Pruunid silmad, süsimustad juuksed (mis originaalis olevat tiba heledamad), vähemalt neljameetrine pehme hall sall, mis lõhnab lummavalt Agent Provocateuri järele. Vasaku käe kolmandas sõrmes roheline sõrmus.

Kõrged pruunid saapad, mille kohta nende kandja ise kahetsevalt nendib, et nende ninad - selle asemel, et olla "armsalt ümarad" - on kandilised, seega poolel teel "vulgaarse stiili suunas".

Muu garderoob valdavalt must, sest mustas on lihtsalt "kergem funktsioneerida".

Ja muidugi suured kuldsed südamekujulised kõrvarõngad!

Selliseid kõrvarõngaid nägi Merle Liivak mõni kuu tagasi kuulsate popartistide  Fergie ja Lily Alleni kõrvas ja armus täitsa ära. (Seda räägib ise eneseirooniliselt või nii.)  Ja hiljuti nägi ta neid New Yorgi tänaval ühel tüdrukul, astus ligi ja küsis: hei, kust sa need said? Tüdruk siis juhatas (ah, sealt, down-town'ist!) ja tema muudkui otsis ja tegi aukartust äratava tiiru Hiina tilulilupoodides - ei midagi! Päev enne New Yorgist ärasõitu oli tal shoppingu osas jäänud kaks eesmärki:

a) osta šefid hullu moodi lahedad kingad Cosmopolitani sünnipäevaks ja

b) saada endale, maksku mis maksab, need Lily Alleni kõrvarõngad.

Ja siis - täiesti juhulikult - sattus öisel linnatänaval ette "üks tšurka", kes neid müüs, ja ta sai oma Lily Alleni kõrvarõngad viie dollari eest!

(Kokku on preili Liivakul kõrvarõngaid kodus mitukümmend paari.)

Me saame Merle Liivakuga kokku Viru keskuse teise korruse kohvikus. Ta pistab mulle pihku oma sooja maniküüritud käe, tellib klaasi apelsinimahla ja pakub välja kõrvalise laua kõige kaugemas nurgas akna all.

Enne shoppamist tuleb koguda jõudu ja mõni sõna juttu ajada, sest pikemal poeskäigul võib juhtuda nii, et lõpeb õhk ja saabub depressioon ja ostja leiab ennast minestuse äärelt. (Viimane mõttekäik kuulub loo autorile, mitte neiu Liivakule.)

Väiksena oli Merlel kaks kinnisideed. Et ta saab kas baleriiniks või loomaarstiks. Tal oli nii "kaugele arenenud loomafetišism", et väntsutas läbi kõik vanavanemate kassid ja koerad.

 Merle isapoolne vanaema arvas, et Merlest võiks saada särav peotantsija, aga Merlele endale tundus baleriini amet tõsisem ja väärikam. Lisaks meeldis talle hirmsal kombel baleriiniseelik.

Nelja-viieaastaselt kirjutas Merle näärivanale, et toodagu talle näärideks baleriiniseelik.

Ema ja vanaema nägid õmblustöö kallal koledasti vaeva ja näärivana oli sellega ka õigel päeval platsis, aga seelik kukkus välja nii lontis, et Merle oli kingi üle pehmelt väljendudes rahulolematu.

Õnnetut seelikut vaadates tegi Merle mitu järeldust. Esiteks. Ema ei jaga stilistikast eriti midagi. Teiseks. Kui onu ja tädi oma tütardele mingeid kingitusi teevad, siis kingivad nad ka peavõrusid ja lakk-kingakesi  jne. Ema kingib enamasti mingi piilupardikese. Ei saanud tema aru, mis väikese t&uum l;druku silma särama paneb! Kolmandaks. See stiilivärk on üks peenike värk.

Praegu toimetab Merle pühendunult ajakirja Cosmopolitan.

"Oled sa nüüd läbinisti Cosmo-tüdruk, Merle?"

Parasiitsõnu ja lõpetamata lauseid kasutamata kirjeldab Merle, et ega ta päevad muud eriti ei sisaldagi - ainult töö.

Korduma kippuvatest sõnadest märgin üles viisimäärsõna "hasartselt", mida ta tarvitab nii autosõidust, maakodust kui ka ratsutamisest rääkides. (Ratsutamas käib ta Viljandi kandis Heimtalis.) Ja nimisõna "tolerants", mida kuuleb mitmel puhul, kui tuleb jutuks suhtumine ajakirja Cosmopolitan.

Merle: "Võib-olla kõlab see demagoogiliselt, aga kui loetavaim meesteajakiri on Tehnikamaailm, siis see veel ei tähenda, et kõik Eesti mehed oleksid ainult autohullud. Kui naised loevad Cosmot, ei tähenda, et neid miski muu ei huvita peale selle, kuidas pumatit huulele määrida või jääkuubikuid üleannetult ära kasutada.

