Darwin oli teadlane läbi ja ­lõhki. Tema abiellumise loost on teada, et mees pani enda ette kaks paberit, kirjutades ühele “abielluda” ja teisele “mitte abielluda”, ning hakkas nendele märkima plusse ja miinuseid. Esimesele paberi­le kirjutas ta näiteks “alaline seltsiline ja sõber vanas eas, igatahes parem kui koer”, teisele märkis “vähem raha raamatute ostmiseks ja hirmus ajakadu”.


Darwini väljavalitu oli tema lähisugulane Emma Wedgwood (neil olid ühised vanavanemad), keda ta tundis hästi juba varasest lapsepõlvest. Emma abita poleks põdura tervisega Charles tõenäoliselt elus hakkama saanud. Loodusteadlasena tekkis tal pärast laste sündimist siiski hirmsaid kahtlusi, kas neid tabanud haigused ei tulene vanemate lähedasest veresugulusest. Lapsed olid tõesti haiged (kümnest lapsest suri kolm, aga 19. sajandi oludes polnud see sugugi haruldane suhtarv).


Võib-olla oli tegemist isalt päritud geenidega. Ent laste puhul on ka oletatud, et nende haigused võisid olla psühholoogilist laadi – isa Charles oli pidevalt pereema hoole all ning ka lapsed võisid enesesisendusel haigestudes näpsata emalt lisahoolitsust. Vaimselt olid lapsed väga võimekad.


Darwini haiguse põhjusi mõistatatakse seniajani. 19. sajandi meditsiin oli võimetu teda aitama.


Sümptomitest: peapööritus, lihastõmblused, oksendushood, teadvusekaotused, depressioon, unetus.


On esitatud mitmesuguseid teooriaid. Näiteks oletatakse nakatumist mingisse troopilisse haigusesse.


Darwin on purjeka Beagle pardal reispäevikusse tähendanud, et kusagil Andides sai ta mingitelt putukatelt nõelata. Teine seletus on psühhosomaatiline. On nimetatud agorafoobiat (hirm lahtise ruumi ees) ning sotsiaalfoobiat (hirm inimsuhete ees).


Teadlane täheldas, et haigushood tabasid teda stressiolukordades. Näiteks ettekande pidamine mõnes kuninglikus teadusseltsis. Vaevused võisid tulla isegi ootamatu külastaja ilmudes. Darwin laskis oma maamajas kinnitada maja seinale ühte teatud kohta peegli, mis võimaldas kabinetilaua taga istudes näha külaliste ilmumist nurga tagant. Eelhoiatussüsteem aitas aegsasti põgeneda.


Agorafoobia või sotsiaalärevus on üpris kummaline diagnoos, sest Darwin ei olnud ainult kabinetiteadlane. Evolutsiooniõpetuse materjali kogus ta siiski kolmeaastaselt ekspeditsioonilt ümber maailma, põhiraskusega retkedel Lõuna-Ameerika rannikule ja sisemaale. Ta oli ümbritsetud ekspeditsioonikaaslastest.


Haigus ning sellest tulenev eemale­hoidmine seltskondlikust läbikäimisest võib seletada Darwini ülimat produktiivsust. Tema peamine rõõm läbi kogu elu oli teaduslik töö, süvenemine sellesse aitas unustada valu ning vaevusi. Pealegi oli Darwinil see eelis, et erinevalt “tervetest” teadlastest polnud tema koormatud loengutega ülikoolides ega administratiivse aruandlusega. Haigushood röövisid talt väärtuslikku aega, kuid samas vabastasid ta kõrvalkohustustest.


Darwini õpetus on ühiskondlikku mõtlemist mõjutanud samaväärselt Marxi, Freudi ja Einsteini ­õpetustega. Vähesed o n neid lugenud – eriti mis puudutab loodusteadlasi Einsteini ja Darwinit –, aga parafraseerides ­tuntud ütlust “ma ei tea kedagi, kes teaks ­kedagi, kes...”, võib öelda, et me kõik ­oleme saanud mõjutusi autoritelt, kes on ­saanud mõjutusi kelleltki, kes on mõjutatud Darwinist.


Meile võiks selline suur (alateadlik) mõjutaja olla kas või A. H. ­Tammsaare, kes õppis ülikoolis küll õigust, kuid ­olles hingelt loodusteadlane, ei saanud jääda Darwinist puutumata. “Tõde ja õigus” on täis olelusvõitlust. Kirjaniku ütlus “Inimene pole see, mis ta õpetab või mis ta räägib, vaid mis ta sööb... Kui tahetak­se inimest altruistiks teha, siis pandagu tema nälg ja armastus ­ligimese külge” kõlab õige ­darvinistlikult. Aga see selleks.


