Kui läinud aasta oktoobris e-residentsuse idee avalikuks tehti, registreerus mõne tunniga 4000 huvilist. See arv ei näita siiski taotlejaid, vaid tõesti ainult huvilisi. Esimestel kuudel oli taotlemine ka päris keeruline. Välismaalane pidi kaks korda Eestis käima: esimest korda taotlemas ja teine kord dokumenti kätte saamas. Mais õnnestus aga protsessi lihtsustada ja nüüd võib taotlemisvormi täita internetis ning seejärel saab Eesti saatkonnas anda näpujäljed. Vastu saab sealt pisikese karbi koos mikrokiipi sisaldava kaardi, kaardilugeja ja kasutamisjuhendiga. See ongi e-residentsus.

Eelmise nädala seisuga oli esitatud 3680 taotlust ja ära makstud 50 eurot riigilõivu inimese kohta. Kokku on riik seega teeninud 184 000 eurot. Kätte on saanud e-residentsuse komplekti 2437 inimest. Vahe üle 1200. Peamine põhjus on just selles, et riigiametnikud ei suuda kõikidele taotlejatele piisavalt kiiresti taustakontrolli teha.

Programmi kureeriv majandus- ja kommunikatsiooniministeerium ­plaanibki sellel reedel minna valitsusse ja ­taotleda lisaraha. Taavi Kotka, kes on e-residentsuse idee autor ja ministeeriumi asekantslerina ka veab teemat, selgitab, et see võiks tähendada politseiametnike juurde palkamist (nemad teevad ­taustakontrolli), aga laiemalt võttes registrite ühildamist ja protsessi suuremat automatiseerimist.

Tuleval aastal soovitakse ­käivitada Ameerika Ühendriikides Eesti e-residentsust tutvustav PR-kampaania. Välja on kuulutatud juba ka 133 000eurone riigihange. Kotka ütleb, et selleks ajaks peaks pudelikaelad, eelkõige siis ­taotluste läbivaatamise aeglus, olema likvideeritud. Teise suure asjana soovitakse järgmiseks aastaks Eesti pankade ja finantssüsteemi järelevalvajatega saavutada lahendus, et Eestis saaks pangakontot avada ka ilma pangakontorisse minemata – see võiks välismaal asuvatele e-residentidele suureks abiks olla.

Eelmisel nädalal Tallinnas toimunud Eesti sõprade rahvusvahelisel kokkutulekul – see on rikkaid välismaiseid ­ärimehi, poliitikuid ja riigitegelasi ühendav klubi – kurtis üks osaleja, et Eesti räägib e-residentsuse teemast nii palju, et see on muutunud juba natuke tüütuks. Liiatigi pole päris hästi aru saada, mida e-residentsusega teha saab. Teenuseid on praegu tõesti vähe. Ilmselt on digiallkiri kõige konkreetsem väljund.

Üheks takistuseks on ka Eesti ja ka siinsete pankade väiksus. ­Kuuldavasti käivad juba läbirääkimised ühe suure rahvusvahelisi makseid teostava ettevõttega ja samuti vaadatakse mõne rahvusvahelise panganduskonglomeraadi poole. Kui sealtpoolt keegi Eesti e-residentsust aktsepteeriks, oleks see kõva samm edasi.

Swedbanki grupi juht Michael Wolf ja üks Jaapani rikkamaid inimesi, veebikaupmees Hiroshi Mikitani on värsked Eesti e-residendid – nemad said e-residendiks väljaspool tavaprotseduure, nii-öelda kingitusena. Näiteks ukrainlane Stanislav Yurin, kes ajab Ukraina ja USA vahel pisikest IT-äri, soovis hakata müüma Euroopas oma kunstnikust naise maale, aga Ukrainast ei pääse ligi rahvusvahelistele makserakendustele. Nüüd ajab Yurin e-residendina asju Eesti kaudu. Või teine ärimees, kes tegeleb limusiinide rentimisega mitmes riigis, administreerib oma asju e-residendina. Kokku on e-residendid kolme viimase kuuga asutanud Eestis 169 uut firmat.

Kotka toob paralleeli Id-kaardi ja digiallkirjaga, mis samuti mitu aastat tiksus vaikselt, enne kui tuli “plahvatus” kasutamise ja rakenduste hulga osas. Ka ­iPhone oli alguses üsna tühi, tänaseks aga on loodud 1,4 miljonit rakendust. “E-residentsus on platvorm, mida pakume. Küll erasektor sinna peale teenuseid hakkab tegema,” räägib Kotka.

E-residentsuse taotlejate tipp10 riikide kaupa (juuli alguse seis)

Soome916
Venemaa442
Ukraina227
USA221
Saksamaa159
Läti144
Suurbritannia142
Holland119
Itaalia109
India87

E-residentsus ja ettevõtlus

2015ettevõtetega seotud e-residenteettevõtteid e-residentidele-residentidega seotud uued ettevõtted
Mai13514750
Juuni16017354
Juuli21323265