Diiselauto kihutas pooltuhat kilomeetrit tunnis
Briti firma JCB on hästi tuntud traktorite ja ehitusmasinate tootjana. Augustist 2006 saadi jalg ukse vahele ka autospordis, kui JCB Dieselmax püstitas Bonneville'i soolajärvel (USA, Utah' osariik) kaks diiselautode kiirusrekordit. Rekordkatsetel istus Dieselmaxi roolis Andy Green. Piloodi jaoks oli ilmselt tegu üsna mõõduka tempoga. Greeni nimele kuulub ka absoluutne maismaa-kiirusrekord 1227,723 km/h autol Thrust SSC, Dieselmax aga liikus ligikaudu poole aeglasemalt.
Aerodünaamika määras kõik
Projekti alustati 2005. aasta sügisel ning seda juhtis JCB grupi tehnikadirektor Tim Leverton. Üheks kaasaaitajaks oli ka Richard Noble, kelle initsiatiivil kunagi sündis Thrust SSC. Dieselmaxi aerodünaamika eest hoolitses Ron Ayres, kes tegi sama töö ka Thrust SSC juures. Inseneride hulgas leidus mitmeid vormel-1 ja Le Mans'i ööpäevasõidu kogemustega mehi.
Eesmärgiks seati 300miilise tunnikiiruse (umbes 480 km/h) ületamine. Võrdluseks: senine diislite maailmarekord püsis aastast 1973 Virgil W. Snyderi (Thermo King Streamliner) nimel ning oli vaid 379,331 km/h.
Enamik Bonneville'is rekordeid üritavatest sõidukitest on ilma vedrustuseta. Kuna tipptulemus taheti kindlasti tänavu kirja saada, tuli arvestada ka võimalusega, et kuivanud soolajärve pind ei pruugi olla ideaalselt sile. Nii saigi Dieselmax üleni sõltumatu vedrustuse.
Väliskuju dikteeris täielikult aerodünaamika. Kuna auto gabariidid (pikkus 9,1 m) ja kiirus välistasid võimaluse seda täismõõdulisena või vähendatud maketina tuuletunnelis "läbi puhuda", tehti seda virtuaalselt arvutis. Põhieesmärgid: võimalikult väike ristlõige, võimalikult väike välispind, optimaalne aerodünaamiline survejõud. Lõplikuks õhutakistusteguriks kujunes 0,174.
Traktorimootoriga 150 hobujõudu liitrist
Dieselmaxi šassii valmis Coventry masinaehitusfirmas Visioneering. Inseneride töö polnud kerge, sest aerodünaamika seadis ranged piirid ette, samuti polnud kuskilt võtta sobivaid eeskujusid. Siiski, erinevalt aerodünaamikutest said šassiiloojad oma ideid enne täismõõdus mudelil proovida.
Dieselmaxi raam keevitati kokku ruudukujulise ristlõikega 50 mm terastorudest. Raami keskel asuv piloodikokpit valmistati süsinikplastist, turvapuur selle ümber aga taas terastorudest. Konstruktsioonile lisab jäikust kolmeosaline süsinikplastist autopõhi, mis kinnitub terasraamile poltidega. Süsinikplastist on ka kerepaneelid. Üheksaliitrise mahuga kütusepaak asub juhiistme taga.
Rekordsõiduki edasiviiv jõud pärineb kahelt JCB444 seeriamootorilt (mõistagi vastavalt kohandatuna): kokpiti ees asuv käitab esirattaid, tagumine tagarattaid. Käigukastid on kuuekäigulised, käiguvahetamine toimub roolil olevate hoovakestega. Jahutuseks kasutatakse 180-liitrise mahuga jääpaaki.
Mootorite ja käigukastide ettevalmistamise eest hoolitsesid Ricardo insenerid. Tavalise 150 hobujõu asemel pigistasid nad 5-liitrise töömahuga diislist välja 750 hj ja 1500 N·m, tippvõimsus saadi 3800 minutipöörde juures. Kaheastmelise turbokompressoriga saavutati ülelaaderõhk 5,2 baari, mis omakorda nõudis tõhusaid põlemisõhu vahejahuteid. Klapiajam võeti väikeste muudatustega üle seeriamootorilt, ülisuurtel koormustel töötavad kolvid ja kepsud aga valmisid eritellimusel. Mootori ressursiks arvestati kaks tundi.
Esimesed sihid tulid kergelt
Projektiga alustati möödunud sügisel, esimese sõidu tegi JCB Diesemax vaid kuu aega (!) enne maailmarekordi püstitamist Inglismaal, Witteringi õhujõudude baasi stardirajal. 22. juulil kell 14.28 tõukas JCB Fastrack-traktor kerepaneelideta autole hoo sisse, seejärel "saavutas" Dieselmax Greeni juhituna kiiruse 98 km/h. Auto süsteeme pidevalt kontrollides tõusis tempo iga järgmise sõiduga, mootorid aga töötasid vaid osalise võimsusega. Kokku tehti Witteringis 19 proovisõitu ning saavutati maksimaalkiiruseks 323,4 km/h. Väiksemaid tehnilisi rikkeid tuli ette omajagu. Näiteks vajas täiendamist jahutussüsteem, kui ühel sõidul tekkis sinna ülerõhk ning vesi tungis tagumise mootori õliringesse.
Augusti algul koliti kogu tiim (27 inimest) ja tehnika Ameerikasse ning 12. augustil pääses Dieselmax esimest korda Bonneville'is soolarajale. Keskmine kiirus 323,409 km/h saavutati sisuliselt vaid eesmise mootori jõul, kuna tagumisel ei tõusnud ülelaaderõhk vajaliku tasemeni. Sama häda kordus ka järgmistel päevadel. Pärast muudatusi juhtarvutis ja õhuvõtusüsteemis ning eelsoojendusprotseduuri kasutuselevõttu õnnestus viga kõrvaldada ning 17. augustil jõuti esimese seatud eesmärgini - ühel sõidul saavutas Dieselmax tippkiiruseks 308 miili tunnis (495 km/h). Järgmisel päeval jõuti juba 523 km/h piirini. Mootorid töötasid nüüd ideaalselt sünkroonis, kuid arendasid "vaid" 600 hj kumbki.
Vähem kui aastaga maailmarekordini
Järgmiseks võeti sihikule ametlik maailmarekord. Selleks tuleb teha kaks vastassuunas sõitu maksimaalselt ühe tunni jooksul. Autole paigaldati 750hobujõulised "rekordimootorid" ning Bonneville'i kiirusnädala rajalt koliti üle pikemale, spetsiaalselt Dieselmaxi jaoks ettevalmistatud trassile.
22. augustil oli JCB Dieselmax stardivalmis juba enne koidikut. Esimene üritus nurjus, kuna ühel armatuurlaua-alusel juhtmel hõõrdus isolatsioon katki. Kell 9.37 sai Green lõpuks ometi rekordkatsele startida. Kaks otsa koos vahepealse kütuse- ja jäätankimise ning rehvivahetusega õnnestus läbida 49 minuti sees ning uus maailmarekord - 528,926 km/h - oligi sündinud. Sõidud olid aga kõike muud kui probleemivabad. Esimesel otsal kuumenesid mootorid üle ning juhtarvuti kahandas nende võimsust viiendiku võrra. Teisel korral eksis piloot, asudes liiga vara pidurdama. Kiirusele ja massile (2,7 tonni) vaatamata osutus sõiduk tähelepanuväärselt säästlikuks, tarbides kütust umbes 21 l / 100 km.
Vigade paranduseks oli võimalus juba järgmisel päeval. Kell 7.39 startiski Green rekordiüritusele ning ühemiilisel distantsil registreeriti tema keskmiseks kiiruseks 588,530 km/h. 41 minutit hiljem alanud tagasiteel tekkis uus häda. Öösel tehtud muudatused efektiivsema jahutuse nimel osutusid liiga tõhusaks ning turborõhk ei tõusnud kuidagi vajalikule tasemele. Seetõttu jäi tulemuseks pettumust valmistanud 540,133 km/h. Kahe otsa kokkuvõttes sündis aga taas maailmarekord - 564,268 km/h.
See oli JCB Dieselmaxi 55. ja viimane sõit. Esialgu plaaniti ka 24. augustil rajale minna, kuid Tim Leverton võttis tiimi kokku ja teatas otsusest rekordiüritused lõpetada. Nii jääb Bob Summersi poolt 1965. aastal püstitatud sisepõlemismootoriga autode tipptulemus 658,526 km/h endiselt püsima. Dieselmax oleks seda ilmselt suuteline ületama, piiravaks teguriks osutusid aga rehvid. Õnneks jõuti kõik seatud eesmärgid saavutada.
