Maalib pahelist vihjelisust: Merike Estna oma näituse avamisel. Annika Haas

Kui keegi on praeguses Tallinna noores maalikunstis originaalne tegija, siis on see kahekümne viie aastane Merike Estna. Estna suurtel absurdse süžeega piltidel seguneb neofotorealismist lähtuv pop-maalilaad maalilise maaliga, verbaalse lisatähenduse annavad töödele musta huumoriga pealkirjad, nagu Delfi oraakli segased ennustused. Võib-olla peitub tema tööde võti psühhoanalüüsis, olen korduvalt mõelnud. Igatahes läinud nädalal Tallinna Kunstihoone galeriis avatud näituse ristis kunstnik nimega "Vihka ennast rõõmuga".

"Ega ma eriti suur jutuinimene ei ole," ütleb Merike Estna enda kohta vestluse alguses. Aga ikkagi, miks selline pealkiri? "Pealkiri on nali. Panin sellepärast, et vaatajas tekiksid ootused leida näitus täis vihkamist, aga leitakse hoopis näitus täis armastust."

"Palju sind filmikunst on mõjutanud?" tahan teada. "Mulle tundub alati sinu töid nähes, et need on justkui kaadrid valmimata unenäolisest filmist. Või hoopis mitteeksisteerivatest filmidest," lõpetan mõtte.

"Kindlasti mõjutavad mind kõik asjad: millest ma elan, milliste inimestega ma suhtlen. Ma ei mõtle mingit näituseprojekti valmis, mida hakkan siis teostama, vaid loon pilte hetketunnetusega ja selles mõttes on mu igal pildil oma jutustus." Nii. Pole Estna väikese jutuga ühti.

"Palju kasutad oma unenägusid?" pärin edasi. Ja vastus on kiire tulema: "Mitte eriti. Mul on sellised kurjad unenäod. Aga ma ei räägi neist, nad on sellised – isiklikud."

Mulle imponeeris algusest peale, kui vabalt ja sundimatult oskab Estna kasutada suurt formaati, ja see, et ta ei raami oma töid. "Ma ei pea suurt formaati küll maalikunstniku jaoks oluliseks, mulle isiklikult see lihtsalt meeldib, sest tunnen end siis mugavamalt.

Maalin kiiresti. Tähendab, sellest hetkest alates, kui pintsliga esimest korda puudutan lõuendit. Aga teen hästi palju eeltööd, komponeerin, pildistan, valmistan lõuendit ette. Eskiise eriti ei tee, ma teen fotosid ja teen neist kollaaže.

Ma taotluslikult ei raami oma töid."

Mida Estna kujutab, on paheline vihjelisus. Näpuga otse ei näidata, kuid kes koodi tunneb, see hakkab veidrate motiivide taga aimama erootilisi metafoore, süütuse presumptsiooni pea peale pööramist. Möödunud kevadel lõpetas Estna Eesti Kunstiakadeemia n-ö vana tegijana, kelle tööd – mõne hooaja kaubamärkideks näiteks Playboy jänkud vahemeresinise taeva taustal ja kuidagi ebasündsalt mõjuvad lapsukesed – avaldasid oma küpsusega muljet juba paar aastat tagasi.

"Palju on sind su õppejõud mõjutanud, musta huumori elav klassik Marko Mäetamm või kummalise ükskõiksuse märgistaja Kaido Ole näiteks?"

"Kindlasti on keegi mõjutanud, ja samuti need, kes pole mu õppejõud olnud. Aga kes? Seda ei saa ma hetkel öelda, sest kõik nimed on peast hetkel pühitud," ütleb Estna ja puhkeb naerma.

"No näiteks Kaido Ole, aga mitte oma töödega, vaid oma suhtumisega, ideedega. Ma austan väga tema suhtumist õpetusse, õpetamisse, sest on väga tore, kui inimene teeb seda südamest, mitte, et on vaja teha."

"Kuidas sa hindad maalikunstnikuna käsitööd ja akadeemilist haridust?" "Oleneb, kuidaspidi vaadata," vastab ta kiiresti mu uuele küsimusele. "Mulle on see kindlasti olnud oluline. Tahan oma mõtteid väljendada suhteliselt realistlikult, ja kui mul ei oleks tehnilisi oskusi, ei jõuaks minu idee kindlasti vaatajateni."

Estna selli- ja ränduriaastad möödusid enne Kunstiakadeemiat eesti maalijaile ebatüüpiliselt esmalt Tartu Kunstikoolis ja seejärel veel üks aasta Non Gratas, õppemetoodikalt totaalselt erinevates koolides. Tartus saadava hariduse kohta arvab ta, et hindab seda seisukohast, et "see polnud väga intensiivne haridus, aga andis mulle aega otsida, mida tahan teha".

"Pärast Tartut õppisin veel aasta Non Gratas ja see aitas mind väga palju, eriti pärast Tartut, kus võib jääda kinni mingitesse maneeridesse ja kus inimesi ja nende töid ehk liialt kiidetakse. Non Grata aitas mul kindlasti sellest üle saada. Seal saab rohkem sõimata. Alguses mõtled siis, et ei tee enam kunagi kunsti, aga pärast mõtled, et õige asja eest sain.

Ma ei mõtle veel eriti sellele, kes ma eesti kunstis olen. Olen veel üliõpilane, magistrand. Positsioneerin ennast nagu üliõpilast.

Ma kujutan ette, et suudan ainult oma kunstist ära elada." Aga seda enesekindlat tunnistust kuuldes hooman Estna hääles ometi ebakindlust. "Olen arvatavasti naiivne, aga olen juba selline illusionist, muidu ma ei saaks töötada. Selline mõtteviis annab mulle energiat. Nagu harvad jalustuskäigud ja filmivaatamised. Mitte telekas."

Juba enne näituse avamist oli üks maal müüdud.