Evolutsiooniteooria ühiskondlikest mõjudest rääkides on kerge välja tuua mõttevoolusid, mis tekkisid pärast teda: näiteks ­sotsiaaldarvinism, mille sünget edasiarendust võis täheldada sõjaeelsetes rassistlikes teooriates ning mille pehmem variant on Eestis hiljuti käibinud (majanduskriisiga tugeva põntsu saanud) laissez faire põhimõte ehk oletus, et turg määrab kõik, tugevad jäävad ellu ning nõrkadest polegi kahju.


Uuem suundumus on mõtiskleda selle üle, millistest ühiskondlikest nähtustest võis Darwin ise õhutust saada. Üks oletusi põhineb teadmisel, et Darwin jälestas mustanahaliste orjastamist, mille õigustamiseks kõlasid tema eluajal arutlused neegrite “teiseliigilisusest”.


Evolutsiooniteooria lükkab selle ümber: Darwini järgi on meil ühised juured. Mitte kõik tänapäeval ei usu seda. Ameerika Ühendriikides on tervelt 44 protsenti neid, kes ei nõustu väitega, et inimsugu on arenenud varasematest primaadiliikidest. Kahtlejate hulgas oli ka USA eelmine president.


Darwini õpetuse kahtluse alla seadmine on üpriski levinud. Toksige USA vasakintellektuaalide ajakirja New York Review of Books veebiküljel otsingumootorisse märksõna “Darwin”. Mida üksi tähendab juba 2005. aasta 20. oktoobri numbris ilmunud pealkiri “The Wars Over Evolution” (“Sõjad evolutsiooni pärast”)! Pealkiri on sümptomaatiline. Vaadates sama aasta 15. augusti ajakirja Times, avastame selle kaaneloona sama ägedalt kõlava “Evolution Wars. Does God have a place in science class?” (“Evolutsioonisõjad. Kas Jumalal on koht teadustunnis?”)


Tõenäoliselt on paljud Eestiski kokku puutunud loengutega, mille sisuks on Darwini evolutsiooniteooria kahtluse alla seadmine. Hiljuti toimus selline loeng ühes Tallinna eliitkoolis. 2006. aastal leidis Darwini ümberlükkajate konverents aset Tartu ülikooli füüsikahoones(!). Märksõna on “intelligent design” – lühendatult ID, mis on vana hea kreatsionism uues kuues. ID mõiste tuli käibele läinud sajandi 80. aastatel. “Aruka looja” jüngrite arvates on looduses mõndagi sellist, mis ei saanud juhuslikult tekkida. Põhjendiks on 1996. aastal välja toodud teoreetiline mõiste “irreducible complex” (“taandamatu komplekssus”), mille seletamisel tuuakse hiirelõksu näide.


See koosneb osadest, millel eraldi võetuna puudub rakenduslik funktsioon; nendel osadel on mõte vaid koostöös üksteisega. Kõrvaldades ükskõik millise nendest osadest, kaotab hiirelõks t&au ml;henduse.


Eluslooduses leidub sarnaseid mehhanisme. Näiteks teatud bakterite liikumisviburid (flagellumid).


ID jüngrite arutluskäik on järgmine: kui eluslooduses esineb organeid, millel on tähendus vaid koostöös teiste organitega, siis ei saanud need tekkida juhusliku evolutsiooni käigus. Ergo – need on disaininud mingi kõrgem intellekt. Nii nagu hiirelõksugi on loonud inimgeenius.


Kasutatakse ka mootorrattaks muun­duva jalgratta metafoori: oletame, et üks tavaline käula on “otsustanud” areneda Harley-Davidsoni nimeliseks tsikliks – kas saab see endale “kasvatada” tasapisi mootori, käigukasti ja kõik muu, mis on vajalik tsikli funktsioneerimiseks, kaotamata selle transformatsiooni käigus hetkekski oma funktsionaalset võimekust kaherattalise liikumisvahendina?


(Me räägime ikkagi elusloodusest – džunglis sööb mõni võimekam ehk siis “valmis saanud” liigi esindaja mittefunktsioneeriva vahepealse värdvormi otsemaid ära.)


Darvinistidele ei valmista raskust nende arutluskäikude ümberlükkamine – kuidas nimelt, võib huviline juba ise uurida. Piirdugem märkusega, et laiem publik on ID teooriast võlutud.


Ameerika Ühendriikides on IDd proovitud õpetada kooli looduslootundides kui alternatiivi darvinistlikule evolutsiooniteooriale. See on toonud kohtulikud vaidlused ning lõpuks isegi riigi ülemkohtu tõkendi. Põhjendus on lihtne: õpetus IDst on religioon, küll hästi peidetud teaduslikkuse taha, aga ikkagi religioon. Ja selle õpetamine USA riigikoolides on põhiseaduslikult kitsendatud.


Darwini evolutsiooniteooria avaldamisest möödub 150 aastat. Ent võitlus tema pärandiga käib edasi.


Islamimaailmas on ID teooriad eriti populaarsed. Islam aga on tõusev jõud.