Inimesed töötavad üle - see on üldine probleem - ja siis tuleb ajakiri, mis ütleb: naudi elu, naudi oma isikupära! See pole ju paha!"

"Mida sa, Merle, kõigepealt vaatad, kui võõras naine tuppa astub?"

Merle ajab selja sirgu.

"Vaatan, kas ta on aus või on tal mingi poos. Ja kui on poos, siis kuidas ta selle välja kannab. Siis ma vaatan riietust ja meiki. Isikupära on oluline. Osa inimesi on väga võluvad, armu või ära."

"Aga mehed?"

Merle: "See pole mingi üllatus, aga mulle meeldivad enesekindlad mehed. Kes võivad sind tögada, aga sa annad selle neile andeks. Kes ei vali kõige otsemat teed mingi asja edastamiseks, vaid teevad seda kuidagi positiivselt ja vaimukalt."

Merle nimetissõrm hakkab lauale ulatuslikke mustreid joonistama. Mahlaklaas on tühi. Shoppama!

Mõni mees ei leia oma köögis suhkrutopsi ka nii hästi üles, nagu Merle kaubamajas õige riiuli juurde saab. See on sekundite küsimus, kui juba ta seisab kulunud välimusega nahast mantlite ees ja nõuab, et ma üht neist prooviksin.

Siinkohal meenub raadiokorüfee Feliks Leet (tervitused Pärnusse!), kes rääkis, et ajakirjaniku õige riie ongi nahast mantel. Võib juhtuda, et sõidad maale, teed laudas reportaaži ja lehm laseb su ladinal täis. Kui sul on nahkmantel, siis on laudanaistel hea sind voolikuga puhtaks pesta. Feliks Leedil on nahkmantleid kodus tervelt kolm.

"Proovi selga!"

Esimene (number 52), mille selga tõmban, on liiga suur ja ma meenutan objekte, mis mu naabrinaine ülemöödunud suvel maal rästaste peletamiseks püstitas ja mis nüüdseks on kaks talve üle elanud.

Väiksem number läheb enam-vähem.

Merle Liivak: "Sa pead lähtuma mustadest prillidest. Mustad prillid on alus. Siia juurde ehitad kõik ülejäänu."

See "kõik ülejäänu" on terve pikk nimekiri asjadest, mida mul nüüd tuleb soetada. Kõigepealt kirsad või mingid muud karmimad saapad. Siis sissekantud kulunud teksad (eelistatavalt mustad). Siis sall, mis võiks olla triibuline. "Oota, ma mõtlen! Kollase ja oranžiga. Punast võiks ka olla!"

Merle soovitab uute asjadega sobitada sissetöö tatuid ja vanu, et komplekt ei tunduks liiga konstrueeritud.

"Ja roosa soni!"

???

Merle: "Ma kartsin kohe, et roosat sa ei taha, aga ma püüan sind veenda."

Ja juba togib mind - vaata! Mööda läheb tüdruk, kellel on punased sukad ja oranž seelik ja midagi rohelist ja veel midagi imelikku.

"Väga hea!"

Endale valib Merle valge kunstnahast talvemütsi, sest ta oma vana kõrvadega jänesenahast müts on juba üsna läbi. (Merlele sobib ilmselgelt igasugune müts.)

"Mis sa arvad, kas sa oled Cosmopolitani peatoimetaja pensionini välja?"

Merle: "Mu sõpradel oli üksvahe idee, et võiks teha eriliselt šefi loomapoe. Kus ei oleks müügil ainult küülik ja papagoi, vaid mis oleks midagi rohkemat."

"Mis sinuga peaks juhtuma, et su päev tõeliselt korda oleks läinud?"

Merle: "Toredaid ootamatusi. Ükspäev kõmpisin õhtul töölt kodu poole. Väsinud, kõht oli tühi. Kamp musti mehi läks tänaval mööda - see oli see Bushi Tallinnas-käigu päev - ja üks ütles: "I like that girl!" Ausalt öeldes ei olnudki vahet, kui tõsiselt seda mõeldi. See oli nii ootamatu ja omamoodi koomiline, et keris tuju kohe lakke!"

P.S Merle: "Kui sa vaid teaksid, kui harva ma tegelikult poodides ringi viitsin vaadata!"

Kes on Merle Liivak

  • Ta on käinud Tartus keskkoolis ja olnud lastekoori Kurekell solist. 
  • Õppinud aasta Heino Elleri nimelises muusikakoolis klassikalist soololaulu ja Tartu Ülikoolis avalikku haldust ja täiendanud ennast politoloogia vallas Helsingis ja õppinud aasta portugali keelt Lissabonis. 
  • On töötanud ajakirjas Stiil ja teinud telesaadet "Nurgakivi" ja "Väljalend" ja kehastanud menufilmis "Sigade revolutsioon" sarmikat pioneeri Marianni. 
  • Nüüd toimetab juba kaks aastat ajakirja Cosmopolitan.