Vaenlased paneksid ta muidugi mängima seitsmepealist draakonit (mida siis vapper rüütel Mart hobusel või õilis ninja-kilpkonn Andrus tapma kihutab. Või teeks Edgarist hoopis süütut naist kimbutava hiidahvi King-Kongi või muteerunud hiidsisaliku Godzilla. Edgari jõulisust arvestades võiks tast saada  ka monstroosne purustajakoletis filmist “Cloverfield”, kes Võidusamba seljas sõidaks puruks vaenlaste kantsid Pirita ja Nõmme. 

Üks hea erakond toimib nagu suur perekond. Perepea don Vito Corleone hoiab filmis “Ristiisa” kiivalt pereväärtusi, hävitab vaenlasi. Kui vaja, ütleb: “Ma teen talle ettepaneku, millest ta ei saa keelduda.” Äri hoitakse perest lahus. “Ära küsi mult äriasju,” ei taha Michael Corleone, et naine asjatult muretseks. Väed, mida don Corleone juhatab, on väikesed, aga teguvõimsad, reetmised lõpevad üheselt. Kuri saab karistuse. Don Corleone rolli valimisel võib häirida, et tegemist on maffiaperekonnaga. Kuid Francis Ford Coppola lavastuses ei kasutata kordagi sõna maffia. Meie tavadega peaks see sobima: JOKK. Mõne ebamugavusega peaks siiski harjuma. Näiteks Marlon Brando mängis, toppinud suu täis igasugust kummiollust, lisamaks brutaalsust.

Loobugem aga “Ristiisast”, ei tahaks pahatahtlikkuse varjugi. Pooldajad pakuksid kindlasti filmi “Charlie ja šokolaadivabrik”. Magusavabrikant Willy Wonka viib lapsed ekskursioonile šokolaadijõgedele. Perefilm, pehme huumor. Edgar saaks ületada Johnny Deppi. 

Nüüd ütleks jälle poliitiline vastasleer: olge objektiivsed. Valime seepärast tegevuspaigaks Gotham City, kus Batman juba üle poole sajandi on tegutsenud. Seosetult laiutav suurlinn kihab korruptsioonist, kuritegevusest ja vajab päästjat. Ilmub välja salapärane öine korrakaitsja nahkhiir Batman, kes päevavalgel maskeerib ennast miljonäriks. Kurjust kehastab harilikult Jokker, kes läheb järjest tigedamaks, viimases filmis on ta lausa Mefistofeles. Vahepeal sekkub paheline Catwoman (Keit Pentus?). Batmani õiglusjanu põhjuseks on ränk lapsepõlvetrauma. Sõidab ta uhkel Batmobiilil. Kaunid naised on omal kohal, jäävad aga statistideks. Harilikult varjub Batman musta ülikonna ja maski taha.  

“Ristiisas” on eepilisust ja “Batmani” uhke disain peaks imponeerima. Õpilasmaleva-päevil lavastas Edgar Talvepalee vallutamise (mis oli suhteliselt rahumeelne toiming, palee kannatas Eisensteini kuulsa filmi “Oktoober” lavastamise ajal võrratult enam kui bolševike võimuhaaramisel; Eisensteinil oli vaja märulit, sellepärast sundis ta madruseid ronima üle suurte raudväravate).

Märulit on rahvale vaja, Edgar saab sellest aru  – kes siis veel, kui mitte tema – ja seepärast tungib ta hoogsalt Ääsmäe võilattu. 

Oma suurima lavastuse (kui selleks mitte pidada Rahvarinnet), Balti keti,  kahe miljoni inimlüli taevaseks korrigeerimiseks kasutas ta helikopterit. Võitluskaaslaste kartused Edgari dramaturgiomadustes osutusid asjatuks.

Film ja reality show on elulähedased. Edgarile oleks õieti vaja midagi tinglikumat, monumentaalsemat. Sobiks ooper (Wagner, massid). Aga miks mitte muusikal (Webber)? Saaks melu, kankaani. Saab laulda “Don’t cry for me Estonia”. Peron, Chavez, üldse Ladina-Ameerika kindlakäelised mehed, oleksid meelitavad paralleelid.