E-aineid (need on säilitusained, värvid, maitse- ja lõhnatugevdajad, paksendajad-vedeldajad jne) pole meile tarvis kõhutäiteks, vaid üksnes silma- ja ninailuks. 

Veedan Angelika raamatust ajendatuna paar õhtut toidupoodides ja tõlgin siltidele kirbukirjas kantud keemiaõpetust, millele varem tähelepanu ei pööranud. 

Mida kõike ma endale - vabatahtlikult ja oma raha eest! - sisse ei aja: alumiiniumi, kriiti, elavhõbedat, kivisöetõrva, briljantrohelist, kloori, kummiaraabikut, petrooleumi, propaani, seebikivi, silikooni, titaani, väävelhapet!

Aga nimed on neil ilusad - võlupunane, päikeseloojangukollane, uuskošenill ja patentsinine. E-ainete nimikiri muutub pidevalt. Umbes 2500 lisaainest on Eestis kasutusel 300 ringis.

Angelika, ütled raamatus, et sa pole keemik ega kokk ega roheline. Miks sa nii suure uurimistöö ette võtsid?

Mõtlesin, et loen ühe artikli läbi, teen endale rahakoti vahele lipiku kahjulikumatest E-ainetest - ja korras! Tegelikult muutus iga artikliga info üha vastukäivamaks, lõpuks tellisin raamatuid Prantsusmaalt ja USAst ning painasin lõputute küsimustega meie põllumajandusministeeriumi, tarbijakaitseametit, Harjumaa veterinaarkeskust ja suurtootjaid.

Kuigi paljud inimesed on veendunud, et nende astmahood, allergiad jm tulenevad E-ainetest, teadlased seda ei kinnita. Mulle jääb arusaamatuks, miks on lisaained kasutusel enne, kui pole veel selge nende mõju inimesele. Kas siis lubamiseks pole piisavalt tõendeid vaja? 

Erin toob näiteks pärast söömist kehas mürgist ainet aniliini tekitava E128, mis oli 2007. aastani lubatud ainete nimekirjas, siis aga keelati päevapealt. Ja kunstilik magustaja tsüklamaat on teadaolevalt USAs keelatud juba 1970. aastast, meil aga lubatud.

Miks tsüklamaat on 70ndatest USAs keelatud kui kantserogeenne aine? Miks meil ei ole? Kas eurooplasele ta ei või vähki tekitada?

Kas E-ainetes on midagi head?

Saad süüa värvilisemat, ilusamat, esteetilisemat toitu, mis säilib kauem. Sa ei pea nii tihti poes käima ja võid mõelda, et kui tore, saad süüa ühte salatit kolm päeva, ilma et see rikneks.

Sa ei usalda tootjaid-teadlasi?

Ma usun, et tootjad täidavad etteantud norme ning ametnikud kontrollivad - aga see ei veena mind, sest ma ei saa ikka teada, näiteks mitu viinerit ja kommi päevas süüa tohib! Kui sööd päevad läbi poest ostetud valmistoitu, mis on täis lisaaineid, siis arvatavasti pole ohutut kogust raske ületada. 

EE kujundajate Evelini ja Tuuli vahelepõige: "Kogu aeg on nii kiire, et pole aega silte lugeda."

Tootjad, müüjad ja haritud toiduspetsialistid kuuluvad enamasti nende hulka, kes pooldavad E-ainete kasutamist. Nende väitel on testid edukalt läbitud ning määratud kogused seega ohutud. Kindlasti on nende jutus tõetera, aga - nagu öeldakse - usalda, aga kontrolli. Ise uurides-puurides tekkis mul hulganisti kahtlusi. Näiteks "kanalihamass" - kuidas sa sellest sõnast aru saad?

No et kanaliha, mingi hakkliha moodi ollus?

Ma arvasin ka nii. Uurisin, miks seda niisama müüa pole, hea odav ju. Praegusel vaesel ajal oleks see hea! Selgus, et seda ei tohi müüa, sest Euroopa Liidu ettekirjutused ei luba. Aga miks ta siis laste lihapallidesse kõlbab? Üks näide: Vinku lihapallides puudub liha. Seal on 60 protsenti kanalihamassi ja kõik.

Mis selles massis siis on?

Rümbad näiteks. Kanalihamass on odav jääkprodukt, mille moodustavad pehmed koed, kondirasv ja vähene luudele jäänud liha. Aga retsepte hoitakse kui tootmissaladust kiivalt, tootjad ei pea koostisi avaldama.

Küsisin tootjatelt, kuidas nad teavad, mitu protsenti neil viineris kondiosakesi on. Vastati, et hinnatakse küpsetuskatse ja maitsmise teel - ehk siis tunde järgi: kui hamba all ei krigise, siis on hea. Tegelikult ei tohiks nad sellises tootes lihapalli nimetust kasutada, sest lihapall peaks koosnema puhtast lihast. Nii on kirjas Rakvere lihakombinaadi lihakooli leheküljel. Kui küsisin ühelt tootjalt, miks nad vassivad, vastas ta, et teised teevad ka nii! Ja lihakooli info pidavat ainult lugemiseks olema.

EE keeletoimetaja Katrini vahelepõige: "Esimest korda kuulen, et kananahka nimetatakse lihaks!"

Ehk ongi tegemist ohutute kogustega?

Kõik normid on arvestatud täiskasvanute järgi. Laste kehakaal on väiksem, nemad saavad suurema annuse. Ja sa ei tea, kui suure doosi saad.

Näiteks kahjuliku nitriti päevane lubatud annus on 0,06 mg kehakaalu kilogrammi kohta, bensoehappel 5 mg/kg. 

Aga kuidas ma tean, et ma ei ületa päevanormi?

Ei saagi teada. Võtame näiteks Klaabu lihaviinerid, mis on koostiselt parimad võimalikest, sest neis pole maitsetugevdajat naatriumglutamaati ning need sisaldavad päris-kanaliha. Aga ikkagi leidub seal ka E250. Kolmeaastase lapse jaoks oleks ohutu kogus 1,5 viinerit. Teisi viinereid võiks veel vähem süüa, sest me ei tea, kui palju on neis E-aineid. 

Ja täiskasvanud inimene võiks keeduvorsti süüa paar-kolm viilu päevas. Väga vähe on uuritud eri lisaainete koostoimet.

Või näiteks vein: alkoholi etikettidele ei pea lisaaineid märkima. Seda, et veinidesse pannakse sulfiteid, teavad vähesed. Ohutu sulfitite päevane kogus on kuni 0,7 mg/kg. Seega 75 kilo kaaluva inimese päevane kogus on 53 mg. Ühest pudelist valgest veinist võib aga saada umbes 170 mg sulfiteid.

EE veinitoimetaja Kalevi vahelepõige: "Tõepoolest lisatakse veinidesse väävliühendeid (ehk sulfiteid) säilivuse pärast ja väävliga puhastatakse veinivaate. Lisatakse ka nn orgaani listesse veinidesse."

Kirjutad naatriumglutamaadist - see on nagu õgimisnarkootikum.

Lõhna- ja maitsetugevdajat naatriumglutamaati (E-621) lisatakse lihatoitudele, puljongikuubikutele, kartulikrõpsudele, ka minu kunagine lemmik Lämmin kuppi on glutamaate täis. E-621 võib tekitada näol ja kaelal punetust, higistamist, südamekloppimist, peapööritust. Seda nn hiina restorani sündroomi nimetati esimest korda 1968. aastal.

Kuna seda esineb paljudes toiduainetes, siis on päevast kogust kerge ületada. See on maitse- ja aroomitugevdaja. Just selle aine tõttu ei suuda te näiteks kartulikrõpsupakki enne käest panna, kui see on tühi! Ta sunnib üle sööma! Aga sama toimega on väidetavalt ka aspartaam - tuntud suhkruasendaja. Näiteks Espoos otsustati koolitoidusse glutamaate mitte lisada.

Poliitikatoimetaja Tarmo vahelepõige: "Hiljuti andis Helsingin Sanomat teada, et Soome suurimad lihatootjad (näiteks Atria, Saarioinen) koristavad oma vorstidest-sinkidest E-621 ära. Nende tooted on meil ka müügil! Soomlastel ei ole ette näidata teaduslikku uurimust, mis ütleks, et E-621 on tervisele ohtlik. Aga tarbijad nurisesid - ja sellest survest piisas."

Info lisaainete kohta on hästi peidetud. Näiteks leidsin kalamaksaõli kapslite purgilt nimekirja lõpust kuus nimetust lisaaineid. Neli neist osutub sinu tabeli põhjal enam-vähem normaalseks, vastavad hindele 3-4 (sinu viie-pallisüsteemis), aga kõige lõpus on üpris kahjulik titaandioksiid, mis kuhjub organismi ning peaks olema näiteks Saksamaal keelatud. 

Mind üllatasid laste rohud. Mu elukaaslane tõi pojale apteegist köharohtu ja teatas uhkelt, et ostis looduslikku, ürtidega! Olid küll ürdid, jah, aga olid ka parabeenid! Just need nimetused on toiduainetes üldse keelatud! Aga see läheb ju samamoodi kõrist alla! Ma polegi leidnud apteekidest laste vitamiine ilma kunstlike magusainete või toiduvärvideta. Võib-olla kuskil siiski on.

Võib-olla Apoviti polüvitamiinid olid kõige leebemad. Lapsevanemad võiksid ravimite infolehti lugeda. Sõbranna kaheaastane poeg hakkas pärast Sudafedi nohusiirupit oksendama.  

Sudafedis leiduv metüülparabeen (E218) on Angelikalt tabelis pälvinud hinde 1: väldi kindlasti! Samuti on seal naatriumbensoaat (E211), mille kohta Angelika kirjutab, et kassid seda ei talu ning see on seetõttu loomatoitudes keelatud... Lapsed pole muidugi kassid. Veel on seal kivisöetõrvast saadav punane toiduvärv E124, mis on USAs keelatud. 

Alates 2010. aasta juulist peavad mõningaid  asovärve (rahvakeeli nitrovärve) sisaldavad toidud ja loodetavasti ka ravimid kandma silti: "See lisaaine võib avaldada kahjulikku mõju laste aktiivsusele ja tähelepanuvõimele".

Kui mu esialgne soov oli loobuda sünteetiliste lisaainete grupist, siis peagi selgus, et mõisted "looduslik" ja "loodusidentne" on väga ujuvad ja ebamäärased.

Mida siis teha - eelistada eestimaist?

On üldlevinud arvamus, et Eesti toit on puhas ja ohutu. Kui tootelt E-numbrit ei leia, ei tähenda see veel, et lisaaineid pole kasutatud. Meil antakse välja mitmeid n-ö tunnustuse märke. Minu jaoks on märgid "Parim Eesti toiduaine" ja "Eesti parim toit" eksitavad, sest leidsin 2009. aasta parimatest E200 ja hüdrogeenitud õli, mis ei saa kuidagi olla tervislikud.

EE fototoimetaja Lea vahelepõige: "Pärast seda, kui lõpetasin poekonservide ostmise ja hakkasin jälle ise hoidiseid tegema, kadusid mul paljud tervisehädad."

Minu lemmikud on Kalevi Maiuspala kommid. Kalev kirjutab uhkelt karbile, et kommid on ilma säilitusaineteta. Jah, on küll, aga see ilus roheline puru kommi peal on saadud asovärviga E131!

Üldiselt on aga kommilettides asi paranenud - näiteks Haribo kummikommid on muutunud plassimaks, see tähendab, et nad kasutavad leebemaid värvaineid.

EE kujundaja Tarmo vahelepõige: "Enne majanduskriisi oli mu naisel kombeks toitu osta ökopoodidest. Praegu enam mitte."

Kuidas ja kust leida häid usaldusväärseid toiduaineid?

Tuleb luupi rahakotis kanda ja silte lugeda. Leidsin ühest kesklinna kaubahallist head odavad teeküpsised, milles oli kasutatud geneetiliselt muundatud õli. Oli ka hea odav kali, milles leidus nii suhkruasendajaid aspartaami kui ka tsüklamaati.

Ent minu eesmärk ei ole vabaneda igasugusest keemiast, vaid esialgu jätta kõrvale see kõige halvem, tervisele ohtlikum osa. Siiski on mu elu selle viimase aasta jooksul, mis lisaaineid olen uurinud, üsna palju muutunud. Usun, et minu toidulaual on nüüd normaalne toit, mis tervist ei kahjusta.

Kuidas seda saavutada?

Tee ise kodus süüa. Kui silt ei ole loetav - ära osta!

Kõik lisaained pole kahjulikud

  • Kõige vähem kahjulikud on looduslikud, loomse või taimse päritoluga ained. Nende lagundamisega saab organism ise hakkama. Näiteks lükopeeni saadakse tomatist, karmiini viigikaktusel elavast kilptäist.
  • Teine rühm on loodusidentsed ained, mida leidub küll looduses, kuid mis valmistatakse sünteetiliselt, sest nii on odavam: sidrunhape, õunhape, meevaha jt. Pole samuti tervisele ohtlikud.
  • Sünteetilised - tervisele kõige kahjulikumad. Neil võib olla varjatud kõrvaltoime, mis ilmneb alles aastate pärast. Näiteks aspartaam, sahhariin, tsüklamaat jt.