Sei on välja arvutanud, et kui veel ööklubi Spirit oli avatud, käis ta kaheksa kuu jooksul kohal 96 protsendil seal toimunud pidudest. "Kui see kinni pandi, olin ma väga kurb. Mul oli tunne, nagu ma oleksin kodutu!" naerab ta ise. Siis hakkas sagedamini külastama ööklubisid Privé ja Hollywood.

Pühendunud diskokülastaja peopäevad kulgevad väga kindla rutiini järgi. Esiteks, pärast kella kaht ei söö Sei noil päevil ealeski. Samuti peab ta kindlasti tegema lõunauinaku.

Siis valib Sei oma 70 diskosärgi seast välja selleks õhtuks sobiliku ning viib ellu triikimisrituaali.

"Mulle meeldib triikimine väga! Ühel päeval ma tahaksin endale üht mu unistuste triikrauda, mis maksab umbes 30 000 krooni."

Kell 20.30 algab füüsiline ettevalmistus. "Täpselt sel kellaajal hakkan ma kodus venitusi tegema. Võtan tantsimist väga tõsiselt: sel sekundil, mil ma astun tantsupõrandale, pean olema sada protsenti valmis tantsima! See on ju nagu sport!" Venitustele kulub umbes üks tund, taustaks kõlavad CNNi uudised.

Seejärel asub Sei õhtuks vaimu valmis seadma. Kohustuslik abiline on lauljatar Beyoncé. Sei kuulab tema laivesinemise DVD-lt ära palad "Crazy in Love", "Sugar Mama" ning "Upgrade U".

Just täpselt sellises järjekorras.

Millisele peole aga üleüldse õhtul minna, selle otsustamiseks on Seil välja kujunenud konkreetsed kriteeriumid. Esiteks DJ nimi (tema lemmik on hetkel Hollywoodis esinev Bad J) ning teiseks - tantsupõranda materjal.

Parim on parkett.

Tipp-põrandate edetabeli esikohal ongi tänu parketile BonBon, teisel kohal Hollywood (hea libe) ning kolmandaks jääb Privé põrand (mõnikord ei libise nii hästi).

Tantsu õnnestumiseks on Seil isegi oma spetstantsutossude mark, Nike Kikuni. "Enam neid ei toodeta, aga mul on varuks ostetud seitse paari. Ma kasutan hetkel ainult üht paari, teisi hoian tulevikuks. Ma lihtsalt ei saa ilma nendeta tantsida!"

Kikunid on Sei sõnul väga sobilikud keerutuste tegemiseks - just see on Sei liigutuste peamine trump.

Tantsimise ajal keskendub Sei oma keha sünkroniseerimisele muusika trummilöökidega.

Kusjuures see ei olevatki Sei sõnul nii lihtne - isegi tema õppis selle ära alles mõne aasta eest.

Peole läheb Sei võrdlemisi vara. Sageli ongi ta esimene inimene tantsupõrandal. Hiljuti, kui Sei läks Hollywoodi peole, tegi klubi turundusjuht Tanel Tatter talle õlle välja, öeldes, et ta ei võta ju neil tantsimise eest ka raha! Nii teenekas tantsija on ta.

Kui Sei tantsib, joobki ta ainult õlut. "Parem oleks vett juua, aga ma kardan, et ma lähen liiga tõsiseks niimoodi."

Eestisse tulles ei olnud Sei kunagi varem tantsinud. "Esimest korda kuulsin ma house-muusikat Spiritis ja mulle meeldis. Ma tahtsin väga selle järgi tantsida, aga mul polnud õrna aimugi, kuidas oma keha liigutada. Siis tuli mul idee: ma teen nii, nagu jaapanlased - kopeerin kedagi, kes hästi oskab, ja loon oma originaali. Nagu Sony! Niisiis leidsin ühe tüdruku, kes tantsis väga hästi, ning kopeerisin teda. Ta tantsis alati üksi ja mina seepärast ka. Ma olen väga häbelik, ma ei julgegi kedagi paluda."

Miks Sei käib diskol? "Ma ei tea, mulle lihtsalt meeldib kogeda seda üha uuesti ja uuesti - mulle meeldib tantsida ja klubis käia."

Sei, kellel naistega ei vea

Iga kord enne tantsupõrandale minemist unistab Sei, et kohtab seal mõnd kena tüdrukut. "Eesti tüdrukud on väga ilusad! Seepärast ma polegi siit ära kolinud," on jaapanlane originaalne.

Samas pole Sei juba aastaid ühtki tüdruksõpra leidnud. Ilmselt seepärast, et ta tüdrukutega rääkida ei julge. "Ma ei tea, miks," on Sei ise samal ajal õnnetu ja teadmatuses.

Eestisse kolis Sei muide samuti eestlanna pärast, kellesse ta Londonis elades ära armus. Ta kolis tüdrukule Tartusse järele, kuid kohtas teda vaid paaril korral. Elu Tartus tundus talle maailma lõpuna. "Ma ei olnud nii väikeses maakohas olnud pärast 15aastasena Aafrikas käimist! Ma tundsin, et tartlased tundsid samamoodi. Seal oli väga raske isegi korterit leida!"

Neiult vastuarmastust leidmata kolis Sei Tallinna.

Siis, üheksa aasta eest leidis Sei küll õnne ühe 16aastase tüdrukuga, kellega nad olid neli kuud abielus, aga naine jättis õnnetu jaapanlase varsti maha.

Siis tulid diskod ning Sei armus järjest kaunitesse nais-DJdesse, nagu näiteks Heidy Purgasse...

Investor Sei

Investeerimisest Sei erinevalt naistejuttudest eriti rääkida ei soovi. Ent mainida võib siiski, et Äripäev reastas Takano paari nädala eest koguni 10. kohale Tallinna Börsil aktsiaid ostnud eraisikute edetabelis, milles on rivis investorid, kes on soetanud nendega mitte seotud firmade aktsiaid turuhinna eest. Seil on Eesti Telekomi aktsiaid ligi viie miljoni krooni eest.

Nii palju Sei siiski ütleb, et ta ei ole börsil igapäevane kaupleja - müünud on ta oma aktsiaid vaid ühel korral elus.

Tänu regulaarselt laekuvatele dividendidele ei käi ta ka palgatööl ja tema "tööpäevad" koosnevad CNNi uudiste vaatamisest, internetis Jaapani ajalehtede lugemisest, finantsuudiste jälgimisest ning Facebookis kolamisest.

Tema argirutiini hulka kuulub ka igapäevane toidu hankimise retk ja jalutuskäik marsruudil Vene tänav, Viru tänav, Viru keskus, Tallinna kaubamaja, Gonsiori tänav, Stockmann ja Norde Centrum.

Šopahoolik Sei

Sei tunnistab ausalt üles, et ta on šopahoolik.

"Hulludel päevadel pean ma olema Stockmanni ukse taga vähemalt kell pool kaheksa või veel parem, 45 minutit enne avamist. Ma tahan saada parima positsiooni ukse taga!

See on oluline! See on meelelahutus!

Oma riided ostan ma ainult suurtelt allahindlustelt. Mu sõbrad kutsuvadki mind Suure Allahindluse Kuningaks.

Sel nädalal ostsin Adidase odavmüügi poest näiteks seitse paari tenniseid, sest need olid nii odavad!"

Aga veel! Kirjanik Sei

Sei on kirjutanud kuus raamatut, kuid Eestis elades mitte ühtki.

* 1983 "Koolipõlv Aafrikas" - "See on parim, mis ma kirjutanud olen, ma arvan. Mälestusraamat Ida-Aafrikast - Tansaaniast ja Kenyast. Ma elasin seal ühe aasta üksinda, kui ma olin 15aastane."

* 1988 "20 päeva piiblit" - "Taas reisiraamat... See ei ole väga huvitav tegelikult."

* 1990 "Demokraatia lõbud" - "Räägib poliitilistest kampaaniatest Jaapanis. Ma jälgisin kaht valimiskampaaniat ning leidsin, et noored inimesed ei huvitu poliitikast üldse. Ja ma sain aru, miks - valimiste võitmine on väga kaugel poliitika tegemisest või visioonide loomisest. Kõik on müük. See on nagu autode müümine."

* 1991 "Paabeli universum" - "Räägib noortest inimestest, kes on poliitilistes erakondades väga madalal positsioonil, aga kes unistavad muutustest oma erakonna sees ja poliitikas üldse. See ei olnud ka väga hea raamat."

* 1992 "Unelmate ühendriigid" - "Samuti Tokyo noortest. Näiteks käisin salaja "Kentucky Fried Chickeni" köögis, kus ühed noored töötasid ja kuhu keegi ei tohtinud minna tegelikult."

* 1993 "Rahuvalve südames" - "See on ilukirjandus, mis räägib noortest inimestest. Üks mees tapetakse Tokyo tänaval ning ta läheb taevasse. Aga taevas kohtab ta metoodilise näitlemise õpetajat, kes näitab, kuidas seda kasutades saaks ta maailma tagasi tulla."