Costa Rica politsei võttis ära Harry Männili kunstikogu
Maailma tuntuim aardekütt Indiana Jones pidi mitmel puhul Ladina-Ameerika džunglites rinda pistma aaretenäljas natsidega. Sarnasesse, 21. sajandi versiooni, kus tegevuspaigaks Kesk-Ameerikas paiknev Costa Rica, on segatud ka tänavu 90 aasta vanuses siitilmast lahkunud ärihiid Harry Männil. Ainult et selles filmis oleks Männil natsist aardekütt, mitte Indiana.
Juuli lõpus raputas Costa Rica pealinna San José äärelinna San Rafael de Herediat skandaal. Politsei konfiskeeris ühest luksusvillast 108 Kolumbuse-eelset muinsuseset. Nende seas oli nii petroglüüfe (esiajaloolisel ajal kaljusse täkitud või kriimustatud joonistus), inim- ja loomafiguure kui isegi hauakive, kirjutab kohalik ajaleht La Nación. Kõik konfiskeeritud esemed asuvad praegu Costa Rica riigile kuuluvas Rahvusmuuseumis.
Villa omanikuks oli Harry Männil, kelle kunstihuvi oli üldtuntud juba tema eluajal – Männili perekond kuulub maailma 200 mõjukama kunstikoguja hulka, samuti tundis Männil kirglikku huvi just Kolumbuse-eelse kunsti vastu.
Chicago ülikooli andmeil omas Männil kõige suuremat Kolumbuse-eelse kunsti kogu terves Venezuelas. Lisaks kuulus Männil New Yorgi Moodsa Kunsti Muuseumi (MoMA) rahvusvahelisse nõukogusse. 1997. aastal Eesti Ekspressile antud intervjuus ütles äriimpeeriumi juht, et investeerib kunsti ligikaudu 100 000 dollarit aastas.
Pikantseks teeb loo fakt, et Costa Rica seaduste kohaselt on arheoloogiliste leidudega kauplemine keelatud, mistõttu kinnitab ka muinsusesemed enda valdusesse võtnud Rahvusmuuseum, et tehingud pidi sõlmitama mustal turul.
Costa Rica oli Venezuela kõrval Männili ning tema abikaasa, ärihai ja pankuri Samuel Belloso lapselapse Mazula d’Empaire jaoks otsekui teine kodu, kus paar ja nende neli last armastasid aega veeta juba 1970. aastatest alates. Kui Simon Wiesenthali Keskus eesotsas natsikütt Efraim Zuroffiga süüdistused Männili võimaliku natsimineviku kohta avalikkuse ette paiskas, kuulutas Costa Rica 2003. aastal Männili persona non grata’ks. Kuid mitte kauaks – Männil nimetas süüdistusi inimsusevastastes kuritegudes valedeks ning alusetuteks ja peagi oli tal taas võimalus vabalt tulla ning minna. Costa Ricas on Männil siiani, kuna Männili põrm asub tema mägedes asuva rantšo kabelis. Vaatamata sellele, et Eesti uurimisorganid Männili-vastased süüdistused kummutasid, on Wiesenthali keskus tänini teist meelt.
Ühtegi omandit Costa Ricas Harry Männil enda nimele deklareerinud ei olnud. Nii kõnealune villa, kust sadakond objekti leiti, kui ka teised kinnisvaraobjektid Costa Ricas kuuluvad aktsiaseltsile, mille osanikeringis on Männili lapsed.
Politsei huviorbiiti kerkis juhtum veel Männili enda eluajal, juba enam kui aasta aega tagasi, kui niidiotsa andis kätte anonüümne vihjaja. Politsei jõudis perekonnaga kokkuleppele, et kunstiväärtused antakse üle kolmes jaos, ent kokkulepitud ajaks seda ei tehtud. Seejärel anti perekonnale veel üks võimalus asjad juuni keskpaigaks vabatahtlikult tagastada. Seegi läks luhta.
Konfiskeeritud vara seas on 104 kivist ning 4 keraamilist eset. Rahvusmuuseumi direktor Patricia Fumero tõi eraldi esile 14 kivist kera. Nii mõnigi neist on läbimõõduga 1,5 meetrit ning kaalub kahe tonni ringis. Kerad ehk Las Bolas, millest paljud on perfektselt ümmargused, usutakse olevat tehtud ajavahemikus 200–1500 pKr.
“Me ei vaata niisuguste esemete müügile läbi sõrmede, kuna lõviosa neist on hangitud kas arheoloogiliste kohtade rüüstamise teel või muul ebaseaduslikul viisil,” on öelnud Ameerika Arheoloogia Seltsi liige dr Tim McGuinness.
Kuigi politseireid Heredia luksuselamus kestis terve päeva, ühtegi isikut selle käigus ei vahistatud. Männili perekond keeldus pressile kommentaare andmast. Perekonna advokaadi Francisco Rucavado sõnul süüdistust salakaubanduses esitatud ei ole.
Tuleb tunnistada, et lugu on segane. La Nacióni artikkel paraku ei anna vastuseid küsimustele, miks Männili-d’Empaire'i perekonnale pakuti vastutulelikult võimalust kunstivarad vabatahtlikult tagastada. Salakaubanduses perekonda ei süüdistata, kuid mille alusel siis politseireid korraldati?
Aarded võivad jutustada küll lugusid Ladina-Ameerika ajaloost, ent tunnistajatena kohtupingis püsivad need kivist külalised tummad. Suure tõenäosusega võtab kohtulahendi leidmine aega aastaid. Taas teab tõde vaid Männil ise.
