Lõin ükspäev lahti trükisooja Areeni ja lugesin sealt – täpsemalt öeldes Hasso Krulli esseest –, et poliitikud ei taha dialoogi. Et nad ei tunne huvi ettepanekute vastu ja tahavad kõik uued ideed tagajärjetu sõnasõja ummikusse juhtida.
Hull lugu, mõtlesin. Poliitik, kes ei tunne huvi ettepanekute vastu ja püüab uusi ideid sõnasõja ummikusse juhtida, ei ole poliitik, vaid muiduleivasööja. Talle tuleb soovida kiiret põrumist lähimatel valimistel – andku taevas valijaile selleks küllalt tarkust. Tahtsin juba lisada omagi hääle üldisse pahameelekoori, kui korraga küsisin endalt: aga millisest dialoogist on jutt? Ja milliseid ideid ei kuulata?

Lugesin Krulli essee väga tähelepanelikult uuesti üle, aga vastust ei leidnud. Mingeid konkreetseid ettepanekuid seal nimetatud ei ole, ja ma pole neid ka mujal kohanud. Olen märganud Rein Veidemanni romantilisi vihapurskeid, Jaan Kaplinski üha süvenevat sallimatust, Iivi Masso “kirju Soome lihapottide tagant” jms, aga ma pole kohanud ühtki tõsiseltvõetavat, süsteemset ettepanekut, kuidas näiteks...
...suurendada toetusi noortele peredele, ilma et maksukoorem liialt ei tõuseks või pensionid lootusetult kinni ei külmuks. Ülepea, kuidas tõsta iivet, kui seda üldse tõsta annab. Jah, üldist juttu aetakse küll. Enamasti vasakpoolitsevat mula. Et valitseb hirmus ebaõiglus – küll esimese ja teise Eesti, küll linna ja maa, küll tädi Maali ja härra Pankuri, küll ei tea veel kelle vahel. Süüdlasedki on teada, need on loomulikult Päts, Laidoner ja Poska ... vabandust, Laar, Kallas ja Tarand – aga edasi? Mida teha, et vahe väheneks? Ja mida öelda inimestele, kelle töö ja leib sõltub välisinvesteeringust, kes aga ei jäta tänitamata “Eesti mahaparseldamise” üle?
Konkreetseid ettepanekuid pole. On masohhistlik-valulikud kirjeldused, kuidas traktorist Sass oma solgikoorma metsa maha kallab ja kuidas Riigikogu selles süüdi on. Või kuidas ema oma vastsündinud lapse prügimäele viib ja kuidas selles on sedakorda süüdi valitsus. Sellise kirjatüki autor vaatab võidukalt ringi – kas nägite, kuidas ma “panin”? kas saite nüüd, te enesepettuse rasvas ujuvad poliitikud? – ja arvab oma töö tehtud olevat. Ainsat reaalset alternatiivi – mida kehastavad Moldova ja Valgevene – ei nähta ega tahetagi näha. Kui (parempoolne) poliitik sellele viitab, saab ta vaid seosetult sõimata.

Vähesed konkreetsed ettepanekud pole jällegi tõsiseltvõetavad. Näiteks ettepanek loobuda NATOsse minekust. Või prl Masso põhjapanev idee, et jõukus algab jagamisest – mida kõvemini jaotada, seda rikkamaks läheme. Tore on istuda jõukuse otsas, mida soomlastel – erinevalt meist – on mitme sajandi jooksul higi ja vere hinnaga akumuleerida õnnestunud, ning kostitada seesuguste õpetussõnadega neid, kes piltlikult öeldes alles vundamenti laovad. Või Postimehe ettepanek, et las riik maksab osa raviteenuseid kinni, siis kulub haigekassal selle võrra vähem. See on paraku umbes sama geniaalne kui ühe sõjajärgse soome kommunisti ettepanek: tulumaksu võiks inimeste eest tasuda ... riik. Siis jääks inimestel raha alles.
Pole just eriti perspektiivne lähtekoht diskussiooniks, või kuidas?
Lõpuks tekib mulje, et poliitik peab olema nagu kloun. Kloun nimelt peab valdama akrobaatikat sama hästi kui akrobaat, tantsitama karusid nagu karutantsitaja, žongleerima põlevate tõrvikutega nagu žonglöör, aga peale kõige selle tegema veel nalja ja jätma endast täieliku tola mulje. Poliitik peab valdama majandus-, kultuuri-, kaitse-, sotsiaal-, keskkonna-, kultuuri- ja õigusküsimusi, tundma Eesti ajalugu, olema kursis demograafiliste ja arvamusuuringutega, tajuma avalikku arvamust, oskama prognoosida poliitilise otsuse järelmõjusid – ja kõige selle juures laskma ennast vaguralt vastandada “intellektuaalile” ja “mõtlevale inimesele” nagu mingi idioot. Olen minagi oma napid üheksateist (19) talve koolis käinud, sealjuures ilma klassikursust kordamata, aga Riigikogu uksest sisenemise järel see ei loe. Riigikoguja, mis sealt tahta. Too elektrooniline uks seal all Riigikogu fuajees on ju, teadagi, varustatud erilise seadmega, mis kustutab igal sisenejal ära kui mitte mõistuse, siis vähemalt südametunnistuse. No muidugi. Va võimurid.
Seda uksejuttu tuleb tingimata uskuda ja levitada. Siis läheb Eesti õõh-õõh-õõõitsele.

PS Kui mu jutt arusaadav ei olnud, siis võin öelda ka lühemalt ja lihtsamalt: ma mitte ei kaeble, vaid protesteerin. Julgesin Vene ajal võitleva lolluse vastu protesteerida, julgen nüüdki, olgu selle allikaks kes tahes. Olgu või mõni valija.