tõusis allveelaev pinnale. Õnnetuseks Saksa ristleja silme all, kes viivitamatult avas tule. Taas kord pidi E18 merepõhja varjuma. Nüüd aga sõitsid pea kohal risti-rästi Saksa ristleja ja ka mõlemad hävitajad. Lõpuks nad lahkusid ja allveelaev sai pinnale tõusta ja putku panna. Sellega aga ei olnud E18 seiklused veel lõppenud. Ta avastati Saksa hävitajate poolt veel kord ja seegi kord õnnestus Briti allveelaeval halvimat vältida.

12. septembril jõudis E18 viimaks Hiiumaa juurde, kus sai kokku kahe teise Briti allveelaevaga, E19 ja E9. Järgmisel päeval saabusid kõik kolm laeva tervena retke sihtpunkti Tallinna. 

Oma esimesele lahingpatrullile väljus allveelaev Tallinnast 21. septembril. Juba järgmisel päeval avanes tal võimalus uputada Saksa ristleja Bremen, paraku jäi ta hiljaks. Saksa ristleja pööras end ühe Vene allveelaeva tõttu ringi just hetkel, kui E18 valmistus ideaalsel positsioonil olles torpeedot teele saatma. Bremen pääses tervelt. Niisamuti läks ka järgmisel patrullretkel. Ka sakslaste SMS Braunschweig jäi põhja laskmata. Seekord vedas alt allveelaeva torpeedosüsteem. Kaks viimast patrulli 1915. aastal olid samuti tulemusetud. 

Jaanuari algul 1916 läks E18 Tallinnast järjekordsele patrullretkele, seekord võttis laev kursi Bornholmile. Ilm muutus üha külmemaks ja flotilli juhtkond sai kohe pärast allveelaeva lahkumist aru: see oli viga. Patrull tühistati ja E18 püüti tagasi kutsuda. Alles kolmandal päeval saadi laevaga ühendust ja E18 pööras otsa ringi. Ent oli juba hilja – laev jäätus kiiresti ja suuri vaevu jõuti Helsingisse. Tagasi Tallinna sai E18 Soome jäälõhkuja Sampo abiga, olles kohale jõudes üleni jäätunud. Küll need meremehed pidid kõvad poisid olema, sest vaevalt selles terassigaris eriti soe oli.

Külmavintsutused selja taga, sõitis E18 aprilli lõpul 1916 taas merele, seekord Riia lahele. Ja jälle ei saanud ilma äparduseta. Kui allveelaev Tallinna naasis, sõitis ta Muhu väina läbides madalikule ning tuli lahti tõmmata. 

Saatuslik ennustus

Briti allveelaeval E18 oli äpardustele vaatamata olnud seni palju õnne. Kuid 25. mai õhtul kell kuus nähti Halahani juhitud laeva viimast korda. Nad läksid merele kolmekesi, E8, E18 ja Vene allveelaev Gerpard. Samal päeval lahkusid Tallinnast veel ka Briti E1 ja Vene allveelaev Bars. 

Maikuu viimasel päeval kinnitas E8 Tallinna sadamas otsad. Ta oli tagasi, ent üksi. Laeva komandör Francis Goodhart märkis 5. juunil oma päevikusse, et meeskonnad on väga mures. Kaks päeva hiljem lisas Goodhart, veel on “väga väike lootus”.

8. juunil ei olnud E18-st endiselt kippu ega kõppu. Selgus, et toitu jagus laeval vaid 15 päevaks ja nüüd oli see seega otsas. “Kardan, et nüüd on olukord täitsa lootusetu,” kirjutas Goodhart päevikusse. Oli selge, et E18 on hukkunud. Järgmisel päeval hakkasid E8 ohvitserid kokku korjama Halahani jt isiklikke esemeid, et need omastele saata. 

Kummalisel kombel tunnetavad meremehed vahel oma saatust ette või vähemasti usuvad endeid. Enne oma viimsele patrullretkele minekut käis Halahan Tallinnas ennustaja juures. Naine ütles E18 komandörile, et too on surmaohus. Halahanile mõjus see niivõrd, et ta palus siinse Briti asekonsuli abikaasal saata telegramm tema perekonnale, juhul kui temaga midagi peaks juhtuma. Halahan soovis, et telegramm jõuaks kohale enne laevastiku ametlikku telegrammi. Asekonsuli abikaasa täitis komandöri palve.

Mis juhtus allveelaevaga E18? Esimesel päeval sõitsid E8 ja E18 koos, kuid 26. mail läksid nende teed lahku. Samal päeval tabas E18 torpeedo Saksa hävitaja V100 vööri ja purustas selle. Patrullretk oli seega edukalt alanud. Paar päeva hiljem märkas Saksa lennuk allveelaeva Klaipeda lähistel. Viimne teade E18 kohta pärineb 1. juunist, mil Saksa allveelaev UB30 nägi teda Steinortist loodes. E18 liikus põhja suunas – ta oli alustanud teekonda koju, Tallinna. Edasi järgnesid vaid oletused ja eksiarvamused.

Nii näiteks on arvatud isegi seda, et allveelaeva uputas Saksa sõjalaev Kronprinz Wilhelm 24. mail. Sel kuupäeval aga oli E18 alles Tallinna sadamas! Igatahes vettpidavad andmed selle kohta, et E18 hukkus lahingus, puuduvad. Kõige tõenäolisemaks peeti siiski seda, et allveelaev sõitis 2. juunil 1916 kusagil Saaremaa lähistel miini otsa. 

Allveelaeva E18 hukkumine ei jäänud tähelepanuta. Vene tsaar Nikolai II saatis kaastundetelegrammi ja autasustas postuum­selt laeva komandöri Halahani koguni Püha Georgi ordeniga. Kaks ohvitseri said Püha Vladimiri ordeni ja meeskonnaliikmed medali. 

E18 kolmel meeskonnaliikmel oli õnn saatuslikust retkest maha jääda. Kaudselt tänu ühele neist, Albert Edward ­Robinsonile, lahenes E18 hukkumise saladus nüüd, 93 aastat hiljem.

Viimne puhkepaik Hiiumaa vetes

Robinsoni lapselapselaps, Austraalia lennundusinsener Darren Brown pühendas palju aastaid oma elust allveelaeva E18 otsimisele. Kõik algas vanaema jutustusest oma isa imelisest pääsemisest. Robinson ei saanudki juhtunust täiesti üle, kuna tema asemele saadeti laevale äsja abiellunud mees. Mis sellest, et ka Robinson ise oli just naise võtnud. 

Brown otsis mõistatusele lahendust aastaid. Ta lähtus teooriast, et allveelaeva uputas Saksa miin. Inglismaal avastas ta arhiividokumendi, kus oli ära näidatud koridor, mida Briti allveelaevad kasutasid patrullima minnes. Siis sõitis Brown Saksamaale ja leidis, et sakslased tõkestasid allveelaevu miinidega – Saksa arhiivist sai ta isegi miinide täpsed koordinaadid. Nende järgi panigi Brown paika, kus E18 olla võiks.

Oktoobri keskel kroonis tema tööd edu. Rootsi firmale MMT AB kuuluv hüdrograafialaev MV Triad avastas kadunud allveelaeva Hiiumaa ranniku lähedalt. Brown oli oma uurimistöö korralikult teinud, aga tal oli ka õnne. MMT AB omanik Carl Douglas hoiatas Browni, et E18 leidmiseks võib minna viis aastat. Tegelikult kulus allveelaeva leidmiseks kõigest tund!

Juba esimesed fotod näitasid, et merepõhjas lebav 55 meetri pikkune vrakk on üllatavalt hästi säilinud. Fotodele andis eksperthinnangu E-klassi allveelaevade parim tundja David Hill. “Pole kahtluseraasugi, et neil on E-klassi allveelaev, ning teatud detailid osutavad, et see on tõenäoliselt E18.”

Merepõhjas lebava allveelaeva luuk on avatud, mis võib anda vastuse küsimusele, kuidas E18 hukkus. Ilmselt sõitis ta veepinnal, kui põrkas kokku miiniga. Ka kere purustused kinnitavad seda. Täpne põhjus selgub põhjaliku uurimise käigus, nii on lubanud Douglas.

Sellest maailmas elavat vastukaja pälvinud juhtumist valmib peagi ka dokumentaalfilm pealkirjaga “Churchilli kadunud allveelaev”. E18 oli ainuke Briti allveelaev, mis hukkus siinsetes vetes lahinguülesande täitmisel. Kaheksa Briti allveelaeva tegevus Läänemerel aga oli nii edukas, et ajaloolane Eric Grove nimetab seda Kuningliku Mereväe tulemuslikemaks allveelaeva-operatsiooniks I maailmasõjas. 

Allveelaev HMS E18

  • Valmis Vickersi laevatehases kevadel 1915.
  • Pikkus 54,86 meetrit.
  • Kiirus 15 sõlme vee peal, 10 sõlme vee all.
  • Sukeldumissügavus 60 meetrit.
  • Relvastus 10 torpeedot, suurtükk laeva tekil. 
  • Meeskond 3 ohvitseri, 28 alluvat.