13.02.2009, 00:00
Darwini keeruline pärand
Evolutsiooniteooria liikide pärinemisest tundus pikka aega lõplikult võitnud tõde. Kahtlejate leer aga kogub jõudu.
Evolutsiooniteooria looja Charles Darwin saaks 12. veebruaril
kahesaja-aastaseks. Tänavu on temaga seotud veel üks ümar
aastaarv – 1859. aasta novembris nägi ilmavalgust Darwini raamat
“On the Origin of Species” (“Liikide päritolu”).
See on üks neist teostest, mis muutis maailma. Kes meist ei teaks, mis asi
on looduslik valik? Ja et inimene on arenenud ahvist.
Darwin
oli teadlane läbi ja lõhki. Tema abiellumise loost on teada,
et mees pani enda ette kaks paberit, kirjutades ühele
“abielluda” ja teisele “mitte abielluda”, ning hakkas
nendele märkima plusse ja miinuseid. Esimesele paberile kirjutas ta
näiteks “alaline seltsiline ja sõber vanas eas, igatahes
parem kui koer”, teisele märkis “vähem raha raamatute
ostmiseks ja hirmus ajakadu”.
Darwini väljavalitu oli
tema lähisugulane Emma Wedgwood (neil olid ühised vanavanemad), keda
ta tundis hästi juba varasest lapsepõlvest. Emma abita poleks
põdura tervisega Charles tõenäoliselt elus hakkama saanud.
Loodusteadlasena tekkis tal pärast laste sündimist siiski hirmsaid
kahtlusi, kas neid tabanud haigused ei tulene vanemate lähedasest
veresugulusest. Lapsed olid tõesti haiged (kümnest lapsest suri
kolm, aga 19. sajandi oludes polnud see sugugi haruldane suhtarv).
Võib-olla oli tegemist isalt päritud geenidega. Ent laste puhul
on ka oletatud, et nende haigused võisid olla psühholoogilist laadi
– isa Charles oli pidevalt pereema hoole all ning ka lapsed võisid
enesesisendusel haigestudes näpsata emalt lisahoolitsust. Vaimselt olid
lapsed väga võimekad.
Darwini haiguse
põhjusi mõistatatakse seniajani. 19. sajandi meditsiin oli
võimetu teda aitama.
Sümptomitest:
peapööritus, lihastõmblused, oksendushood, teadvusekaotused,
depressioon, unetus.
On esitatud mitmesuguseid teooriaid.
Näiteks oletatakse nakatumist mingisse troopilisse haigusesse.
Darwin on purjeka Beagle pardal reispäevikusse tähendanud, et
kusagil Andides sai ta mingitelt putukatelt nõelata. Teine seletus on
psühhosomaatiline. On nimetatud agorafoobiat (hirm lahtise ruumi ees) ning
sotsiaalfoobiat (hirm inimsuhete ees).
Teadlane täheldas, et
haigushood tabasid teda stressiolukordades. Näiteks ettekande pidamine
mõnes kuninglikus teadusseltsis. Vaevused võisid tulla isegi
ootamatu külastaja ilmudes. Darwin laskis oma maamajas kinnitada maja
seinale ühte teatud kohta peegli, mis võimaldas kabinetilaua taga
istudes näha külaliste ilmumist nurga tagant. Eelhoiatussüsteem
aitas aegsasti põgeneda.
Agorafoobia või
sotsiaalärevus on üpris kummaline diagnoos, sest Darwin ei olnud
ainult kabinetiteadlane. Evolutsiooniõpetuse materjali kogus ta siiski
kolmeaastaselt ekspeditsioonilt ümber maailma, põhiraskusega
retkedel Lõuna-Ameerika rannikule ja sisemaale. Ta oli ümbritsetud
ekspeditsioonikaaslastest.
Haigus ning sellest tulenev
eemalehoidmine seltskondlikust läbikäimisest võib
seletada Darwini ülimat produktiivsust. Tema peamine rõõm
läbi kogu elu oli teaduslik töö, süvenemine sellesse aitas
unustada valu ning vaevusi. Pealegi oli Darwinil see eelis, et erinevalt
“tervetest” teadlastest polnud tema koormatud loengutega
ülikoolides ega administratiivse aruandlusega. Haigushood
röövisid talt väärtuslikku aega, kuid samas vabastasid ta
kõrvalkohustustest.
Darwini õpetus on
ühiskondlikku mõtlemist mõjutanud samaväärselt
Marxi, Freudi ja Einsteini õpetustega. Vähesed o
n neid lugenud – eriti mis puudutab loodusteadlasi Einsteini ja Darwinit
–, aga parafraseerides tuntud ütlust “ma ei tea kedagi,
kes teaks kedagi, kes...”, võib öelda, et me kõik
oleme saanud mõjutusi autoritelt, kes on saanud
mõjutusi kelleltki, kes on mõjutatud Darwinist.
Meile
võiks selline suur (alateadlik) mõjutaja olla kas või A.
H. Tammsaare, kes õppis ülikoolis küll õigust,
kuid olles hingelt loodusteadlane, ei saanud jääda Darwinist
puutumata. “Tõde ja õigus” on täis
olelusvõitlust. Kirjaniku ütlus “Inimene pole see, mis ta
õpetab või mis ta räägib, vaid mis ta sööb...
Kui tahetakse inimest altruistiks teha, siis pandagu tema nälg ja
armastus ligimese külge” kõlab õige
darvinistlikult. Aga see selleks.
Evolutsiooniteooria
ühiskondlikest mõjudest rääkides on kerge välja tuua
mõttevoolusid, mis tekkisid pärast teda: näiteks
sotsiaaldarvinism, mille sünget edasiarendust võis
täheldada sõjaeelsetes rassistlikes teooriates ning mille pehmem
variant on Eestis hiljuti käibinud (majanduskriisiga tugeva põntsu
saanud) laissez faire põhimõte ehk oletus, et turg
määrab kõik, tugevad jäävad ellu ning
nõrkadest polegi kahju.
Uuem suundumus on mõtiskleda
selle üle, millistest ühiskondlikest nähtustest võis
Darwin ise õhutust saada. Üks oletusi põhineb teadmisel, et
Darwin jälestas mustanahaliste orjastamist, mille õigustamiseks
kõlasid tema eluajal arutlused neegrite
“teiseliigilisusest”.
Evolutsiooniteooria lükkab
selle ümber: Darwini järgi on meil ühised juured. Mitte
kõik tänapäeval ei usu seda. Ameerika Ühendriikides on
tervelt 44 protsenti neid, kes ei nõustu väitega, et inimsugu on
arenenud varasematest primaadiliikidest. Kahtlejate hulgas oli ka USA eelmine
president.
Darwini õpetuse kahtluse alla seadmine on
üpriski levinud. Toksige USA vasakintellektuaalide ajakirja New York
Review of Books veebiküljel otsingumootorisse märksõna
“Darwin”. Mida üksi tähendab juba 2005. aasta 20.
oktoobri numbris ilmunud pealkiri “The Wars Over Evolution”
(“Sõjad evolutsiooni pärast”)! Pealkiri on
sümptomaatiline. Vaadates sama aasta 15. augusti ajakirja Times, avastame
selle kaaneloona sama ägedalt kõlava “Evolution Wars. Does
God have a place in science class?” (“Evolutsioonisõjad. Kas
Jumalal on koht teadustunnis?”)
Tõenäoliselt on
paljud Eestiski kokku puutunud loengutega, mille sisuks on Darwini
evolutsiooniteooria kahtluse alla seadmine. Hiljuti toimus selline loeng
ühes Tallinna eliitkoolis. 2006. aastal leidis Darwini
ümberlükkajate konverents aset Tartu ülikooli
füüsikahoones(!). Märksõna on “intelligent
design” – lühendatult ID, mis on vana hea kreatsionism uues
kuues. ID mõiste tuli käibele läinud sajandi 80. aastatel.
“Aruka looja” jüngrite arvates on looduses mõndagi
sellist, mis ei saanud juhuslikult tekkida. Põhjendiks on 1996. aastal
välja toodud teoreetiline mõiste “irreducible complex”
(“taandamatu komplekssus”), mille seletamisel tuuakse
hiirelõksu näide.
See koosneb osadest, millel eraldi
võetuna puudub rakenduslik funktsioon; nendel osadel on mõte vaid
koostöös üksteisega. Kõrvaldades ükskõik
millise nendest osadest, kaotab hiirelõks t&au
ml;henduse.
Eluslooduses leidub sarnaseid mehhanisme. Näiteks
teatud bakterite liikumisviburid (flagellumid).
ID jüngrite
arutluskäik on järgmine: kui eluslooduses esineb organeid, millel on
tähendus vaid koostöös teiste organitega, siis ei saanud need
tekkida juhusliku evolutsiooni käigus. Ergo – need on disaininud
mingi kõrgem intellekt. Nii nagu hiirelõksugi on loonud
inimgeenius.
Kasutatakse ka mootorrattaks muunduva jalgratta
metafoori: oletame, et üks tavaline käula on “otsustanud”
areneda Harley-Davidsoni nimeliseks tsikliks – kas saab see endale
“kasvatada” tasapisi mootori, käigukasti ja kõik muu,
mis on vajalik tsikli funktsioneerimiseks, kaotamata selle transformatsiooni
käigus hetkekski oma funktsionaalset võimekust kaherattalise
liikumisvahendina?
(Me räägime ikkagi elusloodusest
– džunglis sööb mõni võimekam ehk siis
“valmis saanud” liigi esindaja mittefunktsioneeriva vahepealse
värdvormi otsemaid ära.)
Darvinistidele ei valmista
raskust nende arutluskäikude ümberlükkamine – kuidas
nimelt, võib huviline juba ise uurida. Piirdugem märkusega, et
laiem publik on ID teooriast võlutud.
Ameerika
Ühendriikides on IDd proovitud õpetada kooli looduslootundides kui
alternatiivi darvinistlikule evolutsiooniteooriale. See on toonud kohtulikud
vaidlused ning lõpuks isegi riigi ülemkohtu tõkendi.
Põhjendus on lihtne: õpetus IDst on religioon, küll
hästi peidetud teaduslikkuse taha, aga ikkagi religioon. Ja selle
õpetamine USA riigikoolides on põhiseaduslikult kitsendatud.
Darwini evolutsiooniteooria avaldamisest möödub 150 aastat.
Ent võitlus tema pärandiga käib edasi.
Islamimaailmas on ID teooriad eriti populaarsed. Islam aga on tõusev
jõud.