Antropoloogias räägitakse vahel “Lévi-Straussi eelsest” ja “Lévi-Straussi järgsest” ajastust, rõhutamaks seda veelahet, mida tema tööd antropoloogia kui distsipliini üldises teoreetilises ja metodoloogilises arengus tähistavad. Tõsiasi, et niivõrd defineeriv roll langeb prantsuse antropoloogi kanda, on tähelepanuväärne. Angloameerika antropoloogiat (mis paraku on antropoloogia kui teadusdistsipliini põhivoolu sünonüümiks) iseloomustab teatud ringkaitse inglise keeles mittekirjutajate suhtes. Selle ringkaitse juured on eelkõige institutsionaalsed ja teadusbürokraatlikud, kuid mõjutavad kaude ka seda, millist argumenteerimise viisi peavoolus triivijad teaduslikult “tõsiseltvõetavaks” peavad. Sellisest ringkaitsest läbi murda on õnnestunud suhteliselt edukalt vaid mõnedel prantsuse antropoloogidel (lisaks Lévi-Straussile ka nt Mauss, Dumont, Godelier jmt), osalt küll filosoofide kiiluvees. Saksa keeles kirjutavate antropoloogide kõrghetkeks distsipliini üldises ajaloos on jäänud 20. sajandi alguse Kulturkreis-koolkond, hispaaniakeelne antropoloogia pole läbimurret “rahvusvahelisse” antropoloogiasse teinudki. Lévi-Straussi määrav roll antropoloogias on aga seda tähelepanuväärsem, et sarnaselt oma mitmete prantsuse kaasaegsetega oli ta antropoloogias autodidakt, olles omandanud ülikoolihariduse filosoofias ja juuras. Teisalt aga polegi ehk raamistamata mõtlemise geniaalsus üllatav. 

Keelelisest ja koolkondlikust põhivoolust hälbivate antropoloogide ideed on laiema teadusüldsuseni jõudnud sageli suure ajalise lõtkuga või lausa pärast autori surma (nt Marcel Maussi puhul). Lévi-Straussigi esimene teos, doktoritöö “Suguluse elementaarstruktuurid” (1949) tõlgiti inglise keelde alles kakskümmend aastat pärast selle ilmumist. Peaaegu sama palju kulus nüüdseks ka eesti keelde ümber pandud “Nukra troopika” tõlkimiseks. Eelkõige tänu briti antropoloogile Rodney Needhamile jõudis suurem osa antropoloogia teooria seisukohalt keskseid Lévi-Straussi teoseid ingliskeelse lugejani siiski varem, nende hulgas programmilise tähtsusega “Strukturaalantropoloogia” (1958) ja “Strukturaalantropoloogia II” (1973), 1960. aastate “ratsionaalsusdebati” seisukohalt keskne ja samuti eestindatud “Metsik mõtlemine” (1962), “Totemism tänapäeval” (1962), neljaköiteline “Mütoloogikad” ja paljud teised.

Siinkohal oleks võimatu Lévi-Straussi kirjutatust adekvaatset kokkuvõtet teha, mistõttu piirdun vaid tema arusaamaga antropoloogia kui teaduse sisust ja missioonist. Antropoloogia tähendas Lévi-Straussile eelkõige mõtlemise ja mõtlemissüsteemide ehk tema enda sõnutsi “kollektiivsete representatsioonide” uurimist. Selle olulisteks näideteks ja ka Lévi-Straussi peamisteks uurimisobjektideks olid sugulussüsteemid, müüdid ja kosmoloogia, ning mitmesugused religioossed süsteemid, eelkõige totemism ja šamanism. “Reaalsete elusituatsioonide” ja inimkäitumise uurimise võis Lévi-Straussi arvates jätta pigem teiste distsipliinide pärusmaaks. Sellises valguses omandab “Nukra troopika” eeltoodud avalause ka mõistetava sisu. Kuigi see Susan Sontagi poolt lausa üheks 20. sajandi olulisimaks raamatuks peetav teos oli ajendatud Lévi-Straussi Brasiilia-perioodist (1935–39) ning sisaldab detailseid etnograafilisi kirjeldusi tema uurimisretkedest Mato Grosso caduveode, bororoode, nambikwarade ja tupii-kawahibide juurde, jäid need lühikesed reisid tema ainsateks “välitöödeks” selle sõna traditsioonilises mõttes. Antropoloogilise uurimuse mõte oli Lévi-Straussi jaoks muus – mitte kogumises, vaid sünteesis. 

Strukturalismi esiletõus 20. sajandi keskpaiga sotsiaalteadus­tes päädis antropoloogia jaoks tõdemusega, et kultuurid ja kultuuri institutsioonid, sarnaselt keelega, omavad “grammatikat”. Selle grammatika – sisemise koodi tuvastamine ongi Lévi-Straussi jaoks antropoloogilise uurimuse sisu. Tema strukturalistlik analüüsimeetod, mõjutatuna Saussure’i strukturaalsest lingvistikast ning Roman Jakobsoni ideedest, muutis 1960. aastatel radikaalselt seda, kuidas antropoloogid esitasid oma uurimisküsimusi ning määratlesid oma uurimisobjekte. Kuigi enamik Lévi-Straussi teostest ei ole tavalugeja jaoks kergete killast, on nende eesmärk tegelikult korrastamine ja lihtsustamine. Lévi-Straussi strukturalism püüab maailma kultuurilist mitmekesisust taandada lihtsatele ja universaalsetele mustritele, kõige viimases lähenduses binaarsele vundamendile. Selline taandamine võimaldab Lévi-Straussil näiteks demonstreerida teadusliku ja religioosse mõtlemise fundamentaalset sarnasust, mentaalsete operatsioonide sarnasust “primitiivse” ja “lääne” mõtlemise puhul jne. 

Kahekümnenda sajandi teise poole antropoloogidest on Lévi-Straussiga võrdväärselt suutnud humanitaar- ja sotsiaalteadusi mõjutada ehk vaid mõne aasta eest samuti lahkunud Clifford Geertz. Antropoloogia teoreetilisel väljal võib Geertzi interpretatiivset antropoloogiat huvitaval kombel aga pidada Lévi-Straussi strukturalismi täielikuks vastandiks.