Teadlane ruttas Argentiinasse
Vastuse leidmiseks otsustas Oliver Rauhut möödunud aastal ajas tagasi minna. Noor Saksa paleontoloog, kes sai oma doktorikraadi Bristoli ülikoolist, asus teele kaugele platoole Patagoonias Chubuti provintsis, kust radioaktiivne dinosaurus leiti. Tema meeskonda ootas ees tuhandete ruutkilomeetrite suuruse teedeta kõnnumaa läbikammimine.
Rauhut tabas naelapead juba esimesel päeval, leides dinosauruse luu, mis pärines tollest peaaegu tundmatust evolutsioonijärgust juura ajastu keskel. Mõned päevad hiljem avanes terve luude varaait. Mõne nädalaga avastas tema meeskond kaks suurt lihasööjast dinosaurust ja kuus hiiglaslikku rohusööjat. Nendele lisandus segu veidratest kaladest, konnadest, kilpkonnadest, lendroomajatest ja väikestest imetajatest. Leidus ka hulgaliselt taimejäänuseid, sealhulgas puutüvesid, männikäbisid, puuvilju ja seemneid.
Leid oli mahukam kõigist varasematest avastustest. See kätkes endas peaaegu tervet ökosüsteemi juura keskpaigast ja võib anda vastuseid paljudele pakilistele küsimustele.

Väljasuremise teooria vale

Enamik teooriaid dinosauruste arengu kohta keerleb tänapäevaste mandrite sünni ümber. "Juura ajastu alguses olid kõik maismaaosad, kõik mandrid surutud kokku üheks tohutuks ülimandriks, mida ümbritses ainult üks hiigelookean," räägib Rauhut.
See supermanner nimega Pangaea oli varajaste dinosauruste eluala. Tollal olid dinosaurused algelised, üsna ühesuurused ja sarnase kujuga olendid. Siis, juura ajastu keskel lõhenes manner kaheks. Selle sündmuse äärmine katastroofilisus näis toetavat teooriat, et massiline väljasuremine võib evolutsiooni dramaatiliselt mõjutada. Konkurentide vähenedes saavad ellujääjad uusi võimalusi, mis aitavad kaasa nende õitsengule. Kas see panigi aluse dinosauruste suurele läbimurdele?
Tõepoolest, kivistised kogu maailmast näitavad, et mandrite lõhenemine oli apokalüptilise ulatusega katastroof, mille tulemusel pühiti üleöö minema 80 protsenti mereelustikust. Kuid Rauhuti meeskond leidis, et mis ka polnud kalade hukkumise põhjus, igal juhul säästis see maismaal elanud olendeid. Väljasuremise teooria oli vale.

Kui suur oli ilmastiku osa?

Järgmine tõenäoline selgitus võiks olla kliimamuutused. Kivimitest ilmnes, et ülimandri kliima oli valdavalt kuiv, mistõttu tekkisid kõrbed, mida aegajalt leotasid "megamussoonid". Pangaea lagunedes hakkas vesi ümbritsema alasid, mida varem piiras vaid maismaa. Selle tulemusel muutus kliima ja tekkisid uued ökosüsteemid, mis lõid soodsad elutingimused dinosaurustele.
Jällegi pakkus Rauhuti juura-park ideaalset kontrollimisvõimalust. Sõnajalgade ja okaspuude käbide leidmine näitas, et Lõuna-Ameerika peamiselt kuum, põuane kliima asendus niiskema ilmaga, mis pani vohama metsad.
"Kui tegemist on keskkonnaga, kus vohavad taimed, peavad ka dinosaurused arenema täpselt samas tempos, et muutustega kaasas käia," ütles juhtiv paleontoloog ja Yorkshire'i muuseumi geoloogiaosakonna varahoidja dr Phil Manning. Ka kiskjad olid sunnitud arenema, et selles omalaadses evolutsioonilises võidujooksus oma rohusööjatest saakloomadega sammu pidada.

Süüdi on mandrite eraldumine
Kuid kliimateooria iseenesest polnud kuigi vettpidav: vaja oli veel mõnd võtmetegurit.
Kas selleks võiks olla nähtus nimega vikarism, mille puhul looduslike tõketega eraldatud liigid hakkavad arenema üsna eri suundades?

Loogiliselt oli sääraseks tõkkeks Atlan di ookean, mille pealetung lõikas miljoniteks aastateks teineteisest ära praeguse Põhja-Ameerika ja Lõuna- Ameerika. Kuid seos vikarismi ja dinosauruste mitmekesisuse vahel vajas ikka veel tõestamist.
Rauhuti meekond võrdles põhja- ja lõunapoolkeralt leitud dinosauruste kivistisi. Vikarismiteooria õigsuse korral oleksid need pidanud enne hiidmandri lõhenemist olema ühesugused. Rauhut valis keskmise suurusega lihasööja dinosauruse. See osutus tegelikult identseks oma põhjapoolse sugulasega.
Siis võrdles ta pärast mandrite eraldumist elanud dinosauruseid. Kui teooria oleks tõene, siis peaks leiduma väikesi erinevusi. Valinud välja radioaktiivse dinosauruse – noorima oma kesk-juura fossiilidest –, teostas ta luude mõõtmisi ja kasutas arvutiprogrammi, et võrrelda neid põhjapoolsete isenditega. Jalaluu ülaosast avastas ta selgesti eristuva kühmu.
"Analüüsist selgub, et mandrite lõhenemine mõjutas tõepoolest suuresti dinosauruste mitmekesistumist," nendib Rauhut.

Eri mandritel eri saurused
Selle protsessi tulemusel kujunesid hilisjuura ja kriidi ajastuks välja suured erinevused kummagi poolkera dinosauruste vahel. Asudes iseseisvale evolutsioonilisele arenguteele, kasvasid lõunapoolsetest dinosaurustest välja säärased liigid nagu gigantosaurus, kes oli suurim maismaal elanud lihasööja, ja argentinosaurus – umbes 30 meetri pikkune ja sada tonni kaalunud hiiglaslik rohusööja. Põhjapoolses rühmas arenesid välja sellised koletised nagu türannosaurus ja brahhiosaurus.
Manningi arvates on Rauhuti uurimus avanud olulise akna ajas ja kandnud rõhuasetuse üle lõunapoolkerale. "Tema käsutuses on tohutu kogus informatsiooni. Lõuna-Ameerika on paleontoloogile nagu maiustustepood, kust võib veel avastada tähtsaid saladusi."