Ebatavalised kahtlusalused
“Palun rääkige, miks te selle asjaga üldse tegelema hakkasite?” Soome
naisprokuröril on emalik hääl. “Mis oli esimene tõuge?”
“Esimene tõuge…”
Kohtualune köhib hääle puhtaks. “Ma olen abielus. Mul on viis last. Kõige
väiksem on kolmeaastane. Ta on invaliid. Tema peale läheb küllaltki suur
summa.”
Tõlk hakkab tunnistust soome keelde ümber panema. Sellise kahekõnega
algab märtsi lõpul Helsingis kohus eesti veoautojuhi üle, keda süüdistatakse
rohkem kui 40 kilogrammi amfetamiini maale toomises.
See on rekord. Kogu
eelmise aasta jooksul sai Soome politsei kätte 137 kilogrammi amfetamiini ja
seda nelja tuhande konfiskeerimisega.
Riivo on 44 aastat vana, kui ta 9. detsembril 2001 Helsingi tollis kinni
peetakse. Reisilaevalt Fantaasia maha sõitnud veoauto DAF suunatakse pärast
passikontrolli kinnisesse tolli.
“Meil on alust kahtlustada salakaubavedu,”
ütlevad soomlased. “On sul midagi? Suitsu? Viina?”
Riivo ei oska midagi
kosta. Kell 18.20 võtab politsei mehe vahi alla ja viib vanglasse. Lumepuhurite
koormaga rekka võetakse samal ajal peaaegu osadeks. Auto tagavararatta seest
tuleb välja kuus musta kleepsuga teibitud kanistrit.
Pärast kanistri
avamist on näha valge pulber. Soome kriminaalpolitsei labor kaalub seda
hoolikalt nagu kulda. Amfetamiini on 21,297 kilo.
Järgmisel päeval alustab kriminaalpolitseinik Jari Kyllönen autojuhi
ülekuulamist.
“Ma ei saanud eile päris hästi aru, miks mind tollis kinni
võeti,” alustab Riivo. “Ma tahan rääkida tõtt. Nelja päeva eest helistati
õhtupoolikul minu mobiiltelefonile. Sõitsin parajasti Valgast Pärnusse.
Helistaja käskis mul jätta veoauto tagavararatta Sauele. Seal on selline koht,
kus hoitakse haagiseid.”
Kahe päeva pärast läheb Riivo tagavararattale
järele. Kõik paistab olevat nii nagu enne. Mida rohkem kui sajakilose rattaga
vahepeal ette võeti? Seda Riivo ei tea.
Ülekuulamine lõpeb ootamatu
pöördega. Riivo tunnistab üles, et ta on salakaubavedaja.
“Ma olen toonud
Soome neljal korral paki, mille eest mulle kas on makstud või on lubatud
maksta. Teistest kordadest räägin ma tõtt edaspidi.”
Riivo karjäär salakaubavedajana algab pärast jaanipäeva 2001, kui talle
helistab võõras mees. Hääle järgi on helistaja autojuhist noorem.
“Mul pole
aimugi, kellelt ja kust ta mu mobiilinumbri sai,” ütleb Riivo. Ilmselt ei olnud
see väga keeruline. Riivo kontaktandmed on olemas kümnetel klientidel, kelle
kaupa ta veab.
Helistajal on väike palve. Soome oleks vaja viia üks kott.
“Algul polnud mul sellest jutust sooja ega külma.”
Päevad lähevad.
Tundmatu helistab uuesti.
“Midagi õudset ega seadusevastast siin ei ole. Sa
käid ju igal juhul Soome vahet!”
“Mis kott see on?” uurib Riivo.
“Mingit
riski ei ole! Kui vahele jääd, võetakse kott lihtsalt ära.”
Riivo võtab
pakkumist kui ühekordset haltuurat. “Viin ära ja ongi kõik.” Helistaja on
lubanud, et tasu oleks piisav.
Raha oleks Riivol vaja küll. Firma, kus ta
töötas, maksis autojuhtidele palka 500–1000 krooni kaupa ja läks lõpuks
pankrotti. Kümne kuuga jäi Riivol saamata 30 000 krooni.
“Ma muutusin
perekonna ülalpidajast perekonna ülalpeetavaks. Ma käisin kogu aeg nagu kerjus
leivaraha küsimas,” räägib Riivo hiljem kohtus.
“Kuna ma ei suutnud enam
peret ülal pidada, mõjus see mu psüühikale. Ma otsisin nagu
väljapääsu.”
Nüüd on Riivo ametis uues kohas, kuue veokiga transpordifirmas.
Vedada tuleb kõike, mida kliendid tahavad. Toiduaineid, suhkrut, jahu, puitu,
ehitusmaterjale. Asi see ära ei ole üks käsipakk Soome viia? Riivo ei aima, et
ta astub väga ohtlikku mängu.
Esimene konspiratiivkohtumine toimub Tartu maanteel Tallinna piiril asuva
kohviku juures. Nagu havi käsul ilmub Riivo juurde umbes 30aastane, 175–180 cm
pikkune, normaalse kehaehitusega meesterahvas. Ta kannab ümarat nahkmütsi ning
pruuni nahkkuube.
“Sina oled Riivo?”
“Jah.”
“Pidin sulle paki tooma.”
Võõral on käes valge kilekott. Ta läheb teisele poole autot, avab
kõrvalistujapoolse ukse ja asetab koti istmele.
Riivo sirutab käe koti
järele, kuid kuller õpetab. “Soovitav oleks kindad kätte panna! Sinuga võetakse
ühendust.” Võõras istub pruuni BMWsse ja veereb minema.
Riivo tõstab koti
selja taha kappi. Seal on kõik tema asjad, riided, söögikraam.
Palju see
kott ka kaalub? Neli-viis kilo? Sõrmedega katsudes tundub autojuhile, et selles
on kaks poolekilost kohvipakki. Pole tema asi võõra kompsu sisse vaadata.
“Miks ma pean kindaid kandma, kui siin midagi kahtlast ei ole?” mõtleb
autojuht. “See mees ju ütles mulle, et koer kinni ei võta… Narkootikum see
järelikult ei ole.”
Õhtul helistab tuttav hääl. “Kas kott on käes? Mis
laevaga sa Soome lähed?”
“Ei tea veel.”
“Küll ma teada saan. Kui sa
Soomes oled, võtan uuesti ühendust.”
Telefon heliseb uuesti, kui Riivo on õnnelikult Helsingisse jõudnud. Hääl
hakkab rääkima mingist bensiinijaamast.
Riivo ei oska sinna sõita. Kuid ta
teab hästi ühte Neste jaama Kirkonumme lähedal. Kas ei saaks pakki seal üle
anda?
“Kaua sul läheb?”
“30 kilomeetrit, seega pool tundi.”
“Võibolla
pead ootama tunni või kaks. Sa ei tohi ära minna.”
Nestes laseb Riivo istme
seljatoe alla ja jääb tukkuma. Aeg-ajalt teeb ta silma lahti ja vaatab, mis
väljas toimub.
Mõne tunni pärast pöörab jaama sõiduauto. Sellest astub
välja tavalise välimusega mees.
“Kas sa pidid mulle paki tooma?” küsib
soomlane.
“Jah.”
Minutiga on kohtumine läbi.
“Kus sa oled?”
Paki üleandmisest on möödas nädalapäevad. Riivo on teel
Pärnusse, kui võõras talle helistab.
“Ma jätan sinu tasu Pärnu Statoili
kassapidaja kätte.”
Seda bensiinijaama teab iga eesti veoautojuht. On vaja
kolleegile mingi paber edasi anda, jäetakse see usaldusväärsesse benslasse.
Pärnu Statoilist pole teade kunagi kaduma läinud.
Ümbrikus ootab 10 000
krooni.
Pool aastat hiljem nõuab prokurör Eija Velitski autojuhilt aru.
“Miks te võtate tundmatult vastu koti, mille kätteviimise tasu vastab teie
viimaste aastate kahe kuu palgale? Mis te arvasite, mis asi seal on?”
“Ma ei
oskagi nii täpselt seletada.”
Riivo on keeranud viimased 26 aastat rooli.
Alates kutsekooli lõpetamisest traktorist-masinistina.
“Täpne ja aus.
Temaga polnud kunagi mingeid probleeme,” kiidab ülemus Kaido.
Ka Riivo
abikaasa ei nurise: “Ei joo ega suitseta juba aastaid. Perekond ja lapsed
armastavad teda väga.”
Riivo on täiesti tavaline eesti mees, keda näeb tööl
rohkem kui kodus. Hommikul läheb juba nelja-viie paiku sõitu, koju jõuab veidi
enne keskööd. Vahel on päevade kaupa komandeeringus.
Tuleb koju, heidab
pikali. Aga mitte kauaks, sest rekkajuhina on Riivo harjunud magama jupikaupa.
Autogi on tal kõvasti vatti saanud, läbisõit üle miljoni kilomeetri. 1991
Hollandis toodetud masina kabiin on Riivo jaoks töö-, elu-, söögi- ja
magamistuba. Erinevalt mõnest kolleegist ei kleebi Riivo oma teist kodu kleepse
täis.
Sõitu minnes võtab ta kaasa ainult ühe asja – siniste kaantega piibli. Juba
mitu aastat kuuluvad Riivo ja tema naine ühe protestantliku usulahu kogudusse.
Narkoärikate jaoks on selline mees ideaalne kuller.
Septembris 2000 jääb Helsingi Läänesadamas vahele 42aastane eesti autojuht
Ärni. Ehitusmaterjalide koormas on peidus terve narkoassortii. Viis kilo
amfetamiini, kolm grammi kannabist ja näpuotsa jagu kokaiini.
Politseis
võtab nelja lapse isa omaks, et on uimasteid kuuel korral ennegi vedanud. Ta
nimetab isegi oma varustaja. See on tema hea tuttav Silver, reisilaeva Meloodia
meremees.
Ärni sissetulek autojuhina on 6500 krooni koos maksudega.
Salakaubaveost saadud 40 000 krooni eest teeb mees oma majas remonti.
“Ma
ei tea, mis uimasti neis pakkides oli. Selle hais meenutas väga “kassikust”,”
seletab Ärni politseis. Soome kohus saadab ta ligi seitsmeks aastaks vangi.
Allilm saab Ärni juhtumist kinnitust, et kullerit ei tohi usaldada. Oma
karistuse kergendamiseks võib ta sind üles anda. Parem, kui “muul” teab
võimalikult vähe.
“Millal sa Soome lähed?”
Ümbriku saamisest on mõni nädal möödas. Riivo
mobiiltelefonist kostab jälle sama hääl.
“Ma ei taha enam kaasa
võtta.”
Viisakas hääl teisel pool toru muutub tõsiseks. “Sinult seda keegi
ei küsi. Sa pead minema kohtumisele ja koti vastu võtma!”
Hääl ei karju ega
ähvarda.
“Neile oli juba selge, et ma toon selle koti Soome. Neile oli
selge, et mul ei ole muud võimalust,” räägib Riivo kohtus alandlikul
häälel.
Kohtumispaigaks saab Neste bensla Järvel. Autojuht näeb
tahavaatepeeglist, et tema veoki taga peatub sinine masin. BMW? Audi? Kõik uued
autod on Riivo meelest ühesugused.
Sportliku kehaehitusega lühikest kasvu
mees ulatab musta prügikoti. Kott kaalub rohkem kui eelmine kord. Tubli
seitse-kaheksa kilogrammi.
Riivo lükkab masinale hääled sisse ja sõidab
minema. Natukese maa pärast peab ta kinni. Mis siin kotis siis on? Kahte sorti
pakid, mustad ja hallid. Käega katsudes on need kõvad.
“Äkki on tegemist
ikkagi uimastitega?” mõtleb Riivo. Ta pole narkootikume elu sees näinud. Kui
tegemist oleks pulbriga, peaks pakk katsudes mõnevõrra järele andma. Need pakid
on kõvad.
“Ma teadsin, et mul on kabiini all mootori peal natuke ruumi,”
räägib Riivo kohtus. Erinevalt esimesest üleveost peidab ta kompsu ära.
Miks ta seda teeb, ei oska Riivo põhjendada. Võibolla sellepärast, et
salakaup poleks kogu aeg silma all. Mootori peale pole veel ükski tolliametnik
kiigata viitsinud. Kabiini ülestõstmine on tõsine töö.
Seekord ootab posti
kaks eri soomlast, mis valmistab Riivole muret. Mis moodi ma nad ära tunnen?
Äkki tuleb juhuslik inimene, küsib midagi ja ma pistan talle paki
pihku?
Hääl määrab paroolid – “Rein” ja “Pekka”.
Nädala pärast leiab
Paldiski maanteel Statoili bensiinijaamas aset palgapäev. Punase Volkswagen
Pologa saabuv naisterahvas toob ümbriku 15 000 krooniga.
Oma uues töökohas
saab Riivo ka kõige töisema kuuga kätte ikkagi ligi poole vähem.
“Optimistliku hinnangu kohaselt saame kätte kuni kümme protsenti
uimastitest. Realistlik number on pigem viis protsenti,” ütleb Helsingi tolli
järelevalveosakonna ülem Jarmo Orola.
Samu numbreid kasutab politsei kogu
maailmas. Kas need ka tõele vastavad, ei tea keegi. Sel juhul peaks Soome
narkoturul liikuma aastas paar tonni amfetamiini.
Sajast autost kontrollib
Helsingi toll vähem kui kümmet. “Muidu peatuks sadamas kogu liiklus,” selgitab
Orola. “Veoautos on palju peidukohti. Ükskord leidsime uimasteid isegi
televiisorist.”
1990ndate keskel kinnitavad kullerid kleeplindiga enda keha
külge 100–200grammiseid uimastipakikesi. Peagi tõuseb kandami raskus ühe
kiloni. Suurte uimastipartiide usaldamine autojuhtidele on viimaste aastate
trend.
Sohvrite arvates sokutatakse mõnda autosse väike uimastikogus ja
antakse sellest tollile varakult teada. “Kui kusagilt midagi leitakse, ei vaata
teisi autosid enam keegi. Selle varjus viiakse maale märksa suurem koorem,”
räägib üks eesti veoautojuht.
Hommikul enne kuut koputatakse veoki uksele. See on juba kolmas kord pakke
vedada. Riivo on muutunud ettevaatlikuks. Ta on peitnud saadetise Neste jaama
lähedale rohu sisse.
Ukse taga on kaks soomlast. Riivo näitab paki asukoha
kätte, kuid mehed astuvad sellest korduvalt üle. Nad on erakordselt närvis ja
võpatavad iga oksaraksatuse peale.
“Oodake, ma panen püksid ja kingad
jalga.” Kui Riivo valmis saab, on soomlased kadunud. Autojuht jääb ootama. Ta
joob tassi kohvi, kuid mehed ei naase.
Mida teha? Juhtnööre pole kusagilt
küsida. Igaks juhuks peidab Riivo paki metsa vanasse risuhunnikusse. Tema
põhitöö ei kannata rohkem oodata.
Ta on juba kaugel, kui hääl helistab. Pakk
tuleb kindlasti täna üle anda. Riivo ei ole sellega hästi nõus.
“Palju sul
lisamaad tuleb?”
“Kaks ja poolsada kilomeetrit.”
“Ma maksan bensu
kinni.”
Riivo pöörab otsa ringi ja otsib koti metsast üles. Kui ta enne
kokkulepitud aega Neste jaama jõuab, on samad näod seal juba ees.
Need on
36aastane Lauri ja 27aastane Jani. Mõlemad kuuluvad kuritegelikku jõuku Natural
Born Killers ehk Sündinud Tapjad. Selle liikmed elatuvad põhiliselt
väljapressimistest ja võlgade väljanõudmisest.
Hiljem kuuleb Riivo oma
värbajalt telefonitsi, et seekord makstakse lubatud tasu kunagi hiljem. Põhjus:
“keegi mees on kadunud”.
Espoo politsei on Jani muude kuritegude pärast
kinni pidanud. Läbiotsimise käigus leitakse tema Toyota Corollast juhuslikult
viis kilo amfetamiini. Jani vaikib ülekuulamistel nagu haud. Kuid seadusesilm
on mehe tegemisi salaja jälginud.
Politsei teab, et Jani ajas mingit asja
punaka veoauto juhiga. Eesti numbrimärgi järgi tehakse kindlaks sohvri isik ja
tema telefonikõnesid hakatakse jälgima. Järgmisel Soome saabumisel otsustatakse
Riivo kinni võtta.
Uimastiäris kehtivad samad turumajanduse reeglid nagu tavalises kaubanduses.
90ndate algul tõmbasid soomlased ninna või segasid joogi sisse Poola ja
Hollandi amfetamiini. Grammi uimasti hinnad algasid siis tuhandest kroonist.
Nüüd on Eesti allilm löönud hinnad alla ja haaranud Soome turust rohkem kui
poole. Ühe grammi amfetamiini hind on langenud tänavamüügis 250– 400 kroonile.
Narkots liigub mööda pikka jaotusketti, kus iga vahendaja lisab oma
protsendi. Lõpptarbija ostab tavaliselt grammi, millest jagub kolmeks doosiks.
Diiler võtab korraga edasimüügiks sadakond grammi. Hulgi ostes on valge pulbri
kilohind 130 000 ja natuke rohkem krooni.
“Millegipärast on amfetamiin just
skandinaavlaste uimasti,” imestab Helsingi narkopolitsei komissar Petri
Rainiala. Võibolla on õigus neil, kes seletavad seda Põhjamaade talvise kaamose
ja “Seitsmest vennast” tuttava padujoomisega. Iga uus põlvkond suhtub narkotsi
üha vabameelsemalt.
1994. aastal konfiskeerisid Soome võimud 18 kilogrammi
amfetamiini. Tänaseks on number kasvanud ligi kaheksa korda.
Komissar
Rainiala meele teeb mõruks, et salakaupa veab üha rohkem tavalisi eestlasi.
“Värbajad lubavad neile, et kinnikukkumise tõenäosus on väga väike.”
Riivo on kõik ära rääkinud. Soome prokuröri Eija Velitski arvates on
autojuht “tahtnud lõigata märkimisväärset materiaalset kasu”.
Ainsana kostab
kohtus eestlase eest politseinik Jari Kyllönen. “Riivo on abistanud politseid
esimesest ülekuulamisest peale. On väga ebatavaline, et inimene räägib kohe
kõik ära.”
Kohtunik Hilkka Vähäsöyrinki peab õiglaseks karistada Riivot vaid
kahe viimase narkoveo eest. Nende kohta on olemas peale autojuhi enese jutu ka
asitõendid.
12 aastat vanglat! Pealekauba peab Riivo hüvitama Soome riigile
kuriteoga teenitud 25 000 krooni.
Nii pika vanglakaristuse mõistab Eesti
kohus tavaliselt tapjale. Kodumaal oleks Riivo saanud narkoveo eest kõige
rohkem kuus aastat.
Ainult advokaat Olli Welroos ei lahku istungilt tühjade
kätega. Ta kasseerib süüaluse kaitsmise eest Soome riigilt 50 000 krooni.
Ühes kuus sõidab Tallinnast Helsingisse 4000 veoautot. Üle saja kaubakoorma
päevas. Kui paljudel neist on peale laadungi kaasas veel üks väike pakk? Pakk,
mille sisust autojuht midagi teada ei taha?
Keegi ei oska vastata.
See
kevad nagu ka mitmed järgmised möödub Riivol Jokela vanglas puutööd tehes.
Aeg-ajalt helistab ta koju. Jutud perega tuleb rääkida paari minutiga, sest
kõne eest tuleb maksta eurodes. Võimalust mööda käib abikaasa oma meest vanglas
vaatamas.
“Riivo tunneb ennast väga kehvasti,” ütleb naine.
“Ta
kahetseb sügavalt.”
Soomlane pääseb vapustusega
Novembris 2001 leiab Tallinna sadama toll ühe haagise tööriistakastist üle kümne kilogrammi amfetamiini. Ungarist lillkapsalastiga saabunud soome autojuht pistetakse Patarei eeluurimisvanglasse.Mees jagab kambrit 17 vangiga ja kisub päevas kolm pakki suitsu. Politsei vaatab läbi soomlase viimase aasta telefonikõned, kuid ei leia midagi kahtlast. Ka DNA-analüüs ega sõrmejäljed ei kinnita tema kokkupuudet uimastitega.
Kuu aega hiljem pääseb autojuht vabadusse. Teise kuu on mees haiguslehel ning otsustab nõuda Eesti riigilt 170 000 krooni kahjutasu.
Eestlanna, kuue lapse ema, veab heroiini
32aastane Tartu õmbleja nõustub tuttava meesterahva pakkumisega viia Soome üks väike saadetis. Tegemist on kondoomiga, kuhu on topitud teibiga kaetud pakike. Värbaja õpetab, et naine peab peitma selle enda tuppe. Naine pistab paki siiski käekotti. Soome toll palub naisel käekott avada ja pakk leitakse.Ülekuulamisel tunnistab õmbleja üles, et on käinud samal ülesandel Soomes varemgi. Esimesel korral enne jõule ei tulnud kontaktisik naisele sadamasse vastu ja ta tõi uimastid Eestisse tagasi. Teisel korral võttis naine reisile kaasa oma 14aastase tütre. Narkoärimehe sõnul “ei pöörata naisele siis nii palju tähelepanu”.
Kolme salakaubaveo eest saab naine 15 000 krooni. Tegelik tulu jääb väiksemaks, sest laevapiletid ostab ta ise.
Vahelejäämise hetkel on naisel kaasas 98 grammi heroiini- ja amfetamiinisugemetega pulbrit. “Erakordselt halb kvaliteet, praktiliselt rämps,” vangutavad Soome politseinikud pead.
Aprilli algul mõistab Helsingi kohus naise 3 aastaks 2 kuuks vangi. Emata jääb kuus alaealist last. Noorimad on kaksikud, kes saavad aastaseks alles tänavu suvel.
Tartu lastekaitseteenistuse juhataja Merle Linno: “Osa lapsi elab nüüd sugulaste juures, ülejäänud lastekodus.”
Amfetamiini tehakse millest iganes
1996. aastast on Eesti politsei avastanud üheksa amfetamiinilaborit. Enamasti mahub vajalik sisseseade paari kohvrisse.
Uimastivabrikuks võib pidada vaid Eesti teaduste akadeemia keemiainstituudi endist katselaborit. Seal toodeti amfetamiini direktori juhtimisel muude keemiakaupade kõrvalt.
Keskkriminaalpolitsei asedirektori Märt Palo sõnul pole uimastitootjate leidlikkusel piire. Legendaarne andmebaaside koostaja Imre Perli kasutas amfetamiini valmistamisel muuhulgas soojapuhurit ja supikastrulit.
Palo sõnul “tehakse Eestis amfetamiini millest iganes”. Läbiotsimistel jääb politseinikele tihti näppu ameerika keemiku Alexander “Saša” Šulgini “armastusromaani” koopiaid või tõlkeid. Nii PIHKAL (Phenethylamines I Have Known And Loved) kui selle järg Tihkal on müügil internetis Amazoni raamatupoes.
“Seal on kirjas üle saja variandi, kuidas amfetamiini teha,” räägib Palo. Alustuseks on vaja kusagilt saada ketooni. See on amfetamiini lähteaine, haisev kollakas vedelik. Ketoon jõuab meile salakaubana, osavamad keemiasõbrad suudavad seda ka ise sünteesida. Tooraine olemasolul suudab väike labor toota ööpäevas üks-kaks kilo uimastit.
Gramm amfetamiini maksab Eestis 100–200 krooni. Kilogrammi hind algab 35 000 kroonist. Soomes maksab see kolm korda rohkem. Nii lähebki enamik Made in Estonia uimastitoodangust impordiks.
Palo sõnul kannab “korraga Soomes karistust 40–50 eesti uimastikurjategijat”. Vabanedes on neil soome keel suus ja paljulubavad tutvused sealses allilmas. Ka vennasrahvaste amfetamiinisilla rajajad on istunud 90ndate algul Soomes lihtsamate asjade pärast vangis.
Soome uimastiturgu kontrollivad eestlased
Soome keskkriminaalpolitsei pressiteade 8. märts 2002
Uimastite salakaubavedu ja vahendamine on paari viimase aastaga läinud täielikult eesti ja eestivene kuritegelike grupeeringute kätte. Äri on rahvusvaheline ja grupeeringud suudavad tuua Soome kõiki soovitud uimasteid.
Amfetamiin ja suur osa ecstasyst valmistatakse Soome turu jaoks Eestis. Heroiin on pärit eeskätt Afganistanist, jõudes meile Venemaa ja Eesti kaudu. Eesti grupeeringutel on keskne roll ka hašiši maaletoomises, mida juhitakse Hispaania päikeserannikult. Haiš tuuakse Soome Läänest.
USA tugevdatud turvameetmed muudavad kokaiini salakaubaveo raskemaks. Sealsed kokaiinikartellid on seetõttu suunamas salakaubavedu ümber Euroopasse, mis tähendab hindade langemist meil. Heroiini koha võivad Soomes lähiaegadel võtta kokaiin, sünteetilised superuimastid või arstirohud.
Eesti grupeeringud korraldavad oma tõhusa masinavärgiga kokaiini vahendust Ladina-Ameerikast Venemaale. Neil on suurepärane võimalus vedada seda ka Soome, enamasti läbi Hollandi või Hispaania.
Erinevalt varasemast hoolitsevad eesti ja eestivene grupeeringud ka uimastite hulgi- ja jaemüügi eest Soomes. Eesti kuritegevuse juhtidel on Soomes oma esindajad ja aktiivsed alluvad. Uimastite levitamises osalevad Soome kolinud noored ingerlased. Narkoäriga on seotud ka rahapesu ja muu majanduskuritegevus.