Disainirindel muutusteta
Eesti tootedisaini seis on olnud ühtmoodi kehv pea kümme aastat. Peale nõukogude-aegsete suurettevõtete laostumist, laialisaatmist ning paljaks varastamist, pole suurt midagi positiivset toimunud. Mitmed tootjad nagu Visu ja Marat leidsid omale uue nišši allhanketööde näol. Tore küll, et pankroti minekust on pääsetud, aga on siiralt kahju, et eelnevatel kümnenditel pakutud kvaliteetseid ning omanäolisi tooteid enam müüa ei juleta või ei taheta. Seevastu mitu korda varjusurmas olnud Tarbeklaas on leidnud uue hingamise, tööle on võetud suisa neli klaasikunstnikku. Kuna aga eesti turg on väike ning potentsiaalsetes ekspordikohtades Soomes-Rootsis ollakse ustavad kodumaistele kaubamärkidele, pole vabriku olukord eriti roosiline. Eesti disaini uhkus – Lutheri vabriku järeltulija Tallinna Vineeri-ja Mööblikombinaat, kus hakati vineeri ning mööblit valmistama juba 19. sajandil, on tänaseks esemete tootmise lõpetanud. Väidetavalt ei suudetud enam konkureerida odava Hiina kaubaga ning välistellimusi oli liiga vähe. Seni on edukamad olnud väiketootjad (nagu Mangide perefirma), kelle sihtgrupiks on olnud pigem keskmisest jõukam elanikkond. Kuigi Tarmo Luisu lamp või Toivo Raidmetsa laud ei pruugigi tegelikkuses väga kallid olla, pakuvad disainerid ise läbi ajakirjade ning saadete pigem elitaarsusele pretendeerivat enesekuvandit. “Rahvakunstnik” või antud kontekstis “rahvadisainer”, kes kavandab odavaid, kuid nägusaid tarvikuid, ei soovi olla justkui keegi. Kodumaise tootmise nõtruse tõttu kiratseb juba aastaid kunstiakadeemia tootedisainerite ning sisearhitektide harimine. Reaalse tootmisbaasita on üsna perspektiivitu töötada kolmedimensiooniliste arvutivisioonide ning põlveotsas tehtud mudelite kallal. Täpselt samal põhjusel pole ka usutav, et kõik noored saavad karjääri teha välismaal.
Nutikamad kunstnikud on nõnda koostöös teiste erialade spetsidega püüdnud luua omale seni katmata või väikese konkurentide arvuga alasid. Näiteks toodetakse Eestis paaris firmas mullivanne, Matti Õunapuu disainib Docobo-nimelise “kodutohtreid” jne.
Kuigi on täiesti selge, et apetiitselt kujundatud esemed lähevad paremini kaubaks, on riigipoolne huvi seni eesti disaini arendamise vastu olnud leige. Nii on näiteks teosammul liikunud Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumis Disainiinfo Keskuse loomine. Väidetavalt püütakse asutus selle aasta lõpul Eesti Kunstiakadeemia, Kaubandustööstuskoja ning Suurettevõtjate Liidu abiga käima lükata. Siiski jääb lahtiseks, millise huvigrupi sõna jääb selles nõukojas peale.
Nii võibki Saint Étienne’i disainibiennaalile minevate eksponaatide nimekirja vaadates taas tõdeda, et disainimaa Eesti küll ei ole.
