Teatridirektorilt oodatakse peamiselt maja majandusalast juhtimist ja loominguliste projektide rahastamisel on punapäine ja otsekohese ütlemisega Taska seni olnud kibe käsi. Allikmaa kinnitab, et kandidaate, kellele kaaluti direktorikoha andmist, oli teisigi. Taska poole kallutas kaalukausi just tema varasem kogemus kultuuriprojektide rahastamisel. “Taskal on olemas ka vajalik juhtimiskogemus ja ta oskab tunnetada vastutust. Tihti seda ei tajuta,” põhjendab Allikmaa valikut, lisades veel Taska plusse – hea meeskonnatöö oskus, peanäitejuht Priit Pedajas aktsepteerib teda ja "neil on niiöelda hea veregruppide sobivus".

Krisi üheks suuremaks suunajaks produtsenditööle on kahtlemata tema isa, Moskva kinoinstituudi haridusega Ilmar Taska. Pärast peamiselt ema käe all üles kasvamist põrutas Kris 17aastaselt isa juurde, hiljem töötasid nad koos Kanal 2 ülesehitamise kallal.

Filmimaailmas tõestas noor Taska end 2002. aastal esilinastunud “Nimedega Marmortahvlil” – produtseeris, kirjutas koos Elmo Nüganeniga stsenaariumi ja pani maha rekordi, mida Eestis on väga raske üle lüüa – filmi vaatas kinos 136 171 inimest ja piletitulu oli üle seitsme ja poole miljoni krooni. (Võrdluseks: aasta vaadatavuselt järgmine film oli “Sõrmuste isand” 91 000 vaatajaga.) Selgus, et õiges vahekorras segatud rahvuslikud tunded, tipplavastaja Nüganeni soe käsi ja noored värsked näitlejad müüsid nagu leib. Rahva usk Eesti filmi taastus, kritiseerijad tembeldati rahvavaenlasteks ja autorid said peaministrilt simimustvalged märgid rinda.

Pärast “Marmortahvlite” edu anti isale-pojale Taskadele kergekäeliselt raha, et luua esialgsete kavade kohaselt “mikrokosmos, kus sõja ja rahu teema on käsitletud abielusidemetes ja meeste ja naiste vahelistes suhetes”, nagu tutvustas ajakirjanduses Ilmar. Üle üheksamiljonilisest eelarvest andis kuus miljonit Eesti Filmi Sihtasutus (EFSA). Ja kuigi stsenaariumi kirjutasid Jaan Tätte, Mihkel Ulman ja Kris ise, operaatoriks palgati tuntud Ungari päritolu Rootsi operaator Istvan Borbas ja peaosas oli oma lõputuid sääri nõus välgutama imekaunis Carmen Kass, oli Ilmar Taska režissöörikäe all valminud film hoolimata oma tehnilisest tasemest läbikukkumine. Üsna normaalset vaatajanumbrit, 22 ja pool tuhat inimest, võib põhjendada eelmise filmi eduga ja rahva himuga näha tollal veel ülisalapärast ja kättesaamatut Kassi iga võimaliku nurga alt.

Selle projekti realiseerumises mängis otsustavat osa Krisi erakordselt hea produtsendivaist. “Pean temast kui väga tugevast rahahankijast lugu – ta oskab tõeliselt hästi raha leida, oskab inimesi ära rääkida ja tööle panna. Ta on sel alal üks kõvemaid tegijaid Eestis ja neid asju võiksid teisedki tema käest õppida,” kiidab operaator-kunstnik-produtsent Manfred Vainokivi. Vainokivi ja režissöör Rene Vilbre käe all valmis Krisi algideel põhinev koguperelugu “Röövlirahnu Martin”, mis kogus möödunud nädalavahetusega ligi 3000 vaatajat ja mille kallal küll torssis kriitikuhärrad irisevad, aga lapsed on vaimustuses ja naeravad saalis nii et pisarad silmas ja piss püksis.

Kahe lapse isa Kris on üldse suur pereinimene ja põgeneb igal võimalikul hetkel lähedastega maale. Õigeusklikuna peab paastu, hoidudes lihast, piimast ja munadest. Paljude Krisi projektide tootmisjuhi Erika Laansalu sõnul on Kris paadunud romantik. “Kui tal vaba voli oleks, siis ma arvan, et ta ainult tegeleks lastega, jalutaks metsas või aasal, püüaks liblikaid ja kuulaks ööbikulaulu,” räägib Laansalu.

Riina Sildose sõnul on Taska unistuseks varakult pinsile jääda, koguda kokku Eduard Taska köidetud teoseid ja nautida vaadet oma talumaja aknast. “Kui ta sellise hooga edasi põrutab, siis võib arvata, et ega see aeg kaugel pole. Sest raha oskab ta lugeda keskmisest kinoinimest kindlasti enam. Aga rabeleb ta ikka entusiasmist, patriotismist ja suurest armastusest oma abikaasa ja pere vastu, nii õõnsalt nagu see selle lehe veergudel see ka kõlada võiks. Vaatad teda ja mõtled, kas see on kõik ikka tõsi või mis,” kirjeldab Sildos. 

“Ta on sihikindel, tarmukas ja väga erinev tusameelsetest Maarjamaa vörkahoolikutest. Ideed on tal lennukad - kui on pähe võtnud, et läheb perega maale elama, siis ostabki Märjamaa lähistele arteesia kaevuga talu ja elab seal aasta läbi. Tahab kirsiaeda rajada - ostab üle 50 kirsiistiku, paneb need maha ja naudib järgneval kevadel õitemerd. Üks asi on kindel: igav neil seal Draamateatris küll ei hakka,” naerab Sildos.

Möödunud aasta lõpus tegid Taska ja Nüganen ootamatu käigu, pöördudes otse peaministri poole ja paludes miljonikroonist toetust uuele rahvafilmile 1944. aasta Sinimägede lahingutest. Ootamatu käigu selles mõttes, et loogilised filmi rahaallikad on Eestis EFSA ja Kultuurkapital. Seni pole peaministrilt sellest projektist rohkem kuulda olnud, küll aga arendab Kris aktiivselt “Doktori õpilast”, Jaan Krossi romaanil “Kolme katku vahel” põhinevat linateost.

Kuigi ajakirjandus on noort Taskat korralikult materdanud, on ta ennast oma kunsti ja äri piirimail seisval alal vaieldamatult tõestanud. Ajalehe ilmumispäeval näiteks viibib ta Barcelonas ühe Euroopa tähtsama produtsentide organisatsiooni ACE-Producers kokkutulekul, mille uueks liikmeks ta mullu valiti. Nii kõrgel pole peale tema ükski Eesti produtsent lennanud.  

Produtsent Kris Taska tegemised

* Märtsis taotleb Kris EFSilt arendustoetust projektideks:

1) “Doktori õpilane” - ajalooline draama Jaan Krossi romaani “Kolme katku vahel” ainetel.

On aasta 1558, katoliiklik ordu ja ortodoksne Venemaa sõdivad Eesti maavalduste pärast. Tallinna kaitsvate linnamüüride varjus aga kavandab doktor Matthias Friesner luterliku Rootsi hertsogi võimuletulekut.

Doktori peamine relv on abikaasa Katharina. Katharina relv on aga noor eesti soost austaja Balthasar ja Balthasari relv on jumal.

(Taska on ise produtsent ja stsenarist.)

2) “Kuldrannake, kuldrannake...”

Endise retrobändi Evergreen kunagiste liikmete kokkutulek nüüd eduka advokaadi Feliksi ja tema abikaasa Barbi uhkes mereäärses eramus.

Kauni nostalgilise ja retromuusikat täis õhkkonna rikub Viktor, omal ajal bändist välja visatud esisolist. Töötades turvaseadmete montöörina on Viktor Feliksi majja pannud pommi, mille ta ähvardab õhkida koos endaga, et sel moel oma kurva saatuse eest teistele kätte maksta.

Veidi TV-seebilikult eksalteeritud situatsioonis pudenevad igapäevamaskid. Lõpuks õnnestub seltskonnal pomm kahjutuks teha ja vaene Viktor viiakse hullumajja. Seltskond lahkub, pannes uuesti ette vahepeal kaotatud maskid.

(Stsenarist Hans Luik, režissöör Jüri Sillart, produtsendid Kris Taska ja Erika Laansalu.)