Dinosauruste suur läbimurre
Kaevur otsis Patagoonia kõnnumaal uraani, aga kui tema Geigeri loendur
plõksuma hakkas, ootas teda pettumus. Kaevates leidis ta dinosauruse
luustiku, mis oli kivistumise käigus radioaktiivseks muutunud.
See juhtus
1980. aastatel ja tema leiu tähtsusele ei pööratud tollal tähelepanu. Kuid
dinosaurus oli erandlik, sest pärines juura ajastu saladuslikust keskpaigast
160 miljonit aastat tagasi, mil mingi jõud dinosauruste arengule olulise
tõuke andis.
Selle salapärase sündmuse tulemusel arenes välja kõige
erinevamaid dinosauruseid, kes on meile tuttavad hilisjuura ajastust, mis oli
nende hiigelsuurte kiskjate ja rohusööjate kuldaeg. Need elukad on olnud
uurimuste keskpunktis viimased 150 aastat. Aga mis pani aluse nende
mitmekesisusele?
Teadlane ruttas Argentiinasse
Vastuse leidmiseks
otsustas Oliver Rauhut möödunud aastal ajas tagasi minna. Noor Saksa
paleontoloog, kes sai oma doktorikraadi Bristoli ülikoolist, asus teele kaugele
platoole Patagoonias Chubuti provintsis, kust radioaktiivne dinosaurus leiti.
Tema meeskonda ootas ees tuhandete ruutkilomeetrite suuruse teedeta kõnnumaa
läbikammimine.
Rauhut tabas naelapead juba esimesel päeval, leides
dinosauruse luu, mis pärines tollest peaaegu tundmatust evolutsioonijärgust
juura ajastu keskel. Mõned päevad hiljem avanes terve luude varaait. Mõne
nädalaga avastas tema meeskond kaks suurt lihasööjast dinosaurust ja kuus
hiiglaslikku rohusööjat. Nendele lisandus segu veidratest kaladest, konnadest,
kilpkonnadest, lendroomajatest ja väikestest imetajatest. Leidus ka hulgaliselt
taimejäänuseid, sealhulgas puutüvesid, männikäbisid, puuvilju ja
seemneid.
Leid oli mahukam kõigist varasematest avastustest. See kätkes
endas peaaegu tervet ökosüsteemi juura keskpaigast ja võib anda vastuseid
paljudele pakilistele küsimustele.
Väljasuremise teooria vale
Enamik teooriaid dinosauruste arengu kohta keerleb tänapäevaste mandrite
sünni ümber. "Juura ajastu alguses olid kõik maismaaosad, kõik mandrid surutud
kokku üheks tohutuks ülimandriks, mida ümbritses ainult üks hiigelookean,"
räägib Rauhut.
See supermanner nimega Pangaea oli varajaste dinosauruste
eluala. Tollal olid dinosaurused algelised, üsna ühesuurused ja sarnase kujuga
olendid. Siis, juura ajastu keskel lõhenes manner kaheks. Selle sündmuse
äärmine katastroofilisus näis toetavat teooriat, et massiline
väljasuremine võib evolutsiooni dramaatiliselt mõjutada. Konkurentide vähenedes
saavad ellujääjad uusi võimalusi, mis aitavad kaasa nende õitsengule. Kas see
panigi aluse dinosauruste suurele läbimurdele?
Tõepoolest, kivistised kogu
maailmast näitavad, et mandrite lõhenemine oli apokalüptilise ulatusega
katastroof, mille tulemusel pühiti üleöö minema 80 protsenti mereelustikust.
Kuid Rauhuti meeskond leidis, et mis ka polnud kalade hukkumise põhjus, igal
juhul säästis see maismaal elanud olendeid. Väljasuremise teooria oli vale.
Kui suur oli ilmastiku osa?
Järgmine tõenäoline selgitus võiks olla kliimamuutused. Kivimitest ilmnes,
et ülimandri kliima oli valdavalt kuiv, mistõttu tekkisid kõrbed, mida aegajalt
leotasid "megamussoonid". Pangaea lagunedes hakkas vesi ümbritsema alasid, mida
varem piiras vaid maismaa. Selle tulemusel muutus kliima ja tekkisid uued
ökosüsteemid, mis lõid soodsad elutingimused dinosaurustele.
Jällegi pakkus
Rauhuti juura-park ideaalset kontrollimisvõimalust. Sõnajalgade ja okaspuude
käbide leidmine näitas, et Lõuna-Ameerika peamiselt kuum, põuane kliima asendus
niiskema ilmaga, mis pani vohama metsad.
"Kui tegemist on keskkonnaga, kus
vohavad taimed, peavad ka dinosaurused arenema täpselt samas tempos, et
muutustega kaasas käia," ütles juhtiv paleontoloog ja Yorkshire'i muuseumi
geoloogiaosakonna varahoidja dr Phil Manning. Ka kiskjad olid sunnitud
arenema, et selles omalaadses evolutsioonilises võidujooksus oma rohusööjatest
saakloomadega sammu pidada.
Süüdi on mandrite eraldumine
Kuid kliimateooria
iseenesest polnud kuigi vettpidav: vaja oli veel mõnd võtmetegurit.
Kas
selleks võiks olla nähtus nimega vikarism, mille puhul looduslike tõketega
eraldatud liigid hakkavad arenema üsna eri suundades?
Loogiliselt oli sääraseks tõkkeks Atlan di ookean, mille pealetung lõikas
miljoniteks aastateks teineteisest ära praeguse Põhja-Ameerika ja Lõuna-
Ameerika. Kuid seos vikarismi ja dinosauruste mitmekesisuse vahel vajas ikka
veel tõestamist.
Rauhuti meekond võrdles põhja- ja lõunapoolkeralt leitud
dinosauruste kivistisi. Vikarismiteooria õigsuse korral oleksid need pidanud
enne hiidmandri lõhenemist olema ühesugused. Rauhut valis keskmise suurusega
lihasööja dinosauruse. See osutus tegelikult identseks oma põhjapoolse
sugulasega.
Siis võrdles ta pärast mandrite eraldumist elanud dinosauruseid.
Kui teooria oleks tõene, siis peaks leiduma väikesi erinevusi. Valinud välja
radioaktiivse dinosauruse – noorima oma kesk-juura fossiilidest –, teostas ta
luude mõõtmisi ja kasutas arvutiprogrammi, et võrrelda neid põhjapoolsete
isenditega. Jalaluu ülaosast avastas ta selgesti eristuva kühmu.
"Analüüsist
selgub, et mandrite lõhenemine mõjutas tõepoolest suuresti dinosauruste
mitmekesistumist," nendib Rauhut.
Eri mandritel eri saurused
Selle protsessi tulemusel
kujunesid hilisjuura ja kriidi ajastuks välja suured erinevused kummagi
poolkera dinosauruste vahel. Asudes iseseisvale evolutsioonilisele arenguteele,
kasvasid lõunapoolsetest dinosaurustest välja säärased liigid nagu
gigantosaurus, kes oli suurim maismaal elanud lihasööja, ja argentinosaurus –
umbes 30 meetri pikkune ja sada tonni kaalunud hiiglaslik rohusööja.
Põhjapoolses rühmas arenesid välja sellised koletised nagu türannosaurus ja
brahhiosaurus.
Manningi arvates on Rauhuti uurimus avanud olulise akna ajas
ja kandnud rõhuasetuse üle lõunapoolkerale. "Tema käsutuses on tohutu kogus
informatsiooni. Lõuna-Ameerika on paleontoloogile nagu maiustustepood, kust
võib veel avastada tähtsaid saladusi."