E-maailma tulevikku hävitatakse just praegu

Infoühiskonna visionäär Manuell Castells kirub Euroopa Liitu, mis mõtleb liiga palju suurfirmadele.

Märtsis 2000 panid Euroopa Liidu juhid Lissaboni tippkohtumisel paika suurejoonelise eesmärgi: Euroopa Liidust peab kümne aastaga saama maailma kõige dünaamilisem ja konkurentsivõimelisem majanduspiirkond. Tähtsaimaks peeti selle arengu juures tööhõive parandamist, majanduskasvu, infoühiskonna loomist ja keskkonnakaitset.

Viis aastat kümnest on möödas – ja kus me oleme? Igatahes mitte poolel teel. Möödunud novembris tehtud vaheraport leidis, et kui Põhjamaad on suutnud ülioptimistliku kavaga enam-vähem sammu pidada, siis suurem osa Euroopast liigub teosammul, Lõuna-Euroopa seisab lausa paigal.

Üks Lissaboni strateegia nõunikest, infoühiskonna visionäär Manuell Castells rääkis intervjuus Portugali päevalehele Publico, milles asi.

Lissaboni strateegia heakskiitmisest on möödunud viis aastat. Kas see ebaõnnestus? Kuristik Ameerika ja Euroopa majanduste vahel on tootlikkuse ja konkurentsivõime osas aina suurenenud.

Ebaõnnestumiseks võib seda lugeda osaliselt, eesmärgi ja tähtaegade pideva järgimise osas.
Teen enesekriitikat, sest nõustasin ise sama projekti. Lissaboni strateegia pidi tõesti lähendama Euroopa majandust Ameerika omale, luues innovatsiooni ja samas säilitades sotsiaalse sidususe, Euroopa ühiskonnamudeli.

Internetistunud Euroopa arvas, et erinevalt USAst võiks meil muudatuste käimapanev jõud olla avalik sektor. Tahtsime luua tõhusat ringsüsteemi avaliku sektori (meditsiini, hariduse, ametnikkonna) reformimise ja tehnoloogilise arengu vahel.

Ameerika majanduse tootlikkusele ja konkurentsivõimele lähenemise asemel sellest kaugeneti. Miks?

Kui rääkida innovatsioonist, siis tuleb rääkida ka innovaatoritest, aga just nendega ei arvestatud. Euroopas mõeldakse tihti ainult riikidest ja suurtest korporatsioonidest, kuigi valdav enamik firmadest on väikesed ja keskmised. Siin just ongi see puuduv lüli. Euroopa üritas öelda riikidele ja suurfirmadele, mida ja kuidas nad tegema peavad, selle asemel, et vabastada ühiskonnas olemas olevat innovatiivset energiat.

Aga tulemus ei olnud kõigile võrdselt halb. Põhjamaad järgisid Lissaboni strateegiat ja olid edukad. Ka anglosaksi kultuuriga maade areng läks paremini kui keskmine. Kuidas seda seletada?

Probleem on Saksamaa, mis on küll Euroopa majanduskeskus, aga kus on väga vähe innovatsiooni. Hispaania areng alates aastast 2000 on olnud lausa katastroof: seal ei ole ei majanduspoliitikat, innovatsiooni ega ka infoühiskonda. 

Ka Itaalias on läinud väga halvasti, eriti rääkides haldusjuhtimise moderniseerimisest.
Saksamaa, Hispaania ja Itaalia on kolm suurt maad, mis ei ole viie aasta jooksul midagi teinud.
Prantsusmaal on olukord veidi parem. Ettevõtted on muutunud tootlikumaks, haldus ei ole aga arenenud.
On ka töötavaid mudeleid. Üks neist on Inglise ja Iiri oma. Viimane on küll ebatüüpiline maa, sest suurim tootlikkus on rahvusvahelistel suurettevõtetel. Iirimaa lõi nende ligi meelitamiseks tehnoloogilise, teadusliku ja inimkapitali baasi. Probleem on aga selles, et ühel päeval lähevad suurfirmad ära Hiinasse või mujale Aasiasse.

Huvitavad on Soome ja Taani näited. Nemad on arenenud täpselt selles suunas, mida Lissaboni strateegia ette nägi. Need on maad, kus riik sai aru, et tema roll on tehnoloogilist ja majanduslikku innovatsiooni liikuma panna ja toetada.

Samas – maad, mis on omaks võtnud neoliberaalse mudeli, jättes kogu regulatsiooni turu hooleks, või mis on suurkorporatsioonide vangid (Saksamaa), ei ole sugugi edasi liikunud.

Kirjutasite 2002 koos Pekka Himaneniga raamatu, kus on juttu infoühiskonna kolmest arengumudelist: Silicon Valley, Singapur ja Soome. Kas need on ainsad võimalikud edu mudelid?

Uuring näitas, et Soome kasutas edukaks arenguks täiesti teistsugust mudelit kui Silicon Valley, kuid saavutas samal tasemel innovatsiooni ja suurepärase elukvaliteedi. Singapur on autoritaarne riik turumajanduse ja tehnilise arenguga, nüüd proovivad hiinlased seda mudelit üle võtta. Me ei tea veel, kas see õnnestub.

Mudel võib olla erinev, aga tuum on sama: keskne roll on infotehnoloogia arengul ja innovatsioonil; produktist olulisem on protsess. Jaapan ei ole seda järginud ja on 1990. aastast alates vabalangemises. Edukad ongi olnud vaid mõned Skandinaavia riigid, USA, Korea, Singapur ja Mumbay ning Bangalore Indias.

Euroopas on mahajäänuim ikkagi lõunaosa. Kas oleks võimalik välja töötada kohalik mudel, mis sobiks katoliku ja Vahemere-äärse kultuuriga?

Katoliikluse rõhutamisega tuleb olla ettevaatlik. See võib eksisteerida küll kui ajalooline muster, aga näiteks Hispaanias käib pühapäeviti missal alla kümne protsendi inimestest. Silicon Valley põhitegijad on hiinlased ja indialased, kes ei ole ei katoliiklased ega protestandid. Pekka Himanen kirjutas selle kohta väga huvitava raamatu, kus võrdles häkkerieetikat tööstusrevolutsiooni protestantliku eetikaga. (Eesti keeles ilmunud 2003 pealkirjaga "Häkkerieetika", eessõna Linuxi algatajalt Linus Torvaldsilt, järelsõna Manuel Castellsilt - M.P)

Innovaatoritele on töö mõnu, kus mäng ja innovatsioon segunevad. Raha teenimine on nende jaoks viimane asi, mille pärast muretseda.

Kui otsustaksime toetuda vaid oma asukohale, siis võiksime ju Lõuna-Euroopas avada teemaparke Hiina, Jaapani ja Ameerika turistidele. Kataloonia on viimased paar aastat tegelnud päikeseturismi, ranna ja ööelu arendamisega. Aga see ei ole just püsiv arengumudel, sest seda sama on võimalik teha Kolmandas Maailmas palju odavamalt.

Küsimus on selles, kas toetuda väikeettevõtetele, innovaatoritele ja ülikoolidele (nagu näiteks Silicon Valley), või peab tehnoloogia arengut toetama riik. Näiteks Soomel oli poliitilist julgust investeerida palju ja teha tõsine haldusreform, samuti kõrgharidus-, tehnika- ja teadusreform. Lõuna-Euroopa on neil aladel viimasel ajal ainult alla käinud.

Kuidas peaks valitsus tagant tõukama innovatsiooni?

Esiteks tuleb luua tõeline riskikapital, et innovatsiooni katsetav ettevõte ei peaks sellepärast oma eluga riskima. Silicon Valleys on see täiesti elementaarne. Soomes, kus riiklikud rahandusinstitutsioonid on väga konservatiivsed, nagu Euroopas tavaks, loodi parlamendist sõltuv ettevõte, mis toimib riskifondina. See investeerib kõikjale, ka Silicon Valleysse, et õppida, kuidas asju tehakse.

Teine tähtis näide Soomest on Tekes: see asutus organiseerib ettevõtete ja ülikoolide vahelisi sidemeid ja rahastab Soome jaoks prioriteetseid innovatsiooniprojekte.

Ükski nendest mehhanismidest aga ei tööta, kui ei viida läbi muutusi haldusaparaadis.

Ütlesite, et Euroopas on USAga võrreldes kaks suurt probleemi: riskikapitali vähesus ja suurem vastuseis sisserändele. Soome on aga sisserändajatele väga suletud maa.

Soome on erandlik, sest rahvaarv on väga väike ja keskmine vanus kõrge. On vaja noori, kes sotsiaalsüsteemi üleval hoiaksid ja tegeleksid vanuritega.

Enamikku Euroopa maadesse tuleb praegu palju immigrante. Barcelonas on sisserännanute protsent kasvanud viie aastaga kolmelt protsendilt 12le. Ennustatakse, et kümne aasta pärast on see protsent 27.

Sisserändajate hariduse osas võivad meid oodata suured üllatused. Barcelona uuring näitas, et immigrantide seas oli 27 protsenti kõrgharidusega inimesi, kohalike seas aga vaid 17 protsenti!

Aga kas seda haridust ka kasutatakse? Portugalis on palju Ukraina insenere, kes töötavad ehitusel lihttöödel...

Võime kasutada kvalifitseeritud tööjõudu vääriliselt oleneb tehnoloogiliselt arenenud töökohtade olemasolust. Ukrainlased töötavad ehitusel, sest neil ei ole siin muud teha. Mitte töölistel ei ole madal kvalifikatsioon, vaid hoopis Portugalil.

Üks teie põhilisi teese on, et tehnoloogia areng ei ole moderniseerumise juures kõige olulisem, pigem see, kuidas inimesed seda kasutavad. Kuidas panna inimesi kasutama neti vähem tuntud võimalusi?

Aastaks 2004 oli kasutusel vaid kolm protsenti maailma paigaldatud optilisest kaablist. Seda kasutatakse inimeste huvides: suhtlemiseks, muusika kopeerimiseks jne, aga näiteks tervishoius ei osata netti veel piisavalt rakendada. Haigla võiks ju luua suhtlusrühmi, kus haiged saaksid vahetada omavahel ja õdedega infot. See ei ole mingi imelahendus, aga aitaks veidi haigete olukorda parandada.

Riigi ülesanne ei ole seda protsessi korraldada ja kamandada. Riik peab looma tehnoloogilised ja organisatoorsed tingimused, mis võimaldavad infoühiskonna arengut.

Räägite oma loengutes üha enam vaba tarkvara tähtsusest Euroopale, jutust ei puudu kunagi poleemika Microsoftiga. Miks see nii oluline on?

Vaba tarkvara küsimus on hetkel kõige olulisem mitte ainult Euroopa, vaid kogu maailma infoühiskonnale. Kõige mõttetum on pöörata see küsimus ideoloogiliseks, nagu Microsoft seda püüab – näidata vaba tarkvara pooldajaid digitaalanarhistide või kommunistidena.

Vaba tarkvara lõi interneti. Ilma selleta ei eksisteeriks paljud meie igapäevase elu osad. Paljud ei tea, et kaks kolmandikku netiservereid kasutab vaba tarkvara Apache.

Kõik interneti protokollid ja oluline tarkvara on tehtud väljaspool kommertsettevõtteid – ülikoolide ja fännide poolt vabatahtlikult, loomiskirest. Vaba tarkvara põhimõtted ei ole eile leiutatud. Teadus on alati toiminud "vaba koodiga".

Aga miks on vaba tarkvara parem?

Küsimus on kvaliteedis. Vaba tarkvara on palju parem, vastupidavam ja viirustest vähem haavatav. Tuhanded programmeerijad, keda Microsoft palkab, ei suuda võistelda kogu maailma vabatahtlike võrguga, kes pidevalt täiendavad oma tarkvara.

IBM kasutab praegu vaba tarkvara. Keegi ei väida, et vaba koodi ei võiks kasutada kommertslahendustes. Tuhanded ettevõtted teevad seda. Kui vaba tarkvara kasutajad on digitaalkommunistid, siis on ka IBM, Sun ja Oracle kommunistid.

Kas arvate, et riiklik haldus võiks eelistada vaba tarkvara?

Ilma mingi kahtluseta. Sel lihtsal põhjusel, et see on kvaliteetsem, rahuldab paremini kasutajate vajadusi ja on palju odavam. Milleks maksta rohkem halvema kvaliteedi eest?

Tõsi – kuna praegu ei ole vaba tarkvara kasutajatugi veel eriti hea, siis sellest tekib probleeme. Aga haldusjuhid võivad anda eeskuju nagu näiteks Brasiilias. Seal viiakse praegu kogu haldusjuhtimine eranditult vaba tarkvara peale üle.

Mida arvate Euroopa Liidu ministrite nõukogus käivast vaidlusest tarkvara patenteerimise seaduse kohta?

Tarkvara on informatsiooniajastu keel. Kui see ei tööta, siis ei tööta miski, sest tarkvara on tehnoloogilise süsteemi süda. Tarkvara patenteerimine hävitab tarkvara.

Parima osa maailma tarkvarast on loonud tasuta töötavad inimesed. Nad panevad oma töö võrku, et teised saaksid seda täiustada. Kõik see lõppeks, kui keegi hakkaks tarkvara patenteerima.

Miks siis Euroopas seda üldse arutatakse?

Et saavutada kontrolli. USAs oleks valitsus juba ammu sama teinud, aga tööstus on tänu ülikoolide tugevale vastuseisule samuti selle kavatsuse vastu. Euroopa suurettevõtted on patentide poolt, sest nad tahavad, et oleks võimalus kõik ära osta. Neid ei huvita uue loomine.

Portugali keelest tõlkinud ja refereerinud Mele Pesti.

Manuel Castells

• Sünnilt katalaan.
• Üliõpilasena võitles Franco diktatuuri vastu ja pidi põgenema Pariisi, kus õppis õigusteadust ja majandust. Praegu on tal kaks doktorikraadi sotsioloogias ja kolmas humanitaarteadustes.
• 1972 aitas oma esimese raamatuga "La Question Urbaine" luua uue linnasotsioloogia kontseptsiooni. Raamat tõlgiti kümnesse keelde ja sai klassikaks.
• 80ndatel ja 90ndatel uuris Euroopa, Ladina-Ameerika ja Aasia majanduslikke ja sotsiaalseid muutusi seoses infotehnoloogilise revolutsiooniga. Tulemused avaldas triloogias "Informatsiooniajastu: Majandus, ühiskond ja kultuur" (1996-1998). Järgmise moodsa ühiskonna põhjaliku analüüsi avaldas pealkirja all: "Internetigalaktika. Mõtteid Internetist, ärist ja ühiskonnast" (2001).
• Professor Berkeleys California Ülikoolis, Barcelona Avatud Ülikoolis, külalisprofessor 15 maailma ülikoolis.
• Euroopa Akadeemia liige aastast 1994, Euroopa Komisjoni infoühiskonna ekspertrühma liige 1995-1997, "Lissaboni strateegia" väljatöötajaid.