Donbassis hukkunud Eesti kodanik Nikolai aastal 2006: "Me põgenesime Stalini eest"'
Ukraina ajakirjanduse teatel hukkus 13. juulil 2020 Donbassis Valgevenes sündinud Eesti kodanik Nikolai Iljin.
Iljin oli koos teiste Ukraina teenistujatega püüdnud evakueerida hukkunud Ukraina luuraja surnukeha, kui Vene sõjaväelased nende pihta tule avasid.
2006. aastal intervjueeris Iljinit Eesti Ekspressi ajakirjanik Viktoria Ladõnskaja. Toona viidi Eestis läbi projekti, mille raames kuus poliitilistel põhjustel kodumaa kõrgkoolidest eksmatrikuleeritud Valgevene tudengit said oma õpinguid jätkata Tartus. Üks neist oli Iljin, kes omandas seejärel ka Eesti kodakondsuse. Taasavaldame toonase intervjuu tema ja teise poliitilise pagulase Jevgenia Trofimovaga.
Eestis on juba umbes kuu aega käimas projekt, mille raames kuus Valgevene tudengit elavad ja õpivad Tartus. Kõik nad eksmatrikuleeriti kodumaa kõrgkoolidest selle tõttu, et nad ei poolda Aleksandr Lukašenka poliitikat.
Nad ütlevad, et tänapäeva Valgevene on riik, mille mõnedes koolides on eksperimendi korras lõpetatud valgevene keele õpetamine ja asendatud see hiina keele tundidega, sest hiina keel on Valgevene presidendi suhtes sõbralikult meelestatud rahva keel. Tavalised kodanikud kardavad ootamatuid läbiotsimisi ja kutsumata külalisi riiklikust julgeolekuteenistusest, "valede poliitiliste
vaadetega" inimesed kaovad jäljetult.
Pikkade tumedate juuste ja kauboikaabuga Jevgenia hakkas kevadel kartma üksi koju jääda, kartma salastatud numbrilt mobiilikõnesid ja juhuslikke koputusi uksele.
"Mind sunniti alla kirjutama paberile, et ma lahkun vabatahtlikult ülikoolist. Nii öeldigi: "Kas kirjutad ise või me kukutame su järjest kolmel eksamil läbi ja sa lendad niikuinii," räägib Jevgenia.
Nikolai tegeles kodumaal uute opositsiooniliikmete värbamisega. Avaliku valitsusvastase tegevuse eest on ta ühtekokku olnud vahistatud umbes neli kuud.
"Valgevene on praegu samasugune nagu Stalini-aegne Venemaa. Elatakse igaveses hirmus riiklike struktuuride ees. Maailma avalikkus lihtsalt ei tea meie tegelikkusest praktiliselt midagi. Ja riiklik propaganda töötab ka Valgevenes endas nii kvaliteetselt, et suurem osa inimestest kas tõesti usub, et kõik peabki nii olema, või on inimesed sedavõrd ära hirmutatud, et kardavad oma arvamust avaldada. Juba see, et ma räägin välismaa ajakirjanikuga sellisel teemal, on karistatav. Meie seaduste järgi ma "diskrediteerin Valgevene Vabariiki". Ja mind võib selle eest kuni viieks aastaks vangi panna," räägib Nikolai.
Kuidas seda mõista, et Valgevene riigis puudub demokraatia?
Nikolai: "Aga te minge suvalise lehekioski juurde ja küsige mõnd MITTE-Valgevene ajalehte. Meil ei
ole neid. Sellepärast teavad Valgevene elanikud üksnes seda, mida nad "peavad" teadma. Näiteks räägitakse meile, et Ukrainas on košmaar, Gruusias veel hullem, aga Baltikumis on üldse kõik puha natsid. Samas, kui isake lendab helikopteriga kontrollima, kuidas külvitööd edenevad, siis näidatakse üle terve teleriekraani Valgevene kaarti, millele on joonistatud väike helikopter."
Jevgenia: "Tõeliselt vastikuks muutus mulle riigivõim siis, kui ma nägin pealt, kuidas meie
korrakaitseorganid peksid üht vanamemme, kes tõi meelt avaldavatele noortele süüa."
Milles konkreetselt seisnes teie opositsiooniline tegevus?
Nikolai: "Pool aastat enne valimisi hakkasin koos teiste aktivistidega valmistama ette miitingut, kuhu tuli välja ligi 30 000 inimest. Me püstitasime telgid, aga katustelt jälgisid meid snaiprid. Ühel ööl
ilmusid väljakule autod, inimesi hakati peksma ja autodesse ajama. Pärast aga tühjendati autodesse gaasiballoonid. Seejärel veeti meid mööda vanglaid ja psühhoneuroloogiahaiglaid. Kuna ma olin kõvasti peksa saanud, viidi mind kliinilisse haiglasse, kust ma põgenesin. Pärast seda varjasin ennast mõne aja eri kohtades. Siis migreerusin ma ebaseaduslikult Ukrainasse."
Jevgenia: "Opositsiooni määratletakse Valgevenes nii: kui kannad valgepunavalget märki, seega tunnistad ajaloolist lippu; kui räägid valgevene keelt, sest meil loetakse seda opositsiooni keeleks."
Nikolai: "Tingimata läheme koju tagasi. Meile on praegu peamine haridus."
* * *
Selle projektiga tuli Valgevenest Eestisse ühtekokku kuus inimest. Nende seas on ka üks noor pere koos lapsega. Isa jätkab ka Eestis olles tööd opositsiooni ridades. Ljonja on neljane. Ta on
käinud natuke vähem kui kuu Tartu venekeelses lasteaias.
"Kuule, ma ütlen sulle midagi kõrva sisse," hoiab oranži kampsuniga väikemees mul kõvasti käest kinni. "Seal meie taga tulevad pahad onud. Nad loopisid pudelit."
Kõikidele Valgevene tudengitele pakub Eesti võimalust sõita kaks korda aastas kodumaale - tasuta. Ei Ljonja isa ega ema, ei Jevgenia ega ka Kolja soovi seda võimalust kasutada.
Neil on hirm koju tagasipöördumise ees.
Riiklik Valgevene tudengite toetusprogramm
Projekti maksumus miljon krooni tuleb Eesti riigi eelarvest. Iga tudeng saab kuus 4500 krooni isiklikeks kulutusteks. Sellest rahast peavad nad muuhulgas maksma ka oma elamise eest.Sarnaseid projekte viiakse ellu ka Poolas, Tšehhis ja Rumeenias